Minu elu ja teenistus KGBs. Vladimir Pool

edasi.

      Elu külmal maal

      1900. aasta oktoobris jõudis vanaisa ja vanaema pere Ülem-Suetuki asundusse Ida-Sajaanide eelmäestikus, Jenissei kubermangu lõunaosas, kuhu suunati väljasaadetud Soomest ja Baltikumist ning luteri usku isikud pärast Siberis sunnitööl olemist.

      Alguses elasid nad võõraste juures, kuid juba paari aasta pärast ehitas vanaisa endale maja, ostis hobused, kariloomad ja põllumajandusinventari. Oma majapidamisele aitasid aluse panna säästud. Olgugi, et kohtu kaudu ja viivitusega, sai vanaisa talle päranduseks jäetud 150 rublast 130 siiski kätte. Peale selle müüs vanaema Maria kuue aasta jooksul kogunenud ühisvara maha ning õmbles kogu raha, hõbe- ja kuldmündid, alussärgi vöö sisse, mille enne Siberisse saatmist riiete alla pani. Vangitapis käidi mitu korda saunas ja sel ajal inimesed tavaliselt paljaks varastati. Kuid vanaema teeskles haiget, ei võtnud „voorusevööd“ isegi pesemise ajaks seljast ja raha jäi alles.

      Vanaisa valis maja jaoks ilusa koha: allika lähedal mägijõe kaldal. Ümberasustatutele anti iga meeshinge (sh lapsed) kohta 15 tessatini¹⁰ maad, kuid tegelikkuses sai üles harida nii palju maad, kui jõudu jagus. Vanaisa sinna jõudes oli Ülem-Suetuki küla juba 50aastane ja külviks kõige sobivamad maad küla läheduses olid ära võetud, vanaisale jäi metsane maatükk viie kilomeetri kaugusel kodust. Et mitte käimise peale aega ja jõudu raisata, ehitas ta sellele maatükile hüti, kus nad perega praktiliselt terve suve elasid.

      1910. aastal lõppes vanaisa sundasumisel olemise aeg, tal oli õigus oma kodanikuõiguste taastamist taotleda ja minna väljasaadetud, õigusteta talupoegade kategooriast tagasi vabade talupoegade sekka. Alguses vanaisa seda teha ei tahtnud, sest õigusetu olla oli kasulik: neil kui sunniviisiliselt uude kohta asunutel oli märkimisväärseid eeliseid, maksu maksid nad vaid kolm rubla aastas. Kuid ametnike pealekäimisel vanaisa siiski kirjutas taotluse, tema õigused taastati ja tõsteti aastamaks viieteistkümne rublani.

      Tilgake mustlase verd

      Vanaisa Jakobil olid mustad lokkis juuksed. Pole täpselt teada, millal, kuid meie suguvõsa mingis põlves, väljendudes laulva poeedi Vladimir Võssotski sõnadega, „trügis“ sisse mustlane. See mustlane oli Rootsi kuningas Karl XII viiuliorkestris mänginud muusiku järeltulija. Orkester oli komplekteeritud andekatest muusikutest, kes koguti kokku Rootsi vallutatud maadest. Kuningas armastas väga oma orkestrit ja enne Venemaa vastu sõjakäigule minekut jättis ta muusikud Laiusele, et neid mitte ohtu seada, ja lubas nad pärast võitu kaasa viia. Võitu ei tulnud, Poltava all sai Karl XII lüüa, tema armee riismed läksid Rootsi läbi Rumeenia ja kuninglikud mustlasmuusikud jäid Eestisse. Nad hakkasid hulkuma, varastama ja tekitasid kohalikele hulgaliselt ebameeldivusi.

      Lõpuks muudeti 1841. aastal Liivimaa kuberneri käsul mustlased paikseks ning nende elukohaks määrati Laiuse kihelkond (hiljem vald), kus sündisid minu esivanemad. Kuberner käskis eesti talupoegadel mustlastele maaharimist ja kohalikke kombeid õpetada. Mitteametlikult nimetasid eestlased Laiuse valda mustlasvallaks, mustlaste keskuseks oli seal Paduvere küla. Sealsete mustlaste saatus oli traagiline: Teise maailmasõja ajal hävitasid sakslased nad peaaegu viimseni. Ellu jäänud „päikeselapsed“ üritasid alal hoida oma traditsioone ja kogunesid igal aastal Paduveres. Kooskäimised jätkusid, kuni elas nende parun. Viimase käigu järel oli kohalikust kolhoosist kaks hobust puudu.

      Eestlastel on vana rahvalaul „Vaene mustlane“, mis algab sõnadega: „Mu akna alla tuli kord vaene mustlane, ta kaelast kandle võttis ja mängis minule …” Ka meie peres lauldi seda kurba laulukest.

      Vanaema Maria oli kangelaslik naine. Kuigi tal oli kaks väikest last süles, võttis ta endaga Siberisse ka vanaisa kandle. Peale vanaisa mängisid Siberis sellel eesti rahvapillil Osvald, Karl, Mihhail ja Aleksander. Pärast läks pill Karli poja Aleksei Kase kätte, kes vanaduses, 1990. aastatel, andis selle perereliikvia Minussinski Martjanovi-nimelisse ajaloomuuseumi.

      Vanaisa ja vanaema lastega. 1905. aasta. Ülem-Suetuki küla. Seisab vanem poeg Osvald, istub Karl, vanaema süles tütar Liisa. Vanaema sünnitab veel kaks poega, Mihhaili (Mihkel), Aleksandri (Sass), ja tütre Anetta, minu ema. Suurendatud koopia originaalist

      Aastatel 1844–1857 organiseeris köster Adam Jakobson Tormas laulukoori ja puhkpilliorkestri. Vaarisa Mart ja vanaisa Jakob hakkasid selles orkestris mängima. Oskus mängida eri pille muutis oluliselt vanaisa, tema nelja poja ja mitme lapselapse edasist saatust.

      Siberi eestlaste orkestrid

      1892. aastast kuni 1907. aastani oli Ülem-Suetuki külas koolmeistriks Georg Veem (Siberis kutsuti teda Jüriks) luteri kirikust, oma ala suur entusiast. Ta valgustas igati oma usuvendi. Minu vanaisa jõudmisega asundusse sai Veem endale väärt abimehe ja mõttekaaslase. Koos kirjutasid nad nutuse kirja Saksamaale Julius Zimmermanni firmale – puhkpillide valmistajale – ja palusid saata õnnetutele Siberi luterlastest usukaaslastele pille, et moodustada „pasunakoor“, nagu eestlased toona orkestrit nimetasid.

      Ülem-Suetuki küla puhkpilliorkester. Vasakul pikaaegne orkestri juhendaja Jakob Kask. Keskel kuulus luteri pastor Georg Veem. Umbes 1902. või 1903. aasta

      Fotol on Artemovski kaevanduse puhkpilliorkester. Krasnojarski krai. 1934. aasta. Keskel (lipsuga) on orkestri juhendaja Osvald Kask

      Härda palve Zimmermann rahuldas ja saatis Ülem-Suetukki kuus pasunat. Neid oli esialgu piisavalt, et asutada väike orkester. Aja jooksul pasunakoor kasvas. Jaan Veiram, rikkaim kohalikest kullakaevajatest, ostis endale ja oma pojale ise torud. Hiljem hankis vanaisa Jakob endale ja oma neljale kasvavale pojale pillid ning vanake Pensa ostis truba oma pojale Rudolfile.

      Esimeseks ametlikuks orkestrijuhiks sai vana muusik Golwetz, kes oli rahvuselt sakslane. Kuid peagi kolis ta naabruses olevasse eesti külla Ülem-Bulankasse ja Ülem-Suetukis nähti teda harva. Vanaisa tegeles praktiliselt kõigi orkestri asjadega alates muusikapalade selgeksõppimisest ja nootide kirjutamisest dirigeerimiseni. 1905. aastal hakkas vanaisa Jakob muusikute palvel luteri koloonia orkestri ametlikuks juhendajaks ja dirigendiks. Ta oli Minussinski piirkonnas esimene ja täitis seda rolli 30 aastat, peaaegu oma surmani 5. jaanuaril 1935. Muusikuteks said ka tema neli poega – minu onud – ja neli lapselast.

      Onu Osvald teenis Esimese maailmasõja ajal tsaariarmee sõjaväeorkestris, innustades lahingumarssidega Vene sõdureid Saksa rindel Galiitsias. Peale sõda tuli tagasi Suetukisse, siin mobiliseeriti ta Punaarmeesse, kus ta võeti samuti orkestrisse, ja tal tuli mängida juba hoopis teistsugust muusikat.

      Kaug-Idas sattus punaste salk koos sõjameeste-muusikutega vangi kuulsa valgekaardi atamani Semjonovi¹¹ kätte. Semjonov andis korralduse nad maha lasta.

      Enne hukkamist viskas onu taskust välja huuliku, ohvitser märkas seda ja muusikud kutsuti rivist välja. Semjonovil oli ees mingi perekondlik tähtpäev ja ta otsustas seda tähistada hea orkestrimuusikaga. Esimesel võimalusel, kui kasakad pärast järjekordset pidu juba silmini juua täis olid ja magasid, põgenes onu Osvald Semjonovi juurest. Kui valged Primorjest välja löödi, põgenes ta Vladivostokki, kuid sinna saabusid jaapanlased ja onu sattus nende kätte vangi.

      Osvald põgenes ka jaapanlaste käest ning sattus juhuslikult ühes linnas maja juurde, millel rippus silt „Eesti Vabariigi konsulaat“. Vladivostoki piirkonnas Jaapani mere kaldal oli mitu ümberkolinud eestlaste asundust ja nendele konsulaarteenuste osutamiseks avas noor Eesti Vabariik seal oma diplomaatilise esinduse.

      Konsulaadist sai onu Eesti Vabariigi kodaniku passi. Peale Vene kodusõja lõppu tuli ta kodukülla tagasi, taskus tsaariarmee soldati sõjaväepilet, Eesti Vabariigi kodaniku pass ja