Serotoniin. Michel Houellebecq

ühesõnaga, ta oli niisugune mees, kellega tahaks teatavas eluetapis kohtuda. Kordasin veelgi vaiksemalt, peaaegu kuuldamatult: „Kõik on hästi…”

      Tegelikult ei olnud asjad üldse mitte hästi; ka minu teine vabanemiskatse oli ebaõnnestunud.

      Nagu arvata võis, võttis Yuzu minu otsuse lühendada meie puhkust nädalale vastu rahulikult, üritades lihtsalt mitte ülearu suurt rahulolu välja näidata, ja minu tööalased põhjendused näisid teda otsekohe veenvat; tegelikult oli asi selles, et tal oli absoluutselt ükskõik.

      Minu ettekääne ei olnudki muide pelgalt ettekääne, olin tõepoolest enne ärasõitu jätnud esitamata kokkuvõtva memo Roussilloni aprikoositootjate kohta, ülesanne oli mulle lihtsalt nii mõttetu tundunud, kuna niipea kui parajasti läbirääkimiste faasis olnud vabakaubanduslepped Mercosuri riikidega peaks lõplikult sõlmitama, ei oleks Roussilloni aprikoositootjatel nagunii enam mitte mingit võimalust, päritolumärgistusega „Roussilloni punane aprikoos” tagatud kaitse polnud muud kui naeruväärne farss, Argentiina aprikoosid ujutavad turu nagunii üle, juba praegu võis Roussilloni aprikoositootjaid praktiliselt surnuks pidada, neist ei jää alles ühtegi, mitte ainsatki, isegi ühtainukest ellujääjat, kes saaks laibad kokku lugeda.

      Ma vist ei ole veel öelnud, et töötasin põllumajandusministeeriumis, kus minu põhiülesandeks oli koostada memosid ja aruandeid nõunikele, kes pidasid läbirääkimisi peamiselt Euroopa asutuste raames, vahel aga ka laiemates kaubanduslikes ringides, ning kelle roll oli „kujundada, toetada ja kaitsta Prantsuse põllumajanduse positsioone”. Lepingulise töötaja staatus võimaldas mul saada kõrget palka, märksa kõrgemat, kui oleks kehtivate õigusnormide alusel saanud maksta riigiametnikule. Teatud mõttes oli minu palganumber ka põhjendatud, Prantsusmaa põllumajandus on keerukas ja mitmetahuline, vähestel on ülevaade selle kõigi harude probleemidest, ja minu aruanded olid üldiselt heas kirjas, mind kiideti selle eest, et ma oskasin olulise esile tuua ega eksinud arvurägastikesse, vaid olin suuteline välja joonistama üksikud olulisemad elemendid. Teisest küljest pidin paratamatult leppima sellega, et Prantsusmaa põllumajanduse positsioonide kaitsel oli mul ette näidata muljetavaldav kaotuste seeria, kuid neid kaotusi ei saadud õigupoolest minu süül, märksa otsesemad kaotajad olid tegelikult läbirääkimisi pidavad nõunikud, haruldase ja kasutu liigi esindajad, kelle üha korduvad läbikukkumised ei viinud neid aga sugugi surnukuuri, olin mõne niisugusega näost näkku kohtunud (küll üsna harva, peamiselt suhtlesime meili teel) ja need kokkupuuted olid sageli tekitanud tülgastust, enamasti ei olnud tegemist agronoomiaspetsialistidega, vaid kaubanduskoolide vilistlastega, kaubandus ja kõik sellega seonduv oli mulle alati vastik tundunud, „kaubandusalane kõrgharidus” kui niisugune oli minu silmis hariduse mõiste rüvetamine, aga lõpuks oli ju normaalne, et läbirääkimisi pidava nõuniku kohale võeti kaubanduskõrgkoolidest välja lastud noori, läbirääkimised on ju alati üks ja seesama, ükskõik, kas neid peetakse aprikooside, calisson d’Aix’i nime kandvate maiustuste, mobiiltelefonide või Ariane’i kosmosesüstikute üle, läbirääkimised moodustavad omaette maailma, milles kehtivad omad seadused ja mis jääb mitte-läbirääkijatele igavesti kättesaamatuks.

      Võtsin Roussilloni aprikoositootjate kohta tehtud märkmed siiski ette, seadsin ennast sisse ülemise korruse magamistoas (korter oli läbi kahe korruse) ja lõpuks ei näinudki ma nädala jooksul Yuzut peaaegu üldse, kahel esimesel päeval küll võtsin ennast kokku, läksin alla tema juurde, üritasin säilitada abieluvoodi illusiooni, siis aga loobusin sellest, käisin üksinda söömas selles tõesti üsna sümpaatses tapabaaris, kus oleksin võinud einestada tolle Al Alquiani šatääniga, kuid olin võimaluse käest lasknud, päevade edenedes aga lõin juba käega ja veetsin seal kõik pärastlõunad, selle Euroopa tavade kohaselt lõunaja õhtusöögi vahele jääva aja, mis on majanduslikus mõttes loid, kuid mida sotsiaalsetel põhjustel ei saa ka kokku suruda. Õhkkond oli lõõgastav, külastajad umbes minusugused, ainult hullemad, kuivõrd nad olid minust kaks-kolmkümmend aastat vanemad ja nende kohtuotsus oli juba langenud, nad olid omadega läbi, pärastlõunati oli selles baaris palju leski, ka nudistide juures esineb lesestaatust, ehkki õieti oli seal peamiselt lesknaisi ja üsna palju homoseksuaalseid leskmehi, kelle õrnem pool oli pedede paradiisi ära lennanud, aga üldjoontes tundus, et seksuaalse sättumuse järgi tehtavad vahed olid selles tapabaaris, mida ilmselgelt külastasid peamiselt elu lõppu ootavad seeniorid, hajunud ning selle asemel kehtisid puhtrahvuslikud eristused: terrassil näiteks võis selgesti eristada inglaste ja sakslaste nurka; mina olin ainus prantslane; mis hollandlastesse puutub, siis need olid päris litsid, nad istusid täiesti suvalistesse kohtadesse, hollandlased on üks polüglottidest ja oportunistidest kaupmeeste sugu, seda ei väsi ma kordamast. Ja kogu see rahvas juhmistas ennast vaikselt cerveza’de ja plato combinado’dega, õhkkond oli enamasti väga rahulik, jutuajamiste toon vaoshoitud. Aeg-ajalt uhkas baarist siiski üle noorte indignado’de laine, nad tulid otse rannast, tüdrukute juuksed olid veel niisked ja helitase tõusis märgatavalt. Ma ei tea, mida Yuzu oma ajaga peale hakkas, kuivõrd päikese kätte ta ju ei läinud, küllap vaatas netist Jaapani sarju; ma mõtlen siiamaani, et ei tea, kui palju ta olukorrast aru sai. Minusugusele lihtsale gaijin’ile, kes polnud kõrgemat päritolu ega midagi ja suutis häda pärast teenida korralikku, kuid siiski mitte peadpööritavalt kõrget palka, oleks põhimõtteliselt pidanud olema suureks auks, et tal oli võimalus elada koos jaapanlannaga, pealegi veel noore, seksika, väärikast Jaapani suguvõsast pärit jaapanlannaga, kes käis liiatigi läbi kogu maailma kõige moodsamate kunstiringkondadega, selle koha pealt oli teooria ümberlükkamatu, heal juhul väärisin ma seda, et tal sandaalid jalast aidata, see oli enesestmõistetav, probleem oli aga selles, et ma näitasin nii tema kui ka iseenda staatuse suhtes üles aina jämedamat ükskõiksust, ühel õhtul, kui ma läksin alla, et külmkapist õlut võtta, koperdasin köögis talle otsa ja pomisesin: „Kasi eest, kuradi paks lipakas,” ning võtsin siis paki San Migueli õlut ja pooliku chorizo-jupi, ühesõnaga, ilmselt oli ta selle nädala jooksul kergelt segaduses, oma väärika sotsiaalse staatuse meeldetuletamine ei ole sugugi ilmne, kui teine ähvardab teile näkku röhitseda või peeru lasta, kindlasti oli palju inimesi, kellele ta võis oma murest rääkida, mitte küll oma perekonnale, kes oleks olukorda kohe ära kasutanud ja otsustanud, et tal on aeg Jaapanisse tagasi minna, aga kindlasti oli tal sõbrannasid, sõbrannasid või tuttavaid, ja ma arvan, et ta kasutas neil päevil ohtralt Skype’i, sellal kui mina hülgasin Roussilloni aprikoositootjad, kes olid asunud teele hävingu poole, nüüd mõistan ma, et minu toonane ükskõiksus Roussilloni aprikoositootjate vastu ennustas ette ükskõiksust, mida näitasin otsustaval hetkel üles Calvadosi ja Manche’i piimatootjate vastu, ja ühtlasi sügavamat ükskõiksust, mis kujunes mul hiljem välja omaenda saatuse suhtes ja mille survel ma parasjagu otsisin innukalt eakate seltsi, mis ei olnudki kummalisel kombel teab kui lihtne, nad said üsna kähku aru, et ma pole kellegi õige eakas, näiteks põlgasid mu lähenemiskatse ära mõned Inglise pensionärid (aga sellest pole lugu, inglaselt ei tasugi oodata meeldivat suhtumist, inglane on peaaegu niisama rassistlik nagu jaapanlane, kelle leebemaks versiooniks teda võibki pidada), samuti aga mõned hollandlased, kes ei tõuganud mind eemale muidugi mitte ksenofoobia tõttu (kuidas saakski hollandlane olla ksenofoob? siin on ilmne vastuolu, Holland ei ole ju mingi maa, vaid parimal juhul firma), vaid sellepärast, et nad ei tahtnud mind lubada oma eakate maailma, ma ei olnud ennast tõestanud, nad ei saanud minuga avameelselt rääkida oma eesnäärmeprobleemidest ega pärgarterite šunteerimisest, üllataval kombel sain märksa lihtsamini jutu peale indignado’dega, nende noorusega käis kaasas tõeline naiivsus ja nende päevade jooksul oleksin ma võinud nende poole üle minna, kusjuures oleksingi pidanud üle minema, see oli minu viimane võimalus, samal ajal oli mul neile palju õpetada, ma olin väga hästi kursis põllumajandustööstuse varjukülgedega, nende aktivism oleks võinud minu mõjul muutuda tõsiseltvõetavamaks, seda enam et Hispaania geneetiliselt muundatud organismidega seonduv poliitika oli enam kui vaieldav, Hispaania oli geneetiliselt muundatud organismide valdkonnas üks Euroopa liberaalsemaid ja vastutustundetumaid riike, terve Hispaania, kõik sealsed campo’d võisid üleöö muutuda geneetiliseks pommiks, oleks piisanud ühestainsast tüdrukust, tüdrukust piisab alati, aga ometi ei juhtunud midagi, mis oleks mind pannud unustama toda Al Alquiani šatääni, ja tagantjärele ei süüdistagi ma sealseid indignada’sid,