Serotoniin. Michel Houellebecq

pungilikuks või rokilikuks, olen nende vahe unustanud, nimetagem neid siis lihtsustamise huvides punkrokilikeks. Erinevalt sõbrannast kandis tema lühikesi pükse ja see oli veelgi hullem, ma ei saa aru, mispärast toodetakse nii liibuvaid lühikesi pükse, täiesti võimatu oli jääda tema tagumikust hüpnotiseerimata. See oli võimatu ja ma ei jäänudki, kuid suutsin siiski üsna kiiresti taas olukorrale keskenduda. Esimese asjana, ütlesin targalt, tuleb välja selgitada konkreetse mudeli soovitatav rehvirõhk: enamasti on see märgitud vasakpoolse esiukse alaossa kinnitatud väikesele metallplaadile.

      Plaat asus tõepoolest viidatud kohas ja ma tundsin, kuidas nende lugupidamine minu mehelike võimete vastu kasvas. Kuna koorem ei olnud eriti raske – neil oli kaasas üllatavalt vähe asju, kaks kerget kotti, mis sisaldasid arvatavasti mõne stringipaari ja tavapäraseid kosmeetikavahendeid –, tundus 2,2 baari üsna piisav.

      Nüüd tuli asuda reaalse pumpamistoimingu juurde. Esimese vasakpoolse rehvi rõhk, nagu tõdesin, oli vaid 1,0 baari. Pöördusin nende poole tõsisel ja pisut ehk rangelgi toonil, mida võisin oma vanuse tõttu endale lubada: nad olid väga õigesti teinud, et minu poole pöördusid, oli ka viimane aeg, nad olid endale teadmata viibinud suures ohus – liiga madal rehvirõhk võib vähendada nakkuvust, see omakorda muuta auto trajektoori, varem või hiljem oleks juhtunud õnnetus. Nende reaktsioon oli emotsionaalne ja naiivne, šatään pani oma käe minu käsivarrele.

      Tuleb tunnistada, et neid aparaate on jube tüütu kasutada, kogu aeg peab mehhanismi piiksumist jälgima ja tihtipeale ei saa esimese korraga ventiili otsa, keppida on tegelikult lihtsam, intuitiivsem, ma olin kindel, et selles asjas oleksid nad minuga nõustunud, aga ma ei kujutanud ette, mismoodi see teema jutuks võtta, ühesõnaga, lasin esimese vasakpoolse kummi täis, siis kohe ka tagumise vasakpoolse, nad kükitasid minu kõrval, jälgides iga mu liigutust äärmise tähelepanelikkusega, sidistades omas keeles niisuguseid asju nagu „chulo” ja „claro que si”, seejärel andsin järje neile üle, andes mõista, et nad ülejäänud rehvid minu isaliku järelevalve all ise täis pumpaksid.

      Brünett, kes oli impulsiivsem, ma tajusin seda selgelt, võttiski esimese parempoolse rehvi kohe ette ja siis läks asi äärmiselt keeruliseks, kui ta oli maha kükitanud ja tema lühikestes pükstes pungitavad täiuslikult ümarad tuharad liikusid, sellal kui ta üritas kompressori otsa õigesse kohta saada, ma arvan, et šatään mõistis minu muret, ta võttis mul korraks isegi ümbert kinni, niimoodi õelikult.

      Lõpuks jäi veel tagumine parempoolne rehv, mille võttis ette šatään. Erootiline pinge ei olnud nii intensiivne, kuid sellele lisandus õrna armumise pinget, sest me kõik teadsime, et too rehv on viimane, õige pea ei jää neil muud valikut kui edasi sõita.

      Nad jäid siiski veel mõneks minutiks minu seltsi, tehes tänusõnade vahele mõned graatsilised liigutused, ja nende hoiak ei olnud läbinisti teoreetiline, vähemalt mõtlen ma seda praegu, mitu aastat hiljem, kui mulle meenub, et kunagi oli minu elus ka erootikat. Nad pinnisid mind kodakondsuse teemal – olen prantslane, seda ma pole vist maininud –, uurisid, kas siinne kant on mulle meele järele, ja täpsemalt, kas ma tean toredaid kohti. Mingis mõttes küll, minu maja vastas oli üks tapabaar, kus pakuti ka rikkalikku hommikusööki. Pisut kaugemal oli ööklubi, mida võis heatahtliku suhtumise korral sümpaatseks nimetada. Oli ka minu kodu, ma oleksin võinud nad vähemalt üheks ööks enda juurde öömajale võtta ja praegu tundub mulle (ehkki ilmselt kujutan seda tagantjärele ette), et see oleks võinud tõeliselt meeldiv olla. Aga midagi niisugust ma ei öelnud, tegin lühikokkuvõtte, seletades üldsõnaliselt, et piirkond on meeldiv (mis oli õige) ja et ma olen siin õnnelik (mis oli vale, kusjuures tõsiasi, et peagi pidi saabuma Yuzu, ei teinud asja sugugi paremaks).

      Lõpuks sõitsid nad ära, lehvitasid hoogsalt, Põrnikas tegi parkimisplatsil tagasipöörde ja suundus siis riikliku maantee poole.

      Sel hetkel oleks võinud juhtuda mitu asja. Kui me oleksime mänginud romantilises komöödias, oleksin ma pärast mõnesekundilist dramaatilist kõhklusehetke (võttes arvesse, kui oluline on sellistel hetkedel näitleja mäng, arvan, et Kev Adams oleks võinud sellega hakkama saada), ühesõnaga oleksin oma Mercedese maasturi rooli hüpanud, Põrnikale kiirteel järele kihutanud, sellest möödunud ja samal ajal pisut totakalt käega vehkinud (nagu näitlejad romantilistes komöödiates enamasti teevad), see oleks hädaolukordade jaoks mõeldud rajal peatunud (õigupoolest oleks klassikalises romantilises komöödias Põrnika kabiinis istunud ainult üks tüdruk, tõenäoliselt too šatään) ning seejärel oleks meist mõne meetri kauguselt mööduvate raskeveokite õhuvoolus aset leidnud mitmesuguseid liigutavaid inimlikke toiminguid. Dialoogikirjutaja pidanuks selle stseeni tarvis eriti hoolikalt teksti kallal nokitsema.

      Kui aga tegemist olnuks pornofilmiga, oleks järgnev olnud veelgi ettearvatavam, kuid teksti tähtsus seejuures väiksem. Kõik mehed ihaldavad värskeid, keskkonnateadlikke ja kolmekast huvitatud tüdrukuid – või ütleme siis, peaaegu kõik mehed, mina igatahes küll.

      Kuna see kõik oli tegelikkus, sõitsin hoopis koju. Mul oli erektsioon, mis ei olnud õhtupooliku käiku arvestades sugugi üllatav. Lahendasin olukorra tavapäraste vahenditega.

      Need neiud, eriti šatään, oleksid võinud anda minu Hispaanias viibimisele mõtte ning õhtupooliku pettumust valmistav ja ääretult tavaline lõpp üksnes rõhutas julmalt niigi ilmset: mul polnud siin viibimiseks ainsatki põhjust. Olin selle korteri ostnud koos Camille’ga ja just temale. See oli veel siis, kui meil olid paarina ühised plaanid – pere loomine, romantiline veskihoone Creuse’is või kusagil, vahest ainult lastetreimist ei olnud me kavva võtnud – kusjuures seegi oleks ühel hetkel võinud äärepealt päevakorda tulla. See oli minu esimene kinnisvaraost, mis muide jäigi ainukeseks.

      Koht oli talle kohe meeldima hakanud. See oli väike rahulik nudismikeskus, jäi Andaluusiast Lähis-Idani kulgevast üüratute turismikomplekside ketist eemale ning siin elasid peamiselt Põhja-Euroopa pensionärid – sakslased, hollandlased, mõned skandinaavlased ja siis muidugi ikka ja alati vältimatud inglased, huvitaval kombel ei olnud siin belglasi, ehkki kõik – arhitektuur, kaubanduskeskuste paiknemine, baaride sisekujundus – tundus viitavat nende kohalolekule, see oli puhas belglaste koht. Suurem osa elanikest oli töötanud kas hariduse valdkonnas, ametnikena selle sõna kõige laiemas tähenduses, või ka keskastme juhtidena. Nüüd kulgesid nad rahulikult elu lõpu poole, nad jõudsid alati aegsasti aperitiivilauda ja õõtsutasid rõõmsalt oma rippuvaid tuharaid, lötakaid rindu ja väsinud riistu baarist randa ja rannast baari. Nad ei teinud millestki numbrit, ei otsinud naabritega tüli, nad laotasid viisakalt rannarätiku No problemo plastiktoolile ning süvenesid siis rõhutatud tähelepanelikkusega menüüsse, mis oli ometi lühike (keskuse territooriumil kehtis viisakusreegel, mille kohaselt rannarätiku abil välditi avalikus kasutuses oleva mööbli kokkupuudet tarbijate intiimsete kehaosadega, mis võisid olla niisked).

      Teistsuguse, pisut vähem arvuka, kuid see-eest aktiivsema klientuuri moodustasid Hispaania hipid (keda, nagu ma valutorkega tõdesin, esindasid adekvaatselt need kaks tüdrukut, kes olid palunud minu abi autorehvide pumpamiseks). Lühike sissevaade Hispaania lähiajalukku tuleb ilmselt samuti kasuks. Kui kindral Franco 1975. aastal suri, sattus Hispaania (täpsemalt Hispaania noorsugu) silmitsi kahe vastuolulise tendentsiga. Esimene, mis pärines otseselt 1960. aastatest, hindas kõrgelt vabaarmastust, alastust, töötajate emantsipeerumist ja muud seesugust. Teine, mis kinnitas lõplikult kanda 1980. aastatel, väärtustas seevastu konkurentsi, hard pornot, künismi ja aktsiaoptsioone, eks ma muidugi lihtsusta, aga kui ei lihtsusta, siis ei jõua ka kuhugi. Esimese suuna esindajad, kelle allajäämine oli ette määratud, tõmbusid vähehaaval niisugustesse looduslikesse reservaatidesse nagu see tagasihoidlik nudismikeskus, kuhu olin korteri ostnud. Kas too ettemääratud allajäämine oli siis lõpuks aset leidnud? Mõningad tükk aega pärast kindral Franco surma tekkinud nähtused, nagu näiteks Indignados, nördinute liikumine, võisid anda alust vastupidiseks arvamuseks. Ning samuti too hilisem juhtum, kahe neiu viibimine Al Alquiani Repsoli bensiinijaamas tol segadusseajaval ja traagilisel õhtupoolikul – kas naissoost indignado on indignada? kas see tähendab, et olin kokku puutunud kahe veetleva indignada’ga? seda ei saa ma iial teada, ma ei olnud osanud oma elu nende eluga ühendusse viia,