Röövitud tüdruk. Kendra Elliot

on olnud mingeid tülisid vanematega või probleeme koolis, mis võinuks sundida teda peitu pugema või ära jooksma?” uuris Ava, ehkki teadis, et seda oli juba tosin korda küsitud.

      Ben raputas pead. „Miski ei ole osutanud sellele, et ta oleks seda tüüpi.”

      „Kus sa mind kasutada tahad?” küsis Ava Benilt.

      Mees kortsutas naist hetkeks uurides kulmu. „Ole saadaval. Ma saadan su hetke pärast emadega rääkima. Sanford on nende mõlemaga rääkinud, aga nende kehakeel kisendab, et ta ei meeldi neile.”

      Targad naised. Sanford oli suurepärane agent, aga ta ei suutnud naistega kontakti luua, kui sellest sõltunuks ka tema elu. Kui ta uskus, et kiirgab lahkust, paistis see armulikkusena. Ava oli üllatunud, et Ben oli üldse lasknud ta naistega rääkima.

      „Ta jõudis siia esimesena,” ütles Ben, nagu loeks naise mõtteid. „Ma teadsin, et sa oled teel, seega ma lubasin sel mõnda aega toimuda. Ma usun, et sa suhestud nendega paremini.” Ta vaatas oma telefoni ekraani ja uus tekstisõnum valgustas tema nägu. „Mõne kvartali kaugusel on üks kirik, mis lubab meil kasutada oma nõupidamiste tiiba juhtimiskeskusena. Tundub olevat ideaalne. Ma suunan Sanfordi appi seda üles seadma. Ta on õppinud kriisijuhtimist koordineerima.”

      „Ta ei lähe küsitluste juurest lihtsalt minema,” pomises Ava.

      „Wells teeb märkmeid.” Ben osutas peaga kõhnale eriagendile, kes istus Sanfordi kõrval. „Ta on kogu vestlust kuulanud. Ta saab su kurssi viia.”

      Ava noogutas. Zander Wells oli üks nendest vaiksetest agentidest, kes ahmis informatsiooni ja fakte, nagu oleks ta nälga suremas. Tema mälu ja võime olukordi hinnata olid täiesti teisest maailmast. Ta suutis ilmselt ilma märkmeid vaatamata tervet küsitlust sõna-sõnalt korrata.

      Ava nõustus, et Sanfordi organisatoorsed anded leiaks paremat rakendust juhtimiskeskuse ülesseadmisel. Mõne tunni jooksul muutuks kirikutiib lihtsast ruumist kõrgtehnoloogiliseks arvutilaboriks. Juhtimiskeskuse paigutamine ohvrite kodude ja kooli lähedale oli ideaalne, kuna Henley oli kaotsi läinud siinkandis.

      Või nii nad arvasid.

      Ära eelda mitte midagi.

      Ava vaatles kaht ema. Ta teadis, et brünett oli Henley kasuema ja blond bioloogiline ema. Mõlemad naised paistsid olevat tüüpilised kolmekümnendates eluaastates kõrgema keskklassi emad. Joogapüksid, hobusesabad ja tõenäoliselt mahtuniversaalid garaažis. Ben hindas nende reaktsioone Sanfordile õigesti. Blond põrnitses teda altkulmu ja brünett istus nii sirgelt, et paistis, nagu oleks tema selg terasest.

      Kas ma meeldin neile veidigi paremini?

      Rumal naiselik osa temast tahtis, et ta meeldiks naistele, mitte ainult, et nad usaldaks teda agendina. Mingil põhjusel pingutas ta naistega sõpruse loomise nimel. Tal oli hulganisti meessoost sõpru, aga naised kippusid tavaliselt hoidma distantsi. Teised naissoost agendid austasid teda ja kohtlesid teda hästi, aga nad ei kutsunud teda kunagi väikest napsi võtma. Tema otseütlejast õde oli väitnud asja olevat selles, et temaga pole lõbus. Jayne’i hinnangul oli ta ülikorralik, keskendus ainult tööle ja oli võimatu, et ta laseks end lõdvaks.

      Selles pole midagi valesti.

      Emad olid Avaga umbes samaealised, aga nad mõlemad olid olnud abielus ja neil olid lapsed. Nad olid elanud sellist elu, mis ei olnud avanenud Avale. Esimesest päevast peale oli tema eluteel seaduse kaitsmise märk. Algkooliajal oli see tähendanud, et ta luges iga põnevikku, mis ta leida suutis, näiteks Trixie Beldenit ja Nancy Drew’d. Hiljem laienes see külgetõmme dokumentaalsetele kriminaalromaanidele ja teismelistele mõeldud kaasamõtlemist võimaldavale uurijaprogrammile kohalikus politseijaoskonnas. Kolledž oli ta toonud FBI-sse, ta sai sellele eesmärgile pühendatud kraadi. Abielu ja lapsi puudutav osa elust ei olnud kunagi esile kerkinud.

      „Sanford.” Ben astus laua juurde. „Ma tahan, et sa võtaksid Moralesega ühendust juhtimiskeskuse ülesseadmise asjus. Ma tahan, et sa oleksid üks kriisijuhtimise koordinaatoritest.”

      Sanford vaatas ASACile üllatunult otsa ja pilgutas silmi. „Aga...”

      Nähes Beni näol kindlat otsust, jättis ta lause pooleli. Agendid ei vaidlustanud käske. Nad läksid sinna, kuhu nad suunati. Sanford vaatas Beni selja taha ja nägi Avat ootamas. Tema näol välgatas mõistmine.

      Ava oskas mehe mõtteid lugeda. Oh, muidugi. Siin on vaja naise kätt.

      Ta eeldas, et ta lükatakse kõrvale, kuna ta ei ole naine, aga Ava teadis, et probleem on tema maneerides, mitte selles, mis ta jalge vahel kõlgub.

      Sanford vaatas Wellsile otsa ja siis uuesti Benile. „Kas Wells...”

      „Ma tahan, et Wells jääks oma märkmetega siia ja viiks agent McLane’i asjaga kurssi.”

      Sanford palus naistel ennast vabandada, tõusis ja lükkas oma tooli laua alla. Ta võttis mobiili välja ja lahkus vaikselt ruumist, heitmata Avale teist pilku.

      Ava lootis, et juhtimiskeskuse ülesseadmine ravitseb ta egole löödud haavad. See oli suur projekt, mida juhtida. Ta tõmbas Sanfordi tooli laua alt ja libistas ennast soojale kohale. „Mina olen eriagent McLane,” ütles ta kahele naisele, vastates mõlema uudishimulikule pilgule. „Ma olen üks lastevastaste kuritegude koordinaatoritest.” Ta rääkis rahuliku, madala häälega. Tema õde Jayne nimetas seda Ava ma-tean-mida-ma-teen hääleks ja kinnitas, et see veenis kuulaja otsekohe teda usaldama. Ava ei teinud midagi erilist. See oli tema tavaline hääl, ja teismelisena oli teda ärritanud, et tema hääletämber oli madalam kui teistel tüdrukutel. Naised tutvustasid ennast ja Ava palus Wellsil ennast kurssi viia ning võttis välja oma märkmiku. „Öelge, kui miski pole teie kahe arvates päris õige, eks?” palus ta naisi, vaadates esmalt ühele, siis teisele otse silma sisse. Naised noogutasid nõustumise märgiks.

      Ava tegi märkmeid, kui Wells naiste räägitu edasi jutustas. Ta peatas Wellsi aeg-ajalt ja palus naistel paari küsimust täpsustada, aga põhiosas kordas Wells nende lugusid täiuslikult. Ava tee oli Zander Wellsi omaga paar korda ristunud. Mees kuulus küberkuritegude osakonda ja see andis kokkupuutepunkti Ava tööga, juhul kui lapsi kuritarvitati internetis. Mehe sotsiaalsed oskused jätsid ehk veidi soovida, aga naine teadis, et tema tööd võib usaldada.

      Wellsi jutule tuginedes sai Ava varasemale infole kinnitust. Henley Fairbanks käis Westridge’i põhikooli viiendas klassis. Täna oli viimane koolipäev enne kahenädalast talvepuhkust. Henley oli oma isa ja kasuema juures alates pühapäeva õhtust ja oli oodanud viimast koolipäeva. „Viimane päev on üks suur pidu,” oli Robin öelnud. „Pole mingit võimalust, et ta oleks jalga lasknud. Ta ootas sel hommikul kooliminekut nii kangesti, et sai eelmisel ööl vaevu magada. Ta lausa lendas täna uksest välja.”

      Ta oli Henleyle pool kaheksa hommikul andnud head-aega-musi ja vaadanud, kuidas ta läks mööda kõnniteed ida poole, suundus bussipeatusse, mis on siit seitsme maja kaugusel. See tundus olevat lühike vahemaa, kuni Ava oli siia sõitnud ja märganud siinseid ülemõõdulisi krunte ja kurvilisi tänavaid.

      „Mida oleme me teada saanud lastelt, kes seal peatuses ootasid?” küsis Ava Wellsilt.

      „Ametlikult mitte midagi. Kool tahab, et vanemad oleks juures, kui me lapsi küsitlema hakkame.

      Ava hammustas huulde. „Aga mitteametlikult? Kas keegi on neilt küsinud, kas Henley oli täna hommikul peatuses?”

      Wells viskas pilgu Duncanile, kes oli hõivatud kolme agendiga vestlemisega. „Kaks last ütlesid Clackamas County omadele, et Henley ei olnud täna hommikul bussipeatuses.”

      „Ma teadsin seda,” sosistas Robin.

      „Kuni me pole rääkinud kõigi lastega, kes seal olid, ei taha ma kindlalt väita, et ta sinna ei jõudnud. Aga, jah, esialgsed andmed viitavad, et ta ei jõudnud sinna.” Mees vaatas emasid vabandava pilguga. „Ärme võtame seda esialgu veel faktina, eks? Me uurime mõlemat võimalust paralleelselt. Kui eeldame, et ta ei jõudnud kooli, võime me mõned vihjed maha