Luku taga. Ruth Ware

millest ma aru ei saa, aga ühte asja tean kindlalt. Mina seda väikest tüdrukut ei tapnud. Ei tapnud. Ükskõik kuidas politsei ka fakte ei moonutaks ja mind süüdlasena näidata ei püüaks, seda nad muuta ei saa. Mina teda ei tapnud. Mis tähendab, et keegi teine tappis. Ja see keegi on endiselt vabaduses.

      Samal ajal kui mina siin kõdunen.

      Lõpetan nüüd ära, ma tean, et ei tohi liiga pikalt kirjutada – Teil on niigi palju tegemist ja võite loobuda kirja lõpuni lugemast.

      Aga ma palun Teid, uskuge mind. Olete ainus, kes saaks mind aidata.

      Palun tulge mind külastama. Lubage mul ära seletada kogu olukord ja kuidas ma üldse sellesse painajasse sattusin. Kui keegi üldse suudab asja vandemeestele selgeks teha, olete see Teie.

      Esitasin Teie nimele külastusloa taotluse – või kirjutage mulle siia, kui Teil veel küsimusi on. Ei paista, et ma siit kuskile kaoksin. Hahaa.

      Vabandust, ma ei kavatsenud kirja naljaga lõpetada. See pole naljaasi, ma tean küll. Kui mind süüdi mõistetakse, ootab mind …

      Aga ei. Ma ei tohi niimoodi mõelda. Mitte praegu. Seda ei juhtu. Mind ei mõisteta süüdi, sest olen süütu. Pean selle lihtsalt kõikidele selgeks tegema. Alustades Teist.

      Palun, härra Wrexham, palun öelge, et aitate mind. Palun kirjutage mulle vastu. Ma ei taha melodramaatiliseks muutuda, aga mulle tundub, et olete mu ainuke lootus.

      Ma näen Gatesi silmist, et tema mind ei usu.

      Aga arvan, et Teie võiksite uskuda.

      12. september 2017

      HMP Charnworth

      Austatud härra Wrexham!

      Kirjutasin Teile kolm päeva tagasi ja ei hakka üldse valetama, et olen, süda kurgus, vastust oodanud. Iga päev, kui posti tuuakse, hakkab mu süda valulikus lootuses kiiremini põksuma ja (siiamaani) olete iga päev mu lootust petnud.

      Andke andeks. See kõlab nagu emotsionaalne väljapressimine. Ma ei mõelnud niimoodi. Saan väga hästi aru. Teil on palju tegemist ja ma saatsin kirja ainult kolm päeva tagasi, aga … ilmselt lootsin, et kui juhtumile osaks saanud suurest avalikkuse tähelepanust muud kasu ei ole, on see toonud mulle teatavat väärastunud kuulsust, mistõttu torkas ehk mu kiri silma kõigi kirjade hulgast, mis kliendid, tulevased kliendid ja nõdrameelsed Teile arvatavasti saadavad.

      Kas Te ei tahaks teada, mis juhtus, härra Wrexham? Mina küll tahaksin.

      Igal juhul on kolm päeva mööda läinud (kas ma juba nimetasin seda?) ja … noh, ma hakkan murelikuks muutuma. Siin pole eriti midagi teha, aga on küllalt aega mõelda, hirmu tunda ja hakata oma peas katastroofistsenaariume välja hauduma.

      Mõne viimase päeva ja öö olengi sellega tegelenud. Muretsenud, et Te kirja kätte ei saanud. Muretsenud, et vanglatöötajad seda edasigi ei saatnud (kas nad tohivad sellist asja ilma minule ütlemata teha? Ausalt, ma ei tea.) Muretsenud, et ma ei seletanud õigesti.

      Viimane mõte on mind eriti ärevil hoidnud. Sest kui asi on nii, on see mu oma süü.

      Püüdsin teha nii, et jutt oleks lühike ja lööv, aga nüüd arvan, et pidanuksin pikemalt seletama. Tooma välja rohkem asjaolusid, püüdma Teile näidata, MIKS ma süütu olen. Sest Te ei pruugi lihtsalt minu sõna uskuda – sellest saan väga hästi aru.

      Olen Teiega täiesti aus, härra Wrexham – kui ma siia tulin, tundusid siinsed naised mulle nagu mingist teisest tõust. Mitte et ma end nendest paremaks peaksin. Aga nad kõik tundusid kuidagi … nad tundusid siia sobivat. Isegi need, kes kartsid, isegi need, kes ennast vigastasid, ja need, kes kriiskasid, peaga vastu seina peksid ja ööd läbi nutsid, isegi vaevu koolieast välja jõudnud tüdrukud. Nad nägid välja nagu … ma ei tea. Kuivetunud kahvatute nägude, üle pea sabasse seotud juuste ja häguste tätoveeringutega nägid nad välja, nagu kuuluksid siia. Nad tundusid … noh, nad tundusid süüdi olevat.

      Aga mina olin teistsugune.

      Alustuseks olen ma inglane, millest polnud eriti abi. Ma ei saanud neist aru, kui nad vihastasid ja mulle näkku karjuma hakkasid. Poolest nende slängist ma aru ei saanud. Ja ma kuulusin silmnähtavalt keskklassi hulka, moel, mida ma konkreetselt kirjeldada ei oska, aga mis nende jaoks oli sama hästi kui mulle otsa ette kirjutatud.

      Aga peamine probleem oli selles, et ma polnud kunagi enne vanglas olnud. Ma ei usu, et enne siiasattumist üldse kedagi sellist tundsin. Siin valitsesid salajased koodid, mida mina dešifreerida ei osanud, ja liikumised, mille mõistmiseks polnud mul vähimatki lootust. Ma ei taibanud, mis toimub, kui üks naine koridoris teisele midagi andis, mille peale valvurid äkitselt karjudes välja tormasid. Ma ei suutnud kaklusi ette aimata. Ei taibanud, kes oli rohud võtmata jätnud või tuli pilvesolekust välja ja võis iga hetk plahvatada. Ma ei teadnud, keda vältida ja kellel on pidev premenstruaalne sündroom. Ma ei osanud end riidesse panna ega käituda, ei teadnud, mille peale kaasvangid võivad sulle näkku sülitada või vopsu anda ja mis provotseerib valvureid sind karmilt kohtlema.

      Ma rääkisin teistmoodi. Ma nägin teistsugune välja. Ma olingi teistsugune.

      Ja siis ühel päeval läksin tualetti ja märkasin silmanurgast ruumi kaugemast otsast ühte naist endale lähenemas. Tal olid juuksed üle pea kokku tõmmatud nagu kõikidel teistelgi, kahvatul näol endassetõmbunud ja karm ilme. Mu esimene mõte oli – issand jumal, ta paistab tige olevat, huvitav, mida ta plaanib.

      Järgmiseks mõtlesin, et peaksin ehk teise tualetti minema.

      Ja siis ma taipasin.

      Kaugemas seinas oli peegel. See naine olin mina.

      See võinuks olla šokk – äratundmine, et ma polnud sugugi teistsugune, vaid lihtsalt üks neist naistest, kelle see hingetu süsteem on endasse imenud. Aga mingil veidral moel oli sellest abi.

      Täielikult ma siia ikkagi ei sobi. Olen endiselt see inglise tüdruk – ja kõik teavad, mille eest ma vangis olen. Ilmselt teate, et vanglas ei armastata neid, kes lastele liiga teevad. Loomulikult ma rääkisin neile, et see pole tõsi – see, milles mind süüdistatakse. Aga sellest, kuidas nad mind vaatavad, saan aru, mis nad arvavad: seda ütlevad kõik.

      Ja ma tean – ma tean, et Teiegi arvate nii. Seda ma tahtsingi öelda. Ma mõistan, et olete skeptiline. Politseid mul ju veenda ei õnnestunud. Ma olen siin. Kautsjoni võimaluseta. Ma pean süüdi olema.

      Aga see pole tõsi.

      Mul on 140 päeva Teie veenmiseks. Mul tuleb ainult tõtt rääkida, on nii? Pean lihtsalt algusest alustama ja kogu loo selgelt ja rahulikult lõpuni ära rääkima.

      See kõik sai alguse kuulutusest.

      VAJATAKSE: suur pere otsib kohapeal elavat kogenud lapsehoidjat.

      MEIE: oleme tegus nelja lapsega pere, elame kaunis (kuid kõrvalises) paigas Šoti mägismaal. Ema ja isa peavad kahekesi arhitektuuribürood.

      SINA: otsime kogenud lapsehoidjat, kes on harjunud töötama igas vanuses lastega, beebidest teismelisteni. Pead olema praktilise meelega, järeleandmatu ja valmis üksinda laste järele vaatama. Suurepärased soovitused, karistusregistri väljavõte, esmaabikoolituse tunnistus ja puhas juhiluba on kohustuslikud.

      TÖÖKOHT: ema ja isa töötavad enamasti kodus ja sel ajal kestab su tööpäev tavapäraselt kaheksast viieni, lisaks lapsehoidmine ühel õhtul nädalas, nädalavahetused vabad. Samas võib juhtuda, et peame mõlemad ära sõitma (sageli kuni kaheks nädalaks) ja sel juhul oled in loco parentis.

      Tasuks pakume vägagi konkurentsivõimelist palka, kokku 55000 naela aastas (bruto, preemia kaasa arvatud), auto kasutamist ja kaheksat nädalat puhkust.

      Sooviavaldused saata: Sandra ja Bill Elincourt, Heatherbrae House, Carn Bridge.

      Mäletan kuulutust peaaegu sõna-sõnalt. Imelikul kombel ma isegi ei otsinud tööd, kui see mulle guugeldades ette jäi – otsisin