Kuidas inimaju töötab. Marc Dingham

– ajaks, mil visuaalne informatsioon on jõudnud ajukoorde ja ajukoor on kindlaks teinud midagi märkimisväärset, oleme juba endale teadvustanud selle asja olemasolu keskkonnas.

      Alternatiivne juhtetee, mis võib tulla kasutusele eespool näitena toodud ämbliku puhul (või mingi sama ehmatava kogemuse korral), saadab aga visuaalse informatsiooni otse mandelkehasse – enne kui ajukoorele sellest teada antakse. Kuna ajukoor pole infot töödelnud, ei ole me seda enda jaoks teadvustanud. Ent sellegipoolest suudab mandelkeha reageerida keskkonnas olevatele asjadele, mis võivad endast kujutada ohtu. Nii saab ta ikkagi valla päästa võitle-või-põgene-reaktsiooni ning panna teid isegi mingil olulisel viisil reageerima, näiteks hirmust karjuma või teise suunda jooksma.

      Muidugi saab ajukoor ka viimati kirjeldatud olukorras teadlikuks visuaalsest informatsioonist, aga selleks kulub natuke rohkem aega (kusjuures natukese all mõtlen ma väga nappi aega – mandelkeha võib käivituda sekundi murdosa varem kui ajukoor). Tegelikult juhtub kõik nii kiiresti, et te isegi ei teadvusta endale, et hirm haaras teid veel enne, kui saite teada põhjuse.

       HIRMU OHJELDAMINE

      Kui kogete võitle-või-põgene-reaktsiooni, reageerib teie aju füsioloogilistele märkidele – nagu pulsi kiirenemine – sageli sellega, et suurendab teie hirmu- ja ohutunnet. Ta tunneb ära, et kiirenenud pulss esineb tavaliselt siis, kui ümbruses on midagi ohtlikku, seega kasutab ta kiiret pulssi kinnitusena, et keskkonnas varitseb oht (selline loogika on tsirkulaarne, kuna see oli juba algselt kiirenenud pulsi põhjuseks, kuid te aju toimibki tihti ebaloogiliselt). Nii võib tekkida nõiaring, mille puhul võitle-või-põgene-reaktsioon tegelikult lisab hirmu, suurendades võitle-või-põgene-reaktsiooni, ja nii edasi. Seega on üks viis hirmude ohjeldamiseks õppida oma keha rahustama. Enne hirmutavaid sündmusi või nende ajal võib kasutada sügavat hingamist, kohaloleku-meditatsiooni ja muid lõdvestustehnikaid, et säilitada külma verd. See muudab tõenäolisemaks, et suudate oma meeled rahulikuks sundida.

      Miks on meie aju välja arendanud viisi töödelda hirmu niivõrd kiiresti, et mõned aju kõige tähtsamad osad saavad viimasena teada, et on põhjust midagi karta? Jällegi taandub kõik ellujäämisele – mitte ellujäämisele tänapäeval, vaid meie iidsete primaatidest esivanemate ellujäämisele ammu möödunud aegadel. Suutlikkus hüpata tagasi, et hoiduda näiteks ründava mao eest – ilma esmalt peatumata ja mõtlemata, kas madu kujutab endast ohtu või mitte –, võis meie eelajalooliste esivanemate päevil tähendada elu ja surma küsimust. Neil, kes suutsid niisugusel kiirel viisil ohte tuvastada, võis olla suurem tõenäosus ellu jääda. Ja kuna nemad olid tõenäolisemad ellujääjad, olid nad ka tõenäolisemad järglaste saajad, kelle järglastel omakorda olid samasugused omadused – ning aju, millel on võime kiiresti ohte avastada.

      Hirmukeskus

      Kui mandelkeha ulatuslik roll hirmu teadvustamisel, ohtude avastamisel ja ohule kohaste reageeringute algatamisel ilmseks sai, hakkasid mõned uurijad aju mandelkeha pidama n-ö hirmukeskuseks.

      Selline vaade mandelkehale leidis kajastust isegi väljaspool teadlaskonda, nimelt popkultuuris. 2007. aastal näidati näiteks populaarses telesõus „Boston Legalˮ politseinikku, keda süüdistati relvastamata mustanahalise mehe tulistamises ja tapmises põhjusel, et ta oli eksikombel pidanud limonaadipurki relvaks.¹⁵ Õnneks oli kohal asjatundjast ekspert, kes oskas analüüsida kahtlusaluse mandelkeha tegevust (kasutades neurokuvamist ehk fMRId, mis võimaldab ajutegevust visualiseerida), kui too vaatas eri rassist inimeste pilte. Sellise tõendusmaterjali põhjal väitis eksperdist tunnistaja, et suutis „ülima täpsusegaˮ kindlaks teha, et kaebealune on rassist, kuna kahtlusaluse mandelkeha oli aktiivsem, kui talle näidati mustanahaliste meeste kujutisi. (Siinkohal on tegemist kunstiloomingu tavapärase lahknemisega tegelikkusest; neurokuvamine ei tõesta mitte midagi selletaolist ning niisugust väidet kohus loodetavasti ei aktsepteeri.)

      Teine näide selle kohta, kuidas mandelkeha leiab tee peavoolu, tuleb filmist „The Avengersˮ („Kättemaksjadˮ). Ühes stseenis räägib android Vision Wandaga (teda teatakse ka kui Scarlet Witchi), kes püüab ühineda kättemaksjatega sellest hoolimata, et on minevikus nende vastu võidelnud. Arusaadavalt on nood Wanda vastu pisut usaldamatud ja Vision selgitab talle, et nad tunnetavad „oma mandelkeha tahtmatut reageeringut. Nad ei saa sinna midagi parata, et sind kardavadˮ.¹⁶

      Seega on mandelkehal aju piirkondade seas pisut eriline koht, kuna teadusvälistele kogukondadele nii tuttavaid teisi ajupiirkondi on üsna vähe. Kuid probleem seisneb kujutluses, et mandelkeha on aju spetsialiseerunud piirkond, mis on pühendunud hirmule, ning et hirmu kui sellist töödeldakse tervikuna mandelkeha kaudu. See ei näi tõenäoline.

      Rohkem kui hirmukeskus

      Kui räägime aju hirmukeskusest, kannab selline nimetus vihjet, nagu pühenduks kogu piirkond ainult hirmu tootmisele ja oleks kogu hirmu allikas. Nüüdseks on aga palju tõendusmaterjali, mis vihjab, et mandelkeha teeb palju muudki peale lihtsalt hirmutunde tekitamise.

      Näiteks, ehkki mandelkeha aktiveerub, kui loome hirmu tekitavaid mälestusi, on ta kaasatud ka positiivsete asjade teadvustamisse, nagu näiteks eksperimendi käigus saadav tasu või sõltuvust tekitava droogi manustamisel kogetav tunne. Vastavuses sellega ilmneb, et samamoodi nagu ühed katsed on näidanud, kuidas mandelkeha kahjustus võib nõrgendada seose loomist negatiivse puhul, näitavad teised katsed, et see õõnestab ka võimet meenutada häid asju.¹⁷

      Seega usuvad tänapäeva neuroteadlased, et mandelkeha roll on keerulisem, kui olla vaid lihtsalt ohu märkaja või hirmugeneraator. Arvatakse, et mandelkeha osaleb keskkonnas asuvate objektide hindamisel, tehes kindlaks nende tähtsuse – kas miski on positiivne või negatiivne – , ning nende asjade puhul, mis pälvivad meie tähelepanu, aitab kooskõlastada emotsionaalseid reageeringuid, moodustades samal ajal mälestusi nende olulisusest. Seega näib, et mandelkeha on meie kogemuses hõivatud asjadega, mis omavad ükskõik millist tähtsust – mitte ainuüksi nendega, mis tekitavad hirmu.

      Veelgi enam, funktsioneeriv mandelkeha näib hirmu kogemiseks isegi tarbetuna. Kas teile tuleb meelde patsient SM, naine, kes ei suutnud tunda hirmu? No nii, pärast aastaid kestnud edutuid katseid kutsuda temas esile hirmu, saavutasid uurijad 2013. aastal lõpuks edu. Tegelikult olid nad pisut liiga edukad. SM mitte ainult ei väljendanud hirmu, vaid teda valdas lausa täiemõõduline paanikahoog.¹⁸

      Paanika tulenes sellise õhu sissehingamisest, milles oli umbes 35 protsenti süsinikdioksiidi (CO₂). Tüüpiliselt põhjustab see inimesel tunde, et tal on hingamisraskused, ning pole üllatav, et sellega seondub hirm ja paanikasse sattumine. Kuid arvestades SMi ükskõiksust, kui tal tuli kogeda teisi potentsiaalselt hirmutavaid kogemusi, ootasid uurijad, et naine on niisama mittevastuvõtlik CO₂ sissehingamisel. Seda ta polnud.

      Uurijad jätkasid katset ning tegid sama testi kahele teisele patsiendile, kel oli mandelkeha kahjustus, ning ka nendel tekkis paanikahoog. See viitab asjaolule, et isegi ilma toimiva mandelkehata võivad inimesed kogeda vähemalt mingit liiki hirmu.

      Samuti on sellest alates, kui SMi juhtumit esmalt kirjeldati, ilmnenud teisi juhtumeid, kus mandelkeha on kahjustatud, kuid võime hirmu tunda säilinud. Näiteks kirjeldati 2012. aastal ilmunud uurimistöös Urbach-Wiethe’i haigusega kaksikuid, kelle mandelkehadel oli haigus põhjustanud ulatuslikke kahjustusi.¹⁹ Samal ajal kui üks kaksikutest näib hirmu suhtes sama tundetu nagu SM, on teisel suhteliselt normaalne hirmutunne. Kui teadlased uurisid viimati mainitu aju, leidsid nad, et kui patsient vaatas näiteks hirmuäratavaid nägusid, aktiveerusid tal aju teised piirkonnad. Näib, et tema aju kasutas nende ülesannete täitmiseks, mis tavaliselt võinuksid kuuluda mandelkehale, aju muid piirkondi.