Minu elu ja teenistus KGBs. Vladimir Pool

Toomasovid ja Kuldmäe Tšistoje külas. Pikale teekonnale asusid uljaspead 1847. aasta nelipühal. Nad võtsid endaga kaasa kariloomad ja põllumajandusinventari, liikusid aeglaselt: tegid teel peatusi, talvitusid vene külades, teenisid raha juurde. Lõpuks leidsid nad ilusa koha Suetuki jõe kaldal, mis voolab Sajaanide eelmäestikus endise Jenissei kubermangu lõunaosas, 75 kilomeetri kaugusel Minussinski linnast. Nõnda ilmus 1850. aastal Vene impeeriumi kaardile luterlik koloonia, mille ametlikuks nimeks sai Ülem-Suetuk. Uues paigas kohanenud, kutsusid Toomasovid sinna usukaaslasi Tobolski kubermangust ja küla sai lisa.

      25. märtsil 1857. aastal saabus läbi Rõžkovo Ülem-Suetukki esimene partii väljasaadetud luterlasi ja asundus hakkas kiiresti kasvama.

      1858. aastal lahkusid lätlased ja mõned saksa pered Ülem-Suetukist ning asutasid 20 versta¹ kaugusele puhta veega Kebeži mägijõe kaldale oma uusasula, mida hakati nimetama Alam-Bulankaks (rahva hulgas Läti-Bulanka).

      1861. aastal asutas grupp eesti peresid sellesama Kebeži jõe kaldale, 25 kilomeetri kaugusele Ülem-Suetukist Ülem-Bulanka küla, mida rahva seas hakati kutsuma soomepäraselt Viru-Pulan, see tähendab Eesti-Bulanka.

      Ülem-Suetukki peeti sellest ajast soome asunduseks. Aja jooksul hakkasid soomlased külast lahkuma, minema ümbruskonna kullaleiukohtadesse, aga endised sunnitöölised ja sundasustatud eestlased kõik jäid ning 20. sajandi alguseks olid küla peamisteks elanikeks juba eestlased.

      Isaliin. Poolide dünastia

      Perekonnalegendi järgi saadeti Pooli nime kandnud esivanemad 19. sajandi keskel Liivimaa kubermangust Siberisse sunnitööle mingis mässus osalemise eest. Millisest konkreetsest kohast nad pärit olid, ei osanud keegi sugulastest praegu, 160 aastat hiljem, öelda. Legendis oli ebapiisavalt infot, et kindlaks teha, kus siis mu esivanemad Eestis enne Siberisse asumisele saatmist elasid. Üks sugulastest oletas, et nad võtsid osa Mahtra sõjana ajalukku läinud talurahvaülestõusust. Sellest sündmusest on Eduard Vilde kirjutanud samanimelise romaani.

      Ma kontrollisin kõiki Mahtra mässajaid: paljud neist saadeti tõesti pärast näitlikku ihunuhtlust Siberisse sunnitööle. Üks Mahtra sõja osaline, Juhan Reinvart, määrati pärast sunnitööd isegi meie külla Ülem-Suetukki asumisele, kuid keegi Mahtra sõjas osalenud talupoegadest ei kandnud perekonnanime Pool.

      Joosep Pooli lugu

      Oma esivanemaid aitas mul leida õnnelik juhus. Minu vaarisa Jaan Pooli üks paljudest vendadest, kes sündis juba Siberis, oli Joosep. Eesti Riigiarhiivist leidsin märkme selle kohta, et Joosep Pooli isiklikku toimikut säilitatakse 1926. aastast. See aitas mul isaliini esivanemates selgust saada.

      Lugu ise on järgmine. 2. veebruaril 1920 oli alla kirjutatud Nõukogude Venemaa ja noore Eesti Vabariigi vahelisele rahulepingule. Vastavalt lepingu viiendale punktile võisid varem Eesti territooriumil elanud Venemaa kodanikud opteerumise korras saada Eesti kodakondsuse ja naasta oma ajaloolisele kodumaale.

      1920. aasta suvel tuli Narva linnas Eesti piiripunkti inimene, kes nimetas end Joosep Pooliks. Tal oli käes sõjavangitunnistus nr 9636/5, välja antud Eesti diplomaatilise esinduse poolt Berliinis 27. mail 1920. Joosep teatas, et on eestlane, sündinud Kuigatsi vallas (endises Löwenhofi mõisas) ja tahaks kodumaale opteeruda. Teda hoiti mõnda aega karantiinis ja selle aja vältel tehti kindlaks, et Kuigatsis ta ei sündinud, mistõttu teda kahtlustati Nõukogude Venemaa kasuks spioneerimises.

      Joosepile jäeti alles tema sõjavangitunnistus, väljastati dokument selle kohta, et ta on läbinud kontrolli ja saadeti Lehtse külla, kus ta jäi politsei järelevalve alla. Ta oli kohustatud regulaarselt ilmuma politseijaoskonda, et end arvele võtta ja selleks, et ta ei saaks peitu minna, võttis kordnik² talt isiklikud dokumendid ära.

      Aeg möödus, kohalik kordnik kas suunati mujale või läks töölt ära ja Joosepi dokumendid kadusid. Kaitsepolitsei alustas uut ja põhjalikumat kontrolli. 13. detsembril 1921. aastal kutsuti Joosep lõpuks politseisse ülekuulamisele, mille käigus ta puhtsüdamlikult tunnistas, et pole tegelikult Kuigatsis sündinud, vaid seal sündis tema isa Ants Pool, aga tema ise sündis 5. mail 1893. aastal Jenissei kubermangu Minussinski ringkonna Sagaiski valla Motorski külanõukogus eesti külas Ülem-Bulankas ja seal seisabki hingekirjas.

      Joosepi sõnade järgi suri ta isa 1904. aastal, kuid Ülem-Bulankas elavad tema ema Kai, vennad Jaan, Mart, Jüri, Karl, Oskar ja õde Maria.

      Mind huvitas küsimus, kuidas see Joosep Siberist sakslaste kätte vangi sattus? Lugu on järgmine. Kui 1914. aasta augustis algas Esimene maailmasõda, läbis Joosep sel ajal just kiirkursust 15. Siberi polgus, mis saadeti kohe sakslaste vastu rindele. Sama aasta 5. novembril löödi ta polk Poolas Łódźi linna juures puruks ja Joosep sattus vangi. Järgmised kolm aastat veetis ta sõjavangilaagrites, pärast elas kaks aastat Saksamaal vabaduses, töötas elektrikuna. Siberisse, kus käis veel kodusõda, ta naasta ei soovinud ja ootas, kuni lõppeb sõda Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Seejärel sõitis Saksamaalt oma ajaloolisele kodumaale Eestisse.

      Joosepi politseitoimikust sain head suunamist: minu esivanemad on pärit Kuigatsi külast. Endistel aegadel kutsuti seda küla Löwenhofi mõisaks ja see kuulus Liivimaa kubermangu Sangaste kihelkonda. Kaevasin läbi kõik 1826., 1834., 1850. ja 1858. aasta hingeloenduste säilinud materjalid, sel ajal nimetatud kihelkonda kuulunud mõisate elanike nimekirjad, kirikuraamatute sünnid, surmad ja laulatused ning tegin kindlaks, et minu vaarvaarvaarisaks oli Jaan Pool (Karli poeg). Ta sündis 17. detsembril 1796. aastal Soliko-nimelises kohakeses Löwenhofi mõisas Tartumaal. Tollase Tartumaa koosseisu kuulusid osa tänasest Tartu maakonnast, praegused Jõgeva ja Valga maakond.

      Sugulased mõisast. Löwenhof

      Minu vaarvaarvaarisal Jaan Poolil (1796–1845) ja tema naisel Liisil (1795–1872) oli kaheksa last, kõik nad, nagu ka ema ja isa, sündisid eespool nimetatud Löwenhofi mõisas. Nende esimesed viis last olid tüdrukud, viimased kolm poisid: Ando, Johann ja Ants (kirikuraamatutes Hans).

      Ants Pool sündis 30. detsembril 1836. aastal. 1856. aastal abiellus ta Mai Venseliga (sünd 1838). 1858. aastal sünnib neile poeg Jaan, minu vaarisa. Saatus paiskab nad Siberisse. Asjaolud olid sellised. 3. jaanuaril 1859 andis Löwenhofi mõisa talupoeg Vilhelm Ehrlich Tartu kohtusse avalduse, milles süüdistas Antsu ja tema venda Johanni (sünd 1833) selles, et nad varastasid talt kasuka, linaseemneid, linast lõnga, villa ja 30 hõberubla.

      5. jaanuaril 1859. aastal vennad vahistati, esialgu viidi uurimine läbi Tartus (tollastes saksakeelsetes dokumentides oli linna nimi Dorpat). Tunnistajatena kuulati üle Priipalu Püha Vassilius Suure õigeusu kiriku vaimulikud Ivan Dubkovski ja Pjotr Komokovski. Oma seletustes kirjutasid vaimulikud, et kuulsid Ehrlichi naise juttu sellest, kuidas vennad Ants ja Johann oleks justkui need asjad varastanud, aga mingeid konkreetseid fakte kuritöö kohta nad välja tuua ei suutnud.

      Uurimismaterjalidest sain teada, et veidi enne arreteerimist olid vennad luteri usust õigeusku üle läinud. Õigeusk oli Venemaal alati riigivõimu tugevdamise ja rahva valgustamise alustugi. Tsaarivõim oli huvitatud teiste usutunnistuste esindajate üle tulekust Venemaa peamisse religiooni – õigeusku. 1842. aastal hakati Pihkva vaimulikus seminaris isegi ette valmistama eesti keele oskusega õigeusu vaimulikke.

      Löwenhofi mõisale lähim asustatud koht, kus 1840. aastate keskel moodustati õigeusu kogudus, oli Soontaga mõis (Sontack). Vennad Johann ja Ants said selle koguduse liikmeteks, nende õigeusku üleminemise täpne kuupäev on teadmata, aga toimus see 1858. aastal, kui Soontaga kiriku preestriks oli isa Stefan Bežanitski. Kohus palus Bežanitskil iseloomustada oma koguduse liikmeid Ants ja Johann Pooli. Kohtumaterjalides hoitakse isa Stefani eesti keeles käsitsi kirjutatud vastust, milles seisab, et õigeusu kirikus tuntakse vendi Poole vähe, kuna õigeusku tulid nad üle hiljuti ja on teenistusel käinud vaid kaks korda. Isa Stefan soovitas kohtul pöörduda Sangaste Püha Andrease luteri kiriku pastori poole, kelle koguduses vennad varem olid.

      Tartust anti asi üle Riia kubermangukohtule. 19. juunil 1859. aastal, pärast peaaegu pooleaastast