Miinus kaheksateist. Stefan Ahnhem

vahetasid pilke, nagu oleksid nad samale asjale mõelnud.

      „Sel juhul soovitan alustada ilma temata.” Fabian jalutas tahvli juurde ja kustutas ära Clifi kriipsujukud selle kohta, kelle kord oli tuua suupisteid kohvipausideks, ja viis kuud tagasi toimunud jõuluviktoriini tulemused. „Peter Brise. Mida me tema kohta teame peale selle, et ta sai ratsa rikkaks selle „Tapjanälkjate” mänguga?”

      „Ta elas kesklinnas Trädgårdsgatanil.” Cliff ulatas Fabianile Brise foto. „Aga tema ettevõte … mis selle nimi oligi?”

      „Ka-Ching,” teatas Molander pead raputades. „Kui nutikas.”

      „Just. See asub ilmselt Lundis. Niipalju ma tean.”

      „Lugesin kusagilt, et nad neljakordistasid viimase kuue kuu jooksul oma töötajate arvu ja saavutasid aasta müügieesmärgi juba veebruari alguses,” ütles Lilja. „Kõik, mida nad müüvad, on lihtsalt väike rakendus, mis maksab kõigest seitse krooni.”

      „Ja see on tohutult igav,” sekkus Molander.

      „Ma ütleksin, et see tekitab sõltuvust. Ma ei suuda selle mängimist lõpetada.”

      „Just sellepärast ma ei tahagi seda proovida,” lausus Cliff. „Berit on paar korda üritanud lõpetada, aga kõigest paar tundi hiljem taob ta jälle oma telefoni ekraani, nii et sõrmeotsad villis.”

      „Jah, ma ei saa aru, kuidas see peaks lõbus olema,” ütles Molander.

      „Võibolla oleme ühel nõul selles, et ta oli rikas nagu kuningas,” tähendas Elvin silmi pööritades.

      Fabian tänas mõttes Elvinit, samal ajal kui joonistas dollarimärgi Brise foto kõrvale – oma valge särgi, siledaks raseeritud pea ja sarvraamidega prillidega nägi too välja pigem riskikapitalisti kui arvutinohiku moodi. „Veel midagi? Kas tal oli perekond? Kas ta oli abielus? Õed-vennad ja nii edasi?”

      „Vallaline, ainus laps, ja kui minu arvamust küsida, siis gei,” tutvustas Lilja.

      „Kuidas sa seda tead? Kas ta rääkis sellest avalikult?”

      „Ei, aga piisab, kui seda mängu mängida. Seal leidub tonnide viisi vihjeid. Peaksid nägema näiteks 33. tasandi roosasid nälkjaid.”

      „Täpselt,” ütles Cliff.

      „Näed nüüd. Sa mängidki seda.” Lilja tegi grimassi.

      „Pidage korraks kinni.” Elvin nõjatus oma toolil tahapoole – see oli üks kahest istmest, mis tema seljaprobleemide leevendamiseks oli kohandatud ja pidi kuulujuttude järgi maksma viiekohalise summa. „Kas see ei meenuta mitte kellelegi Johan Halenit? Teate küll, seda meest, kes enda paar aastat tagasi oma garaažis surnuks gaasitas.”

      „Sa mõtled laevaomaniku poega?” küsis Cliff.„Seda, kes elas Vikeni sadama juures, minust kiviviske kaugusel? Selles unistuste majas.”

      Elvin noogutas.

      „Mida sina arvad, Ingvar? Sa olid siin, kui ma selle juhtumi kallal töötasin.”

      „Kas see on nii sarnane?” Molander kehitas õlgu. Mäletan vaid seda, et me ei leidnud kunagi seda peidetud seksikoobast, mis kuulujuttude järgi keldris pidi asuma.”

      „Mis seksikoobast?” küsis Fabian.

      „See oli arvatavasti lihtsalt kuulujutt,” ütles Elvin. „Vähemalt kui uskuda eksperti, kes seda leida ei suutnud.”

      „Mida see peaks tähendama?” Molander pöördus Elvini poole, paistes põhjalikult solvatuna.

      „Lihtsalt seda, et isegi parimatel jääb aeg-ajalt midagi kahe silma vahele.” Elvin naeratas Molanderile. „Minu mõte on see, et nii Brise kui Halen olid rikkad. Peale selle olid nad mõlemad ainukesed lapsed ja vallalised.”

      „Okei, aga kui Patsil on õigus, ei võtnud Brise ise endalt elu,” meenutas Fabian.

      „Ära ütle seda,” sõnas Cliff.„Kes teab, ta võis ennast kaks kuud tagasi ära külmutada ja kummitusena autot juhtida,” itsitas ta.

      „Oled sa tõesti nii veendunud, et ta eksib?” küsis Lilja.

      „Ei, ma pole milleski veendunud. Aga …” ohkas Cliff.„Okei, ma ei taha olla see, kes seda ütleb. Oletame, et Patsil on õigus ja Brise mõrvati üle kahe kuu tagasi. Olen kindel, et motiive tema mõrvamiseks on rohkem kui kroone ta pangakontol. Aga milleks hoida teda mitu nädalat külmutatuna lihtsalt selleks, et ta seejärel lugematute tunnistajate silme all üle kai ääre visata?”

      Küsimus jäi vastuseta ja taas laskus vaikus üle ruumi. Seekord oli see nii raske, et ventilatsioonisüsteemi vaikne undamine hakkas juba kaugeneva reka mootori ulgumisena kõlama.

      Nagu teisedki laua ümber, püüdis Fabian sündmuste kummalist jada mõista. Probleem tundus sama võimatu nagu kokku panna Rubiku kuubik, mille värvikleepsud on sassi läinud.

      7

      TEADAANNE VERISEST naisest Helsingöris saabus täpselt siis, kui Dunja Hougaardi ja tema kolleegi Magnus Rawni varahommikune vahetus lõppema hakkas. Nad olid pärast sündmustevaest ööd autos ja teel Provestensvej 1 asuvasse politseijaoskonda.

      Dunja oli lasknud Magnusel kogu vahetuse ajaks rooli taha jääda. Mitte sellepärast, et mees on parem juht; seda ta ei olnud. Aga alati, kui naine oli autot juhtida tahtnud, muutus mees nii närviliseks ja rahutuks, et ahmis lausa iga reavahetuse peale õhku. Nii et kuigi nende tööpiirkond hõlmas kogu Sjællandi saare põhjapoolset osa ja nad läbisid vahetuse ajal vähemalt 200 kilomeetrit, oli roolis enamasti Magnus.

      Ja nagu alati, kui nädalavahetus lähenemas, oli Magnus naise plaanide kohta hakanud infot õngitsema – ta ei olnud seda tehes isegi kuigi tagasihoidlik. Kas Dunja plaanis koju jääda ja teleri ees vegeteerida või mõne sõbraga kohtuda ning võibolla välja tantsima minna? Et mitte mehe tundeid riivata, juhtis Dunja vestluse kõrvale – selles oli ta viimase kuue kuu jooksul eriti osavaks saanud.

      Aga seekord ei andnud Magnus nii lihtsalt alla. Kongevejeni Jeti bensuka juures pööras mees end tema poole ja küsis otse, kas ta võiks naise välja kutsuda, Baron von Dy söö-palju-jaksad fondüürestorani, mis asus Kopenhaageni kesklinnas. Ainus, mille eest eraldi juurde maksma pidi, olid joogid.

      Pärast kiiret arupidamist otsustas Dunja härjal sarvist haarata ja selgitada, et Magnus meeldis talle kui kolleeg, aga mitte kui kohtingumaterjal. Umbes niikaugele ta oma jutuga jõudis, kui raadio elule ragises ja kõiki kaubanduskeskuse vahetus läheduses asuvaid üksusi kutsus.

      „See läks napilt.” Magnus piilus kella, samal ajal kui sõrmedega roolil trummeldas ja ootas, et tuli roheliseks läheks.

      „Misasja? Me ei saa seda lihtsalt ignoreerida,” ütles Dunja, tundes sõrmedes sügelust, kui need rooli enda kätte haarata igatsesid.

      „Me ignoreerime seda. Meie vahetus on läbi, peame auto ära pesema ja raportid lõpuni kirjutama.”

      „Ei pea.” Dunja haaras raadiomikrofoni. „Tere, Anna. Dunja Hougaard siin. Magnus ja mina võime selle võtta.”

      „Okei, super,” vastas naishääl, mille peale Dunja üle kontrollpaneeli kummardus ja sireeni käima lülitas.

      „Sa ei soovita meil ometi punasega sõita,” lausus Magnus.

      „Täpselt seda ma soovitangi. Liigume nüüd.” Naine avas viimase kotikese Djungelvrali kompvekkidega, võttis kaks tükki välja ja tundis kohe, kuidas supersoolane lagrits ta südamerütmi tõstis.

      „Anna, kas sul on infot, kus täpselt see naine Stengadel asub?”

      Magnus raputas pead ja vaatas ettevaatlikult üle mõlema õla, enne kui sooritas tagasipöörde Helsingöri suunas.

      „Ei, aga nad helistasid sellest Damernes