Miinus kaheksateist. Stefan Ahnhem

tundus rahumeelsetele jalutajatele Helsingöri linna kaubanduskeskuses teisel pool väina olevat täiesti tavaline päev. Hommikune päike säras, andes märku, et suvi on saabunud ja puhkuseperiood võib lõpuks alata.

      Pahaaimamatud inimesed kulgesid mööda munakivisillutist, liikudes poest poodi.

      Aga midagi ei olnud päris korras ja kuigi valdav enamus ei teadnud, mis toimub, levis alateadvuses pesitsenud rahutus mööda kaubamaja nagu külm tuul. Üks laps pillas jäätise maha ja hakkas kriiskama. Vanem naine oli veendunud, et meessoost mööduja oli tema rahakoti varastanud, ja kiirustas valjusti hüüdes talle järele. Ema otsis tütart, kes oli just tema silmist kadunud. Kuigi keegi ei suutnud ühelegi konkreetsele põhjusele osutada, oli meeleolu muutunud.

      Ainult teisel pool punast puithoonet Telia poe ees viibinud võisid toimuvat oma silmaga näha. Vaatepilt pani nad instinktiivselt kõrvale astuma ja seinte äärde kogunema. Nagu meri oleks pooldunud, moodustus jalakäijate vahele koridor.

      Ja seal ta oli.

      Naise kunagi valge T-särk oli nüüd kaetud kuivanud verega. Sama käis tema näo ja käte kohta ning punased olid tema haavanditega kaetud käsivarredki. Ta pilk hüples ühele ja teisele poole, justkui tahaks ta veenduda, et kõik temast eemale hoiavad, kui ta edasi liigub.

      Ja täpselt seda nad tegidki. Mõni põgenes lausa kõrvaltänavale, samas kui teised ennast vastu seina pressisid. Väike seltskond hakkas nalja viskama ja naerma ise samal ajal varjatud kaameraid otsides. Aga neid ei olnud.

      Mis iganes toimus, oli see päriselt.

      6

      „KAKS KUUD KÜLMUTATUNA?” Sverker „Cliff ” Holm tegi grimassi, justkui oleks probleem olnud croissant’iga, mille ta just suhu oli toppinud. „Kas sa teed nalja?”

      „Kui Patsi uskuda, siis mitte.” Fabian tõusis püsti ja surus puusi ettepoole, püüdes niiviisi oma alaseljavalu leevendada. Eile tundus see mõistliku hinnana selle eest, et Sonjale näidata, kui väga ta naist oli valmis aitama. Aga nüüd polnud ta selles enam nii kindel. Tõsi, naine oli lõpuks rahule jäänud ja viinud mehe isegi tänutäheks välja pitsat sööma, aga sellega asi ka piirdus.

      „Kas keegi seletaks mulle seda? Ma olen täielikus segaduses.” Cliff sirutas käe sarvesaiadega korvi poole. Hugo Elvin, kes oli niisama ümar kui Cliff, kuid kaks pead lühem, jõudis temast ette ja nihutas korvi ta käeulatusest välja.

      „Äkki teised inimesed tahavad ka?”

      „Vabandust, ma arvasin, et kõik on juba saanud,” tõstis Cliff andestust paluvalt käed.

      „Ongi. Aga keegi ei ole neid söönud nii palju kui sina,” lausus Elvin teravalt, võttes ühe sarvesaia, enne kui korvi tagasi lauale asetas.

      „Okei,” ütles Cliff, püüdes rünnakut maha raputada. „Kuhu ma jäingi?”

      „Sa olid täielikus segaduses,” meenutas Elvin talle mälumise vahelt.

      „Just. Mõtlen seda, et Peter Brise ei saanud mingil juhul surnud olla. Jumala hoidku, tema oli ju see, kes autot juhtis. Või olen ma täiesti puusse pannud?”

      „Ma ei saa ka aru,” tunnistas kohtuekspertiisi uurija Ingvar Molander pead raputades. „Pean ütlema, et kogu see lugu on uskumatult veider.”

      „See ei ole sinu moodi, Ingvar,” märkis Irene Lilja, kui ta ovaalse nõupidamislaua taha istus ja kotist märkmekausta haaras. „Sul on alati mõni tark seletus varnast võtta.”

      „Kes ütleb, et keegi teine polnud rooli taga?” küsis Fabian, jõllitades pilti, millel olid kujutatud madalad tööstushooned, mis ääristasid põhjapoolset sissesõitu Helsingborgi. Seletamatult inetu sissejuhatus linnale, mis muidu nii ilus oli.

      „Olin sukeldujatega ühenduses ja nad ütlevad, et mees oli juhiistmel, kui nad ta leidsid,” selgitas Molander.

      „Peale selle oli kai täis tunnistajaid, kes nägid autot vee alla vajumas,” täiendas Cliff auravat kohvi rüübates. „Ja kui me usume neid ja vormikandjaid, kes sündmuskohal olid, ei ujunud keegi pinnale. Teisisõnu pidi autot juhtima Peter Brise.”

      „Nii et sa ütled, et see oli lihtsalt õnnetus ja mees oli alles eile veel elus, kui auto vette sõitis ja uppus,” nentis Fabian, mõistes, et isegi tema ei suutnud juhtunule selgitust leida.

      „Jah,” noogutas Cliff. „Kui ma ei eksi, oli ta veres üksjagu alkoholi. Ma ei tea, mida ülejäänud teist arvavad, aga minu arust kõlab see mõistliku seletusena.” Saates terava naeratuse Elvinile, võttis ta veel ühe sarvesaia. „Ja kui Pats mind praegu kuuleks, seoks ta mind alasti oma tootemisamba külge ja nüliks elusalt.” Cliff kohtas teiste pilke. „Aga ma tõesti ei näe muud võimalust kui öelda, et seekord ta eksib.” Ta tõstis kruusi suule ja jõi.

      Nõupidamisruumi laskus vaikus. Selle asemel et pakkuda vastuargumente ja vastuväiteid, nagu tavaliselt, jäi meeskond vaikseks. Mitte sellepärast, et nad temaga nõus olnuks, pigem vastupidisel põhjusel. Keegi neist ei uskunud, et Pats eksis, kui ütles, et Peter Brise oli olnud kaks kuud külmutatud. Isegi mitte Cliff. Ja ometi ei suutnud ükski neist ka välja mõelda uut vaatenurka, mis võiks probleemi lahendada.

      Fabiani veendumuse järgi tulenes see sellest, et kõik tundsid täpselt nii nagu tema. Paistis, nagu oleks Brise müstiline ja saatuslik teekond läbi linna äratanud neid kõiki mugavatest vooditest ja nüüd olid nad äsja virgunud või siis alles poolenisti unesegased.

      Selle asemel et päevast päeva end läbi oma kohustuste lohistada, pidid nad uuesti päriselt mõtlema hakkama. Nad pidid hakkama küsimusi esitama ja analüüsima, keerates iga tillukest vihjet uuesti ja uuesti peas ringi.

      See ei olnud järjekordne rutiinne juhtum, mida lahendada kella üheksa ja viie vahel. Kokkukutsutud meeskond haistis juba hiliseid öötunde, liisunud kohvi ja juhuslikke kontoriuinakuid. Ja see hõõrus ja kriipis nende meeli täpselt sellisel moel, millest nad kõik nii meeleheitlikult puudust olid tundnud, isegi kui nad seda tunnistada ei tahtnud.

      Ja siis oli veel üks elevant keset tuba – see, kes ei istunud Astrid Tuvessoni toolil. Asjaolu, et see oli tühi, ei jäänud kellelgi märkamata. Sellegipoolest polnud keegi neist seda maininud, isegi mitte riivamisi. Asi polnud selles, et nad ei teadnud. Nad kõik teadsid, et naine jõi, et see oli pärast tema ja Gunnari lahkuminekut hullemaks muutunud ning Astrid oli hakanud veidratel hetkedel haiguspäevi võtma.

      Aga selmet sellest rääkida, võibolla naine isegi faktidega silmitsi seada, olid nad selle teema kõrvale heitnud lootuses, et probleem iseenesest laheneb. Selle tulemusena olid nad lõpetanud temaga arvestamise. Kui Astrid oli läheduses, juhtis ta meeskonda nagu tavaliselt. Kui teda ei olnud, püüdsid nad tekkinud lünga ühiselt täita.

      Kindlat juhti nende grupil ei olnud. Tegelikult oli Cliff see, kes juhtimise ametlikult üle pidi võtma, ja aeg-ajalt tegigi ta pooltõsiseid katseid rooli haarata.

      Kuid ei Cliff ise ega keegi teine meeskonnast saanud mehe juhirolli päris tõsiselt võtta.

      Kuni praeguse hetkeni ei olnud Astridi eemalviibimine suuremaid probleeme tööl kaasa toonud – peamiselt seetõttu, et nende uurimised olid jäänud üsna elementaarseks. Ent kui Fabiani intuitsioon osutus õigeks, oli olukord talumatuks muutumas.

      LILJA KATKESTAS VAIKUSE. „Enne kui me Brise juhtumiga tegelema hakkame, on mu laual midagi, millega ei anna oodata. See ei ole mingi suur asi, aga kuna me pole viimasel ajal just tööga ülekoormatud olnud, lubasin kohtuda naisega, kelle abikaasa on esmaspäevast saadik kadunud.”

      „Kas on mingit põhjust kuritegu kahtlustada?” küsis Elvin.

      „Seda ma üritangi välja uurida. Sellele leidub ilmselt täiesti mõistlik selgitus. Naise nimi on Ylva Friden ja mees on Per Krans. Ega keegi teist neid tunne, ega ju?”

      Elvin