Minu elu ja teenistus KGBs. Vladimir Pool

kool andis vaarisale oma aja kohta korraliku hariduse. Võimalik, et ta õppis veel kuskil, sest 18. eluaastaks omandatud teadmistest piisas, et saada asumisel Siberi eestlaste asunduses Ülem-Bulankas muusikaõpetajaks. Vaarisal olid kodus viiulid, tiibklaver, bajaan, lõõtspill. Oma raha eest ostis ta ka koolile klaveri. Hiljem põles kool ühes klaveriga maha.

      Naaberkülas Karatuzskojes pidas vaarisa poodi, mis varustas kaubaga talupoegi ja rikkaid kullakaevureid. Pere elas jõukalt: vanemad ja lapsed käisid hästi riides, tütardel olid kuldehted, vaarisal taskukell, mida sel ajal loeti jõukuse ja intelligentsuse märgiks. Ülem-Bulanka külas vaarisa austati, ta korraldas seal mitmesuguseid kultuuriüritusi, aga pastori ja köstri puudumisel viis läbi kirikutalitusi.

      Vaarisa Voldemar Engelbrecht ja vaarema Kristina lastega. Paremal nende noorim tütar Alma (minu vanaema). Vaarisa Voldemari põlve juures seisab poeg Voldemar. Vaarema ootab poeg Jaani. Vanaema Alma kõrval on ta vend Aleksei, kes hukkus revolutsiooni ajal 1918. aastal. Vennad Voldemar-noorem ja Jaan lasti maha 1938. aastal. Ülem-Bulanka küla. 1906. aasta

      Ära jäänud opteerumine

      1920. aastate algul tahtis vaarisa Voldemar perega Eestisse opteeruda. Selleks otsustas ta 19aastase poja Voldemari luuret tegema saata. 21. septembril kirjutas Voldemar Eesti Vabariigi esindusele Nõukogude Venemaal avalduse Eesti kodakondsuse saamiseks. Palve rahuldati 1922. aasta 15. veebruaril.⁷ Kuid Eestisse ta ümber asuda ei saanud. Ülem-Bulanka ja Ülem-Suetuki külast kavatsesid seda teha 88 optanti, enamik neist naiste ja lastega, isegi lastelastega, nagu ka minu emaliini pidi vanaisa Jakob Kask (temast tuleb edaspidi juttu), kuid kohalikud nõukogude võimud ei lasknud kedagi rajoonist välja. Nad viivitasid optantidele Eesti kodakondsuse andmise teadete kohaletoimetamisega, teatised said adressaatidele üle antud siis, kui koordinatsioonikomiteed lõpetasid tegevuse ja ärasõiduaeg sai läbi.

      Vastavalt Siberi revolutsioonikomitee 21. märtsil 1921. aastal antud korraldusele nr 1330 pidi külanõukogude väljastatud tõendites olema märgitud, kust opteeruda soovijad pärit on, kuhu ja kelle juurde nad Eestis kavatsevad elama asuda. Eelmainitud Voldemar Engelbrechti tõend ja ankeedi andmed aitasid mul kindlaks määrata koha, kus vaarisa pere Eestis elas. Vaki külla oli tal jäänud palju sugulasi, nendega peeti kirjavahetust. Voldemar märkis ankeedis, et kavatseb elada Vaki külas isakodus. Sugulastest nimetas ta nõbusid Ernst, Gustav, Jaan ja Ado Pilli – vaarisa vanema õe Anna Engelbrechti (mehe järgi Pill) lapsi.

      Rikkaliku elu lõpp

      Vaarisa Voldemari ja vaarema Kristina paljulapselise pere rikkalik, õnnelik elu ei kestnud pikalt. Kodusõja ajal Siberis hukkus nende poeg Aleksei, kusjuures keegi omastest ei saanud aru, kelle poolel ta nendel segastel aegadel oli. 1930. aastate algul algas eestlaste Ülem-Bulanka külas hoogne kollektiviseerimine, nagu teisteski kohtades Lääne-Siberi piirkonnas. Kahel pojal – Jaanil ja Voldemaril – olid oma maad, hobused, kariloomad, head ehitised ja seda kõike ühisesse katlasse anda ning kollektiivse tööga tegelda nad ei tahtnud. Nad katkestasid kohalike koosoleku, millel plaaniti vastu võtta otsus asutada kolhoos, ja lisaks ähvardasid üht partei agitaatorit: „Me sulle veel näitame!“ Seda hinnati kui relvastatud ülestõusu organiseerimist ja võimu haaramist.

      16. aprillil 1933. aastal vennad arreteeriti ja Lääne-Siberi krai OGPU⁸ troika, kolmeliikmeline erikomisjon, saatis nad viieks aastaks koonduslaagrisse, nende vara konfiskeeriti, pered saadeti asumisele. Vaarisa Voldemar ei jõudnudki oma poegade Jaani ja Voldemar-noorema koonduslaagrist tagasitulekut ära oodata.

      1938. aastal pääsesid vennad vabadusse, kuid ei jõudnud laagritolmu oma jalanõudelt veel maha raputada, kui nad juba uuesti arreteeriti. NKVD⁹ komisjon ja NSV Liidu prokurör mõistsid 26. mail 1938 Jaanile ja Voldemarile kõrgeima karistuse nende samade paragrahvide alusel, mille pärast nad juba koonduslaagris olid istunud. Jaan lasti 1. augusti ööl 1938. aastal Minussinski linna lähedases männimetsas maha, järgmisel ööl lasti sealsamas maha ka Voldemar.

      Mu vanaema Alma vennad Jaan ja Voldemar Engelbrecht on rehabiliteeritud kaks korda: 21. septembril 1958 Krasnojarski krai kohtu poolt nende koonduslaagris olemise ja 7. veebruaril 1959. aastal Vene NSFV Ülemnõukogu poolt mahalaskmise eest.

      Vaarema Kristina mattis kolm alaealist last, elas üle oma mehe ja kõigi kolme poja surma, tütre enesetapu, sõjas teadmata kadunuks jäänud kolm lapselast ja suri ise Teise maailmasõja ajal üle 80 aasta vanusena. Viimased aastad elas vaarema oma noorema tütre Alma juures Ülem-Suetuki külas, kuhu vanaisa Villem Pool 1930. aastate keskel oli elama asunud.

      Ülem-Bulanka külas oli vaarisal suur oma maja, see konfiskeeriti, võeti koost ja pandi uuesti kokku naaberkülas Karatuzskojes, kus seda kasutati administratiivhoonena rajoonivõimude vajadusteks. Kunagises rikkas ja ilusas Ülem-Bulanka külas olid kunagi oma kool ja kirik, nüüd ei ole üht ega teist, seal elab vaid paarkümmend eakat inimest.

      Kebeži puhas jõeke voolab endiselt läbi küla ja rõõmustab selle viimaste elanike silmi.

      Emaliin. Poomide ja Kaskede dünastia

      Minu vanaisa Jakob Kask sündis 4. veebruaril 1871. aastal Lõuna-Eestis Haoselja-nimelises kohakeses (mõnes dokumendis Aosilla) Flemmingshofi mõisas, hilisemas Laius-Tähkvere vallas, mis ei jää kaugele natuke suuremast Torma asulast.

      Legendid ja pärimused Laiuse kohta

      Laiuse on iidne kohanimi, selle kirikut mainitakse juba 1319. aastal. Kirikuaias kasvab tamm, mis on ajaloomälestis ja riikliku kaitse all. Legendi järgi istutas selle Rootsi kuningas Karl XII. Novembrist 1700 kuni maini 1701 oli Laiusel tema residents, kust ta juhtis riigiasju ja valmistas ette sõjaretke Venemaale.

      Rahvapärimuse järgi olla kuningas enne kirikusse palvusele minekut vajutanud oma jalutuskepi maasse ja unustanud selle. Kepp võttis juured alla ja sellest kasvas võimas puu, mis tänaseni ehib aeda. Olgu tammega, kuidas oli, kuid kolm pärna istutas kuningas kindlasti, sest ajaloolised allikad kinnitavad, et see toimus 29. mail 1701. aastal. Üks neist murdus suure tormi ajal 1856. aastal. Millal hukkus teine pärn, pole teada. Kuid kolmas tunneb end juba 317 aastat hästi. 1976. aastal hindasid spetsialistid pärna seisundit ja panid diagnoosi: terve. Hiljem skaneeriti puu läbi ja tehti kindlaks, et see on tõesti istutatud 1701. aastal.

      Laiusel elas mõnda aega ka poeet Juhan Liiv, kes kirjutas selle kandi kohta: „Hea on olla seal.“ Seal kirjutas ta oma luuletuse „Helin“, mis on tuntud igale eestlasele, kes on kodumaal koolis käinud.

      Laiuse on kuulus oma sinise allika poolest. Usutakse, et selle vesi ravib silmi, kuna allikas pole lihtsalt vesi, vaid Kalevipoja higi. Ammustel aegadel, kui nendes paikades möllas katk, desinfitseeriti allikaveega põrandaid, aknaid, pühiti ukselinke, sest rahvas uskus, et Kalevipoja raske tööga valatud higi aitab nakkuse levikule piiri panna.

      Kuigi Laiusel oli oma luteri kirik, käisid paljud kohalikud inimesed kirikus naaberalevikus Tormas. Minu esimeseks esivanemaks, kes on Torma kirikuraamatutes üles tähendatud, oli Änniksaare Karp. Mina olen tema kümnenda põlve järeltulija. Ta sündis umbes 1640. aastal ja suri 1700. aastal. Sel ajal eestlastel perekonnanimesid polnud ja nii on ta kirja pandud kui Änniksaare Karp, s.t Karp Änniksaarest (mõnes allikas Enniksaare).

      Muiste olid Torma, Änniksaare, Avinurme Vaigamaa osad. Vaigamaad tänapäevastelt Eesti kaartidelt enam ei leia, selle territoorium jaotati eri aegadel Tartu, Jõgeva ja Ida-Virumaa maakonna vahel. Praegu kuulub Änniksaare Ida-Viru maakonna Avinurme valla koosseisu.

      Änniksaare küla tekke kohta on kaks legendi. Ühe järgi sai külakese asutajaks Rootsi armee kõrge ametimehe teener, kellele anti kingituseks hea teenistuse eest Avinurme mõisast tükk maad. Teenri nimi oli Klaus Aen või Ann ja sellest tuleneb justkui külanime esimene pool. Külakesi, mis koosnesid kahest-kolmest majapidamisest ja asusid teistest kaugemal, on ammusest