Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul. Ursula K. Le Guin

kraami. Varem nii harv kerjamine oli muutunud tavaliseks ning tühjade kätega jäänud kerjus ähvardas vägivallaga. Naised ei käinud enam meeleldi üksi tänaval ja teedel ning see vabaduse ahistamine ei meeldinud neile sugugi. Mõni noor naine jooksis kodunt ära ja liitus varaste ja salaküttide jõukudega. Tihti tulid nad juba aasta pärast tusastena, läbipekstutena ja rasedatena koju tagasi. Ning külanõidade ja lausujate seas liikusid kuuldused, et nende ametiga on midagi viltu: loitsud, mis olid alati ravinud, ei ravinud enam, leidmissõnadega ei leitud midagi või leiti vale asi, armujoogid ei tekitanud meestes mitte armukirge, vaid verejanulist armukadedust. Ja räägiti, et asi oli veel hullemgi, inimesed, kes ei teadnud võlukunstist midagi, kel polnud aimugi selle seadustest ja piirangutest ning nende rikkumise ohtudest, väitsid, et neil on vägi olemas ja tõotasid oma järgijatele imelist rikkust ja tervist, tõotasid isegi surematust.

      Goha koduküla lausuja Luuderohi oli rääkinud mornilt sellest võluväe nõrgenemisest ning Valmouthi nõid Pöögipuu oli sedasama öelnud. Pöök oli kaval ja tagasihoidlik mees, kes oli tulnud Luuderohule appi Therru põletushaavade valu ja arme leevendama. Ta oli öelnud Gohale: „Ma arvan, et aeg, mil saavad juhtuda säärased asjad, on allakäigu aeg, ühe ajastu lõpp. Kui mitu aastasada on möödunud sellest, mil Havnoris oli kuningas? Asi ei saa nõndaviisi edasi minna. Me peame jälle keskuse poole pöörduma, või me oleme kadunud, saar pöördub saare vastu, inimene inimese vastu, isa lapse vastu…” Ta oli vaadanud Gohale natuke arglikult, aga ometi selge ja kavala pilguga otsa. „Erreth-Akbe sõrmus on Havnorisse tagasi viidud,” ütles ta. „Ma tean, kes selle sinna viis… See oli kindlasti märk, märk sellest, et tulemas on uus ajastu! Aga me ei ole sellele vastavalt toiminud. Meil ei ole kuningat. Meil ei ole keset. Me peame leidma oma südame, oma jõu. Võib-olla võtab Arhimaag lõpuks midagi ette.” Ja nõid lisas veendunult: „Lõpuks on ta ju Gontilt pärit.”

      Aga ei olnud tulnud mingeid teateid ühestki Arhimaagi teost ega ühestki Havnori Trooni pärijast ning kõik läks üha halvemaks.

      Seetõttu nägi Goha hirmu ja morni vihaga, kuidas neli meest tema ees teel kahekaupa kummalegi poole teed astusid, nii et tema ja laps pidid nende vahelt läbi minema.

      Kui nad kindlalt edasi sammusid, hoidis Therru ennast väga tema lähedale, langetas pea, kuid ei võtnud Gohal käest kinni.

      Üks rändajatest, kummis rinnaga mees, kelle ülahuulel kasvasid mustad karmid suu peale vajuvad karvad, hakkas pisut muiates rääkima. „Hei, sina seal,” ütles ta, aga Goha rääkis samal ajal ja valjemini. „Tee pealt eest!” ütles ta ja tõstis oma lepakepi üles, otsekui oleks see olnud võlurisau. „Mul on asja Ogioni juurde!” Ta kõndis meeste vahelt läbi ja läks otse edasi, Therru tema kõrval sibamas. Mehed pidasid jultumust võlukunstiks ja jäid paigale. Võib-olla oli Ogioni nimel ikka veel mingi vägi. Aga võib-olla oli see vägi Gohas või lapses. Sest kui nad kahekesi mööda olid läinud, ütles üks mees: „Kas nägid?” sülitas ja tegi kurja tõrjuva märgi.

      „Nõid ja tema värdjas,” ütles teine. „Las lähvad!”

      Kolmas, nahkmütsi ja vammusega mees, seisis ja vahtis veel hetke, kui teised juba oma teed looberdasid. Tema näoilme väljendas vastikust ja jahmatust, aga paistis, et ta oleks tahtnud naisele ja lapsele järele minna, kuid siis hõikas karvase ülahuulega mees: „Tule juba, Osavkäsi!”, ja ta kuulas sõna.

      Käänaku taha jõudnud, võttis Goha Therru sülle ja kiirustas temaga edasi, kuni oli sunnitud lapse maha panema ja hinge tõmbamiseks seisatama. Laps ei esitanud ühtki küsimust ega püüdnud viivitada. Niipea kui Goha edasi minna suutis, kõndis laps nii kiiresti, nagu jaksas, tema kõrval ja hoidis naisel käest kinni.

      „Sa oled punane,” ütles ta. „Nagu tuli.”

      Therru rääkis harva ja üsna segaselt, sest ta hääl oli väga kähe, aga Goha sai temast aru.

      „Ma olen vihane,” ütles Goha mõrult naerdes. „Kui ma olen vihane, lähen ma punaseks. Nagu teie, punased inimesed, teie, läänemaade barbarid… Vaata, seal ees on asula, selle nimi on Pöögilätted. See on ainus küla selle tee ääres. Teeme seal peatuse ja puhkame natuke. Võib-olla õnnestub meil kusagilt piima saada. Ja kui me saame siis edasi minna, kui sa arvad, et sa jaksad üles Pistrikupessa minna, jõuame loodetavasti enne ööd kohale.”

      Laps noogutas. Ta tegi oma rosina- ja pähklikoti lahti ja sõi natuke. Nad rühkisid edasi.

      Päike oli ammu loojunud, kui nad sammusid läbi küla ja jõudsid Ogioni maja juurde kaljutipus. Läänes mere kohal, tumedast pilvemassist kõrgemal vilkusid esimesed tähed. Puhus meretuul, mis koolutas lühikest rohtu. Madala ja väikese maja taga karjamaal mökitas kits. Ainus aken kumas ähmaselt ja kollaselt.

      Goha toetas oma ja Therru kepi ukse kõrval vastu seina, võttis lapsel käest kinni ja koputas ühe korra.

      Keegi ei vastanud.

      Ta lükkas ukse lahti. Tuli koldes oli kustunud, seal olid ainult söed ja hall tuhk, aga laual seisev õlilamp põles tillukese leegiga ning Ogion ütles oma madratsilt toa teises otsas põrandal: „Tule tuppa, Tenar.”

      Ogion

      Tenar pani lapse läänealkoovi voodisse magama. Ta tegi koldesse tule. Ta läks ja istus, jalad risti, Ogioni õlgmadratsi kõrvale maha.

      „Keegi ei hoolitse sinu eest!”

      „Ma saatsin nad minema,” sosistas võlur.

      Tema nägu oli niisama tõmmu ja karm nagu alati, aga tema juuksed olid õhukesed ja valged ning lambi tuhmist kumast ei süttinud tema silmis valgusesädet.

      „Sa oleksid võinud üksi surra,” ütles naine ägedalt.

      „Aita mul seda teha,” lausus vana mees.

      „Veel mitte,” palus Tenar, kummardas ja puudutas laubaga võluri kätt.

      „Täna öösel mitte,” nõustus võlur. „Homme.”

      Ta tõstis käe ja silitas korra Tenari juukseid, sest nii palju jõudu tal veel oli.

      Tenar ajas end uuesti sirgu. Koldetuli oli põlema süttinud. Selle valgus veikles seintel ja madalal lael ning heitis varje, mis pika toa nurkades tihenesid.

      „Kui Ged ometi tuleks,” pomises vana mees.

      „Kas sa kutsusid teda?”

      „Kadunud,” ütles Ogion. „Ta on kadunud. Pilv. Udu maade kohal. Ta läks läände. Kaasas pihlapuuoks. Mustavasse uttu. Olen oma haukast ilma.”

      „Ei, ei, ei,” sosistas Tenar. „Ta tuleb tagasi.”

      Nad vaikisid. Tulesoojus hakkas neile mõlemale kontidesse tungima, laskis Ogionil lõdvestuda ning kord tukastada, kord virguda, laskis Tenaril nautida puhkust pärast pikka jalul oldud päeva. Ta masseeris oma jalgu ja tuikavaid õlgu. Ta oli osa viimasest pikast tõusust Therrut süles kandnud, sest laps oli hakanud temaga sammu pidada püüdes õhku ahmima.

      Tenar tõusis püsti, soojendas vett ja pesi endalt teetolmu. Ta soojendas piima ja sõi Ogioni sahvrist leitud leiba, seejärel istus ta uuesti võluri kõrvale. Kui mees magas, istus Tenar ja mõtles, jälgides tema nägu, koldetuld ja varje.

      Ta mõtles sellest, kuidas üks tüdruk oli istunud kunagi ammu siit kaugel vaikides ja mõeldes keset ööd ilma akendeta toas; tüdruk, keda oli kasvatatud teadmises, et ta on üksnes ärasöödu, maa pimedusevägede preestrinna ja teenija. Ja siis oli elanud naine, kes oli istunud talumaja rahulikus vaikuses, kui mees ja lapsed magasid, et mõelda, et tunnikese üksi olla. Ja nüüd oli siin see lesknaine, kes oli toonud kaasa põletusarmidega lapse, lesk, kes istus surija juures ja ootas ühe mehe tagasitulekut. Tegi seda, mida teevad kõik naised, mida teeb ükskõik milline naine. Aga Ogion ei olnud kutsunud teda ei teenija, ei naise ega lese nimega. Seda ei olnud teinud ka Ged Haudade pimeduses. Ega ka tema ema – veel kaugemas minevikus, veel rohkemate aastate eest –, see ema, kellest ta mäletas ainult tulevalguse soojust ja kollakaspruuni