Kuidas inimaju töötab. Marc Dingham

kokku sobivat, kuid mitte millestki nii äärmuslikust. Patsiendi vasak käsi tegutses tema soovidest sedavõrd sõltumatult, et naine oli hakanud uskuma kurja vaimu, kes kätt juhib.

      Goldstein nägi nähtuse selgitamisega vaeva. Lõpuks otsustas ta, et naise käitumine pidi olema tingitud mingitest kommunikatsioonikatkestustest ajus – võimalik, et aju parema poole (selle, mis tavaliselt kontrollib vasaku käe liikumist) sensoorse ja motoorse ala mittetoimimisest vasaku jäseme tegevuse koordineerimisel. Ent üldiselt oli noor arst juhtumist hämmingus.

      Goldsteini ajast saati on ilmsiks tulnud sadu tookordsega sarnanevaid juhtumeid. Paljude selliste patsientide puhul näib üks käsi eriliselt vastu töötavat – nagu partner õnnetus abielus, kes vaidlustab teise poole öeldu lihtsalt pahatahtlikkusest. Kui patsient hakkab ühe käega särki kinni nööpima, asub teine käsi otsustavalt nööpe lahti tegema. Kui inimene võtab lugemiseks kätte raamatu, haarab vaba käsi äkitselt sellest kinni ja virutab lauale. Kui inimene tõstab suu juurde kahvli toiduga, haarab pahatahtlik käsi kahvli ja tõukab suu eest minema. Mõnikord muutub käsi vägivaldseks, lüües kas patsienti ennast või kedagi tema läheduses.

      Selline nähtus on saanud tuntuks võõra käe sündroomina, sest sageli on pahelise käe kavatsus patsiendile niivõrd võõras, et tal on raske uskuda, nagu võiksid seda kontrollivad käsklused pärineda tema enda ajust. Patsiendid hakkavad end tundma veidralt eraldatuna mõjutatud jäsemest ning mõnikord on ainus, mis veenab neid, et tegemist on siiski nende enda keha osaga, see, kui nad oma silmaga näevad, et jäse on ikka veel nende küljes. Tegelikult, kui katta patsiendi silmad kinni ajal, mil tema n-ö võõras käsi takistab ta tegevusi eelpool kirjeldatud viisil, arvab inimene sageli, et sekkub keegi teine, mitte et nii ulakal moel tegutseb ta enda käsi.

      Võõra käe sündroom on haruldane ja tavaliselt seotud mingi ajukahjustusega – kas äkilisega, nagu näiteks insuldi tagajärjel, või progresseeruva taandarenguga, nagu see avaldub Alzheimeri tõve korral. Nende kahjustuste puhul on tüüpiline, et nad seonduvad aju osadega, mis takistavad tahtmatuid liigutusi või võimaldavad aju kahel poolkeral olla omavahel ühenduses, et kooskõlastada jäsemete tegevust (kumbki aju osa kontrollib peamiselt ühe käe liigutusi). Seega, ehkki Goldstein ei saanud neuroloogilisele küsimusele selgelt pihta, oli tema järeldus üsna tõelähedane.

      Esimest korda võõra käe sündroomist lugedes olin üliõpilane ja kuulasin psühholoogiakursust, mis käsitles neuroteaduse põhialuseid. See kursus oli mu esimene kokkupuude aju-uuringutega ning võõra käe sündroom avaldas mulle sügavat mõju. Muidugi polnud ma sellest midagi kuulnud, kuid enamgi veel – ma polnud kunagi osanud ette kujutada, et niisugune ebaharilik ja ootustele mittevastav käitumine võiks tuleneda ajust. Olin rabatud. Ma ei saa öelda, et võõra käe sündroomi kohta lugemine oli see hetk, mil otsustasin hakata tegelema aju uurimisega, kuid kindlasti motiveeris see soovi saada selle uskumatult saladusliku elundi kohta rohkem teada ning ei võtnud just palju aega, kuni otsustasin hakata taotlema doktorikraadi neuroteaduses. Aga oma äsja leitud kinnismõttega aju toimimisest polnud ma sugugi üksi. Umbes samal ajal, mil mina hakkasin täiel rinnal uurimistööga tegelema, oli neuroteadus jõudmas oma populaarsuse tippu.

      Elanikkonna väikest alarühma – nagu teadusfännid, neuroteadlased jms – on alati vaimustanud just aju, kuid üldine huvi neuroteaduse vastu levis varasemast hoopis rohkem 1990. ja 2000. aastatel. 1990. aastatel võimaldasid uued ajukuva meetodid – termin viitab erisugustele lähenemistele, mis lubavad inimestel esmakordselt luua ajust pilte – visualiseerida aju tegevust ning sellest saadud värvikad kujutised äratasid huvi nii teadlastes kui ka tavainimestes. 1990. aastatel said tavameditsiinis erakordselt populaarseks ajutegevuse mõjutamiseks loodud antidepressandid, tekitades optimismi, et meie aju saab manipuleerida problemaatiliste vaimsete häirete ravimiseks – või siis lihtsalt selleks, et tagada meile võimalikult õnnelik vaimne elu. Ja uued tehnoloogilised saavutused tõotasid veelgi hämmastavamaid edusamme tulevikus.

      Need arengud toitsid põnevust neuroteaduse ümber. Inimesed hakkasid mõistma, et kui ajus võib saada jälile meie isiksuse alusele ja käitumise põhjustele, võiks parim võimalus endast arusaamiseks olla suurema teadmispagasi omandamine aju toimimise kohta. Äkitselt oli neuroteaduse õppimisest saanud moeasi.

      Ent tulevased ajuentusiastid taipasid peagi, et täpset informatsiooni aju toimimise kohta pole kerge hankida. Paljud neuroteadust käsitlevad raamatud on kirjutatud keskmise inimese või ehk isegi neuroteaduse uustulnuka jaoks liialt raskesti mõistetaval tasemel. Probleemi süvendab veelgi asjaolu, et avalikkusele mõeldud materjal läheb vahel liiga kaugele vastupidises suunas: lihtsustab aju kirjeldusi ülemäära palju, kuni selleni välja, et elundist või tema funktsioonidest ei räägita korrektselt. Ja populaarses meedias muudetakse informatsioon liialt sageli sensatsiooniliseks, andes lugejatele moonutatud pildi sellest, milleks neuroteadus tegelikult võimeline on.

      Loodan, et käesolev raamat rahuldab teie huvi saada teadmisi aju kohta ja väldib samal ajal kirjeldatud äärmusi. Raamat on mõeldud lugejatele, kel pole neuroteaduse tagapõhja (või õigupoolest üldse mitte mingisugust teadusega seonduvat tausta). Samal ajal olen püüdnud vältida igasugust liigset lihtsustamist, mis viiks ebatäpse või puuduliku arusaamani ajust. Ja olen püüdnud esitada põnevat tõde neuroteaduse praeguse olukorra kohta, ilma et hindaksin üle seniseid saavutusi – või neid, milleni võiksime tulevikus jõuda.

      Raamat on jaotatud kümneks peatükiks, millest igaüks tegeleb aju eri funktsiooniga. Nende funktsioonide selgitamise käigus aitan teil edasi jõuda põhimõttelises arusaamises aju toimimisest ja teen teid tuttavaks aju piirkondade, mehhanismide ja muude asjade pika loendiga. Raamatut lõpetades peaks teil olema piisavalt teadmisi, et lugeda selle ala uute arengute kohta, rääkida sõbraga aju funktsioonidest ning ehk isegi mõista oma mõnede tegemiste põhjuseid.

      Kuid ometigi on neuroteadus avar teema, ja ehkki oleme aju kohta saanud palju teada, on ikka veel märksa rohkem seda, mis jääb seni seletuseta. Niisiis, olukorrast tulenevalt on see raamat hoolimata oma pealkirjast ikkagi vaid sissejuhatus, mitte kõikehõlmav käsiraamat, mis tutvustab aju kogu tegevust. Tegelikult loodan, et raamat paneb teid piisaval määral mõtlema kõikidele nendele huvitavatele, omapärastele ja suisa hämmastavatele asjadele, mida aju teeb, nii et raamatut lõpetades on teil rohkem küsimusi, kui oli lugemist alustades – sest loodan, et need küsimused võivad teis jätkuvalt neuroteaduse vastu huvi tekitada. Ent isegi kui olete leidnud vastused kõigile oma küsimustele, on nende aspektide hulk, mida te aju toimimise kohta ei mõista, mõõtmatult suurem neist, mida mõistate. Tõtt-öelda on aju toimimise täielik selgitus selline vägitegu, millega me oma eluaja jooksul tõenäoliselt toime ei tule. Isegi meie suurimad ajuteadlased mõistavad vaid murdosa sellest, kuidas aju toimib.

      Ent loodetavasti aitab raamat teil paremini hoomata meie kolju sisemuses paikneva alla pooleteise kilo kaaluva veidralt kortsus koemassi iseloomu ja veidrusi. Aju on kaugel täiuslikkusest, kuid ta on konkurentsitult võimekas täitma paljusid talle määratud ülesandeid. See on üks neist loendamatutest põhjustest, miks keegi minutaoline pühendab oma elu sellele, et jagada õpetust aju kohta – ma lihtsalt ei suuda välja mõelda midagi muud niisama huvitavat, millele rääkides ja kirjutades oma aega pühendada.

      1

       HIRM

      Kui Iowa ülikooli teadlased 1990. aastate alguses esmakordselt SMiga kohtusid (anonüümsuse kaitseks kasutatakse initsiaale), kirjeldasid nad teda noore kolmekümneaastase keskmise intelligentsuse ja rõõmsa olekuga naisena. Ehkki niisuguses kirjelduses pole midagi märkimisväärset, huvitas teadlasi SMi juures veider tajuga seonduv puudus: naisel oli raskusi emotsioonide äratundmisega inimeste nägudel. Eriti ilmnes see juhul, kui tegu oli hirmuga – SM ei paistnud suutvat ainuüksi näoilme põhjal aru saada, mil keegi hirmu tundis.²

      Enamikule inimestest on teiste nägudel olevate emotsioonide äratundmine loomulik võime – ühtlasi oskus, millele me peaaegu igasuguse sotsiaalse suhtluse puhul tugevalt toetume. Seega huvitas teadlasi SMi puhul selle võime puudumine ning nad veensid naist osalema mõnes testis. Varsti said nad aru, et naise võimetus näoilme põhjal hirmu tuvastada ulatus