Röövitud tüdruk. Kendra Elliot

      Originaali tiitel:

      Kendra Elliot

      Vanished

      2014

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      See raamat on väljamõeldis. Nimed, tegelased, organisatsioonid, paigad, sündmused ja juhtumid on kas autori fantaasia vili või fiktiivsed.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Viivi Variksaar

      Korrektor Inna Viires

      Text copyright © 2014 Kendra Elliot

      This edition is made possible under a license arrangement originating with Amazon Publishing, www.apub.com, in collaboration with Synopsis Literary Agency.

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11406

      ISBN (PDF) 978-9949-84-514-9

      ISBN (ePub) 978-9949-84-941-3

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Kõigile kadunud lastele

      1

      Mason Callahan polnud Josiet näinud kolm kuud. Tema nägu oli nii kõhn ja augud tema rangluude kohal olid mehele osutanud, et Josie on alla võtnud. Halval viisil. Aeg polnud naise vastu lahke olnud ja korbad tema näol vihjasid, et tema uueks elu armastuseks on saanud metamfetamiin. Oli olnud aeg, mil ta oli võidelnud mõningase külgetõmbega selle naise vastu. Too oli olnud armas ja aldis teisi rõõmustama, kena naine, nagu välja astunud otse elutervest kantrilaulust. Nii Josiel kui ka Masonil oli ühine taust – mõlemad olid üles kasvanud maal. Neil oli ka sarnane muusikamaitse, ja see kõik oli muutnud tema seltskonna nauditavamaks kui teiste koputajate oma.

      Aga enam kunagi ei tee ta selle naisega koostööd. Mehe sõrmed pigistasid kõvemini serva kauboikaabul, mida ta käes hoidis, ja ta neelatas kõvasti, nähes naise moondunud keha tema kitsa korteri vannitoa põrandal. Järsku hakkas tal viha pärast silme ees virvendama. Keegi oli pesapallikurikaga naise kolpa rünnanud. Mõrvarelv oli dušinurka jäetud, selle küljes oli juukseid ja verd.

      „Püha jumalaema,” pomises tema partner, Ray Lusco. Kaks uurijat olid hulk aastaid tegelnud brutaalsete kuritegudega, kuuludes Oregoni politsei tõsiste kuritegude üksusse. Aga see oli esimene juhtum, kui nad mõlemad ohvrit tundsid. Josie mõrv ei jäänud nende lahendada. Nende seersant oli andnud selle teisele uurijale, teades, et Mason oli korduvalt Josiega koostööd teinud, saanud temalt prostituutide mõrvajuhtumite lahendamiseks infot.

      Uurijad Duff Morales ja Steve Hunsinger olid valitud selleks meeskonnaks, kes pidi Josie asjus õigluse jalule seadma.

      Mason kavatses kogu aeg üle nende õla piiluda ja neil seljas elada.

      „Noh, said vaadata. Kao nüüd mu kuriteopaigalt,” kamandas Morales koridorist.

      Mason vaatas üle õla tema poole, aga ei liikunud paigast. Tema ja Ray alles uurisid kuriteopaika. Josie sõrmed olid murdunud. Ta oli püüdnud ennast kurika vastu kaitsta, ehk koguni proovinud kurikat ründajalt enda kätte saada. Kui ta oli vannitoa põrandale kukkunud, oli ründaja jätkanud tema peksmist. Veri oli jätnud uueks hoobiks hoogsalt üles vibutatud kurika küljest seinale pritsides laeni ulatuvaid veriseid kaari.

      „Mis rohelised katkised metallitükid need tema pea juures on?” küsis Lusco.

      „Kõrvarõngad. Jõulukaunistused,” vastas Morales.

      Mason vandus mõttes. Kas Josie pere ootas teda järgmisel nädalal jõuluks koju? Kas tal oli perekond? Ta oli näinud elutoas plastmassist jõulupuud ehituna. Mõned kingid olid selle alla torgatud, ootama käsi, mis need kärsitult lahti kisuvad.

      Mason sulges silmad ja meenutas viimast korda, kui ta oli Josiega kohtunud nelja kvartali kaugusel asuvas Starbucksis. Naine oli tellinud kõige suurema, kõige magusama frappuccino, mis neil pakkuda oli, ja rääkinud ülimalt kiiresti. Kas ta oli juba siis metamfetamiini peal? Mees oli oletanud, et ta on kohviga üle pingutanud ja üksildane. Isegi prostituudid tunnevad igatsust vestluse järele, tunnevad ennast üksildastena. Nad olid veider paar. Krapsakas prostituut ja kauboist politseinik. Ta oli saatnud Josie tagasi tolle tibatillukesse korterisse, sest naisel olid mõned kahekümnesed kliendilt, kes oli seotud hiljutise suure narkoreidiga. Mason tahtis Josiele öelda, et rahatähtedel pole ilmselt sõrmejälgi ega ole neist üldse uurimisel kasu, aga ta läks kaasa, sest Josie tahtis aidata ja paistis vajavat seltskonda.

      Tema kodus viibida oli olnud veidi kummaline. Ta oli olnud ülimalt teadlik, et juba teise naiselikus ruumis viibimine on intiimne. Too oli mehele pakkunud gaseeritud vett, millest ta keeldus, aga võttis vastu naise pakkumise võtta külmikust tee peale üks pudel vett kaasa. Naise külmkapis oli vett, gaseeritud vett ja piima. Muud midagi. Mida ta sõi? Ta oleks pidanud siis taipama, et naine kasutab funktsioneerimiseks narkootikume, mitte kaloreid. Ta oli nende rahatähtede vastu andnud mõned omast taskust ja pakkunud naisele lisaks kuuskümmend dollarit. Too oli viisakalt keeldunud, aga ta oli torganud rahatähed köögi tööpinnal oleva soolatopsi alla ja naine oli teeselnud, et ei märganud seda.

      Mason oli Josie verd piisavalt näinud. Ta pöördus ja rüsis Luscost ja teistest uurijatest silmsidet vältides mööda. Ta marssis naise pisikesse kööki. See oli vastikult haisev urgas täis pesemata nõusid ja kiirtoidutopse. Kui ta siin eelmine kord käis, oli see ruum laitmatult puhas.

      Soolatoos oli alles – osa hõbedaste kasside komplektist –, aga raha oli läinud. Ta uuris seda trööstitut ruumi. See polnud isegi ruum, pigem nagu suur kapp vannitoa ja väikese mikrolaineahjuga. Ta tahtis külmkappi avada, et näha, kas naine oli lõpuks siia ka toitu toonud, aga teadis, et ei tohi midagi puudutada, kuni laboriinimesed on korteris oma töö teinud. Köögipindadel oli aja ja intensiivse kasutamise tõttu tekkinud mõrad. Umbes niisuguse mulje oli Josie ise kogu aeg jätnud. Tema mõradeks olid olnud murekortsud silmade ja suu ümber. Jooned, mida poleks tohtinud olla alla kolmekümneaastase naise näol.

      Kes su pragudest läbi lipsas, Josie?

      Ta ütles Masonile, et polnud kunagi kliente oma korterisse toonud. Ta oli hoidnud töö ja elukoha vahel hoolikalt piiri. Kas ta oli oma reeglit rikkunud? Või oli keegi teda jälitanud?

      „Lihtsalt üks järjekordne surnud libu,” kostis hääl Masoni selja taga.

      Ta keeras vuhinal ümber ja leidis enda eest talle tundmatu Portlandi politseiniku, kes teda teraselt silmitses.

      „Veidike lugupidamist,” nähvas Mason.

      Politseinik irvitas ja Mason oleks tahtnud verise kurikaga vastu tema pead virutada.

      „Patrull on ta viimase kuu jooksul kolm korda üles korjanud. Kaks korda avalikus kohas joobes olemise eest ja üks kord mingite teiste libudega kaklemise eest. Mul on raske teda leinata,” teatas politseinik.

      See lõi Masoni pahviks. See ei olnud selle Josie moodi, keda tema tundis. Miks ei olnud ta teda üles otsinud, kui tal oli probleeme? Ta oli naise varemgi tupikteedelt välja aidanud. Kas too oli sattunud millegi niisuguse sisse, millest ta ei tahtnud Masonile rääkida?

      „Lähme siit minema,” ütles Ray. Masoni partner oli vaikselt kapisuuruse köögi uksele ilmunud ja arvatavasti näinud viha Masoni ilmes.

      Mason surus kaabu pähe ja möödus vormiriietust kandvast võmmist. Politseinik liigutas ennast vaevu nii palju, et ta mööda pääseks.

      „Kena kaabu,” pomises politseinik Masoni kaugenevale seljale järele.

      Mason ei teinud