Miljoni dollari Apollo. Дарья Донцова

seejuures mitte otse, vaid kuhugi kõrvale, justkui oleks sõnu paberilt maha lugenud: „Tahate teda elusana tagasi saada? Miljon dollarit sularahas. Edasised juhised on telefoniputkas Raskovi prospektil maja 104 juures. Aega kohale sõitmiseks on kolm tundi. Kui te ei jõua, ta sureb. Kui pöördute politseisse, ta sureb. Teie maja jälgitakse, ükski teie liikumine ei möödu märkamata. Kõiki juhtnööre peab täitma tütar. Kui näeme telefoniputkas Margaritat, ta sureb.“

      Tüdruk sai aru, et isa luges ette teksti, mille oli kirjutanud inimröövija. Ljuba tormas etteantud aadressil asuva telefoniputka poole, teel püüdis vaata et sada korda emale helistada, kuid ema ei võtnud kõnet vastu.

      Margarita ja Prohhor oli tolleks ajaks lahku läinud, see oli juhtunud mehe süül. Margarita armastas meest ja uskus, et tema eemalolek kodust õhtuti, aga ka öösiti, on tööst tingitud. Prohhor on ju fotokunstnik, pildistab reklaami jaoks, see protsess võis naise arvates pikale venida. Ta silmad avanesid päeval, mil Ljuba sai kolmeteistkümneaastaseks. Margarita oli otsustanud küpsetada tordi, küsis end töölt vabaks, tuli varakult koju ja – tabas mehe voodist koos samast trepikojast pärit naabritariga. Klassikaline olukord. Prohhor püüdis andestust paluda, kuid Margarita oli järeleandmatu. Mees ei hakanud jagama korterit ja kodust kraami, jättis õilsameelselt kõik naisele ja tütrele, sõitis elama oma ema Nadežda Vassiljevna juurde. Tütre heaolu silmas pidades tahtis ta säilitada endise kaasaga normaalseid suhteid, kuid Margarita hakkas perutama ja takistas otsustavalt isa kokkusaamisi tütrega. Ljuba, kes jumaldas isa, palus ema nende suhtlemist mitte segada, mille peale Margarita vastas:

      „Hea küll. Võite veeta koos kultuurile pühendunult ühe päeva nädalalõpus. Ma toonitan: kultuurile pühendunult. See tähendab käia teatris, näitustel, kontsertidel ja pärast süüa õhtust. Väike tingimus: Prohhor peab maksma elatisraha, kuid seniajani pole ma temalt saanud kopikatki sinu kulutuste katteks.“

      „Emmeke, paps on ju praegu ajutiselt tööta!“ hüüdis Ljuba, kes tormas kohe isa kaitsma. „Tal ei ole raha kinopiletite ja jäätise jaoks. Otsustas lõbutseda minu kulul, see tähendab, et muuseumipääsmete ja kohvikutoidu eest maksad sina?“

      „Isa on loomeinimene,“ ütles Ljuba peaaegu nuttes, „ta on andekas fotokunstnik. Ja vanaema Nadežda maksab minu gümnaasiumi eest, selle võib kanda elatisraha arvele.“

      Margarita otsustas tütrele tõtt öelda.

      „Armas laps, minu endine mees pole kunagi perekonda suurt raha toonud. Tema töö reklaami alal oli viletsasti tasustatud ning just mina vedasin oma õlul sind ja abikaasat. Prohhor on vastutustundetu inimene, algul istus minu kaela peal, nüüd on end mugavasti sisse seadnud Nadežda Vassiljevna selja taha. Et ammu täiskasvanuks saanud pojukest ülal pidada, ei pea eakas naine pensionipõlve, vaid on sunnitud seniajani tööd tegema. Ei, seda et minu endine ämm eraldab raha pojatütre hariduse jaoks, ei saa pidada elatisrahaks. See raha on Nadežda Vassiljevna oma ja ma olen talle väga tänulik, et ta sinu eest hoolt kannab. Elatisraha peab maksma mees, mitte tema ema. Kelle poolel sina üldse oled? Sa tead, mis põhjusel meie lahutus üldse toimus? Prohhor on selles süüdi, tema pettis mind, mitte vastupidi.“

      „Emme, ma armastan sind väga,“ ütles Ljuba ja nuuksatas, „kuid ma armastan isa ka. Küll sa näed, ta leiab hea töökoha ja hakkab meid aitama…“

      Kuid Margarita ei uskunud naisteküti ettevõtlikkusesse. Ta müüs kolmetoalise korteri, ostis ühetoalise ja avas lastekaupade poe.

      „Kannata, päikseke,“ ütles ta tütrele, „paari aasta pärast ehitan ma maamaja, sina ja mina hakkame reisima mööda kuurorte ja Euroopa pealinnu ning ostame endale moodsaid rõivaid.“

      Tolleks päevaks, kui Ljuba mälupulga leidis, oli Margarital juba väike alustusraha koos. Kuid miljon dollarit oli tema jaoks pilvedest kõrgem rahasumma.

      4. PEATÜKK

      Ljuba jõudis seiklusteta kohta, mida isa oli nimetanud, ja leidis putkast mobiiltelefoni, mis hakkas kohe helisema, niipea kui tüdruk oli selle pihku haaranud.

      „Miljon dollarit,“ kähistas isa, „reedeks. Mobiil jäta sinna, kus see oli.“

      „Meil ei ole sellist raha!“ Ljuba puhkes nutma.

      „Pole raha, pole isa,“ kostis vastus.

      „Oodake!“ hüüdis tüdruk. „Kas võib maksta osade kaupa? Emal on viis tuhat dollarit kõrvale pandud. Andke issi tagasi, ema annab allkirja, et võlgneb teile ülejäänud raha.“

      Telefonis kostis taas Prohhori hääl:

      „Miljon. Edasised juhised tulevad hiljem. Kui te politseisse pöördute, olen laip.“

      Kujutate ette, millises meeleolus Ljuba koju jõudis ja millist õudust koges Margarita, kui ta seda uudist kuulis?

      Neljapäeva hommikul võttis Prohhori endine naine postkastist järgmise mälupulga. Ekraanile ilmus taas Jermakov, kuid ta nägi välja palju viletsam kui eelmisel korral. Nägu oli määrdunud ning kui ta rääkima hakkas, sai selgeks, et vaesekesel pole esihambaid – suus olid mustad augud.

      „Buss number viissada nelikümmend A, sõita Zjukovo peatuseni. Istuda ümber bussile number üheksakümmend neli B, maha minna Anissinos. Kõndida kirikuni. Jätta kott rahaga puust tooli peale sissepääsust vasakul. Kell üheksa õhtul peab miljon seal olema. Lunaraha toob kohale Ljuba. Sõidab üksinda. Me jälgime. Kui märkame saatjat, on Prohhor laip…“

      Degtjarjov katkestas jutustamise ja hõõrus käega kaela.

      „Kas aimad, mis juhtus?“

      „Jah,“ vastasin süngelt. „Isa ega tüdruk koju tagasi ei tulnud, ema ootas Ljubat hommikuni ja tormas politseisse. Miks küll inimesed kurjategijaid usuvad?“

      „Rumalusest.“ Polkovnik kehitas õlgu. „Paljud arvavad, et kui nad alluvad, saavad kalli inimese elusana tagasi.“

      „Prohhoril ei olnud silmad kinni seotud,“ ütlesin ohates. „Juba see pidanuks sugulased valvsaks tegema. Kui röövija ei jätnud sugulasi ilma võimalusest ohvrit näha, võib järeldada, et röövija ei kavatsenud teda vabaks lasta. Ja teie ei suutnud kurjategijat leida?“

      „Ei,“ lausus Aleksandr Mihhailovitš ja ohkas. „Ta osutus kavalaks. Lindistusel olid vaid Prohhori kujutis ja hääl, Jermakov kandis ette röövija koostatud teksti. See oli filmitud helebeeži seina taustal, rohkemat kaadris ei paistnud. Meie arvutimees püüdis salvestisest kas või mingidki teabekübemed välja pigistada, kuid ei saavutanud midagi. Tool, mille jalad paistavad, oli tavaline, ostetud odava kauplustevõrgu poest. Selliseid on kõik kohad täis, võimatu oli määrata, kes ja millal selle ostis. Ka heli osas ei saanud millestki kinni haarata. Ekspert ütles, et salvestis oli tehtud väikeses ruumis, mingisugust kõrvalist müra ei olnud fikseeritud. Prohhor luges ettevalmistatud teksti ja kui ruumis olidki peale tema veel teised inimesed, siis nad seisid väga vaikselt, peaaegu ei hinganudki. Prohhor ei saanud kätega mingisuguseid märke teha, need olid tal selja taha viidud. Jermakova trepikojas polnud valvurit, videoseadet ega sisetelefoni – Margarita elas koos tütrega vaeses rajoonis, majaelanikel polnud raha ohutuse tagamiseks –, seepärast ei õnnestunud välja selgitada, kes mälupulga postkasti viskas. Mu poisid küsitlesid hoolega kohalikku rahvast selle kohta, kas õues või majas on nähtud kõrvalisi isikuid. Andmed polnud lohutavad. Õue peaaegu et polegi, õigemini on see läbikäiguhoov, sealt kaudu voolab inimhulk metroojaama juurde. Kõrval asub suur kaubanduskeskus, paljud müüjad ja tehniline personal on võõrtöölised, kes üürivad eluruume lähedal asuvates viiekorruselistes majades. Selles trepikojas, kus elasid Margarita ja Ljuba, võis harva kohata euroopaliku näotüübiga inimesi. Vähe sellest, et kõik need tadžikid ja kirgiisid ei osanud kuigi hästi vene keelt, politseid kartes teesklesid nad veel, et on idioodid. Minu poiste kinnitused, et neil pole pistmist immigratsioonitalitusega ja nad uurivad julma mõrva ning iga detail võib aidata leida kurjategijaid, kutsus neis esile paanika.“

      „Kas surnukehad leiti?“ küsisin.

      „Jah.“ Aleksandr Mihhailovitš noogutas. „Kirikus. Ljuba lebas üsna sissekäigu lähedal, Prohhor seal, kus tavaliselt seisab