Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul. Ursula K. Le Guin

kes ta siia tõi,” ütles Tenar, „nimetas teda tema päris nimega. Ja ma tean seda nime.” Tema hääles kõlas lausuja jonnakast kahtlustamisest äratatud raev.

      Sammal oli vait. Tema vaikimine oli mõjuvam kui tema sõnad.

      „Võib-olla on temal lasuv vari tema surm,” lausus Tenar. „Võib-olla on ta suremas. Ma ei tea. Kui Ogion…”

      Ogionist mõeldes tulid tal jälle pisarad silma, sest ta mõtles, et Ged oli tulnud liiga hilja. Ta neelas pisarad alla ning läks puukastist tulehakatist võtma. Ta laskis Therrul teekannu vett täis panna ja puudutas rääkides lapse nägu. Jutilised ja paakunud armid olid puudutusel kuumad, aga palavikku lapsel ei olnud. Tenar laskus põlvili ja hakkas tuld üles tegema. Keegi selles suurepärases majapidamises – lausuja, lesk, sant ja poolearuline – pidi tegema seda, mida oli vaja teha, mitte aga last oma nutuga ehmatama. Aga lohe oli läinud ning kas nüüd oli üldse veel midagi tulemas peale surma?

      Paranemine

      Ta lamas nagu surnu, kuid ei olnud surnud. Kus ta oli käinud? Millest ta oli läbi tulnud? Sel õhtul, tule paistel, võttis Tenar Gedil määrdunud, kulunud ja higist kõvaks tõmbunud riided seljast. Ta pesi mehe puhtaks ja jättis ta linaste linade vahele, pehme raske kitsevillast teki alla alasti lamama. Kuigi Ged oli lühike ja kerge kehaehitusega, oli ta olnud tugev ja jõuline, nüüd aga oli ta nii kõhn, otsekui oleks ta liha luuni kulunud, täiesti ära kurnatud ja habras. Isegi armid, mis kulgesid nagu vaod tema õlal ja vasakul näopoolel oimukohast lõuani, näisid tuhmimad, hõbejad. Ja tema juuksed olid hallid.

      Ma olen tüdinud leinamast, mõtles Tenar. Tüdinud leinamast, tüdinud kurbusest. Tema pärast ma ei kurvasta! Eks ratsutanud ta ju lohe seljas minu juurde!

      Kunagi tahtsin ma teda tappa, mõtles ta. Nüüd sunnin ma teda elama, kui suudan. Siis vaatas ta meest, pilgus trots, mitte haletsus.

      „Kumb meist kumma Labürindist päästis, Ged?”

      Mees magas midagi kuulmata ja liikumatult. Tenar oli väga väsinud. Ta pesi end veega, mida ta oli Gedi pesemiseks soojendanud, ning ronis magava Therru kõrvale voodisse, sooja siidisesse vaikusse. Ta magas ning tema uni avanes ääretusse tuulisesse roosakaskuldsesse hämusse. Ta lendas. Tema hääl hüüdis: „Kalessin!” Üks hääl hõikas talle valguse sügavikest vastu.