Miljoni dollari Apollo. Дарья Донцова

vaidles galantselt vastu:

      „Miks te enda kohta nii halvasti ütlete? Teil on imekenad jalakesed.“

      Marta itsitas.

      „See on mu perekonnanimi, täiesti seaduslik, passis on kirjas. Igatahes, minge Kolja juurde. Ma tulen sinna umbes kümne minuti pärast, panen ainult mamma poekese kinni, tõstan akendele väljastpoolt puitluugid ette.“

      „Las ma aitan,“ pakkus Igor viisakalt.

      „Mitte mingil juhul!“ hüüdis Marta ägedalt. „Kohalikel pole vaja meie sõprusest teada. Jookske Kolja juurde, seal ma selgitan teile kõik.“

      Intrigeeritud Igor tegi nagu kästud ja kingsepp juhatas ta töökoja ruumist läbi väikesesse kööki. Peagi tormas sinna sisse ka Marta ja kohe kuulutas:

      „Pakun teile frantšugat!“

      Igor ei taibanud, millest on jutt, kuid hakkaja daamike juba selgitas:

      „Te ei tea, mida see imelik sõna tähendab? Kuulake. On, näiteks, lastekaupluste võrk nimega Väike Krokodill. Võtad neilt loa ja avad veel ühe selle nimega väikese poe. Väike Krokodill tarnib sulle oma kaupa jaemüügiks ja sa kaupled sellega veidi kõrgema hinnaga. Hulgi- ja jaehinna vahe tilgub sinu taskusse.“

      Mul tuli kõnevõime tagasi.

      „Ah frantsiis… Kuid mis siia puutub antikvaarne kaup ja Rõlkini kuul?“

      Igoril läks kulm kirtsu.

      „Ma näen, et mõnel on hirmus kiire, seepärast räägin asja sisust hästi lühidalt. Koljal on antikvaarsete poodide kett Sajandite Tolm. Ta lubab mul avada oma poe sama nime all, kui ma ostan temalt frantšuga.“

      „Kui palju see meelehea siis maksma läheb?“ tundsin huvi.

      „Kolm miljonit,“ pahvatas Igor. Ja nähes mu silmi, mis kippusid peast välja tungima, lisas: „Rubla, mitte eurot!“

      „Oota,“ pomisesin, „sa ütlesid, et Koljal on kingsepatöökoda.“

      „Jah,“ kinnitas Igor.

      „Ja antikvaarisalongide võrk? Imelik.“

      „Miks imelik?“ imestas Igor. „Mees hakkas kõigepealt kingadega tegelema, sai rikkaks ja asus antikvaarsete esemete kallale. Kõik teevad nii, äri peab arenema. Lihtsalt – sina suurte asjadega ei tegele, seepärast nende juhtimise põhimõtteid ei tunnegi.“

      „Nojah,“ venitasin. „Kuid milleks on sul vaja end Koljaga siduda? Alusta oma äri, siis ei pea maksma suurt raha võõra nimetuse eest.“

      „Kohe selge, et sa pole äriinimene,“ teatas Zoja Ignatjevna lemmikpoeg leebelt. „Antikvaariturg on ammu jagatud, uustulnukal on võimatu läbi lüüa. Ja kust peaksin ma kaupa leidma, et seda kollektsionääridele pakkuda? Selle probleemi võtab Kolja enda peale.“

      Ma ei pidanud vastu ja ütlesin:

      „Igor, anna andeks, sind tahetakse petta.“

      „Kolja on superaus!“ teatas Igor pahaselt. „Ma tunnen teda suurepäraselt!“

      „Kas ammu juba?“ küsisin silmi kissitades.

      „Võib elada koos inimesega kogu elu, mõistmata, milline ta on, aga võib kohe näha tema olemust,“ kuulutas Igor. „Koljal on kaupluste võrk kogu maailmas: New Yorgis, Londonis, Pariisis, Milanos… Ta näitas mulle fotot nutitelefonis, kauplustes on uhke interjöör.“

      „Ja oligarh ise istub Moskva lähistel kingsepatöökojas,“ ütlesin naerdes. „Ja siinsamas kõrval, nagu ma aru saan, kaupleb ämm vanakraamiga.“

      „See on Kolja hobi.“ Igor mossitas. „Ta parandab kingi armastusest käsitöö vastu.“

      „Ma ei soovita sul end selle mehega siduda.“ Ohkasin.

      „Sina näed kõikjal kelme,“ ütles Igor ägedalt. „Kolja andis mulle Rõlkini kuuli ja pakkus, et prooviksin selle maha müüa, siis saan aru, kas ma suudan uunikumidega töötada ja kas see äri on mulle jõukohane.“

      „Põhimõtteliselt on see õige.“ Noogutasin. „Ja nüüd sa siis tahad, et ma ostaksin sinult selle jalarauaga kuuli? Aitäh, kullake, ma ei ole sellistest aksessuaaridest huvitatud.“

      „Lase mul lõpuni rääkida ja alles siis tee valed järeldused!“ ägestus Igor. „Miks sa kogu aeg kõiki asju rahaga mõõdad? Leppisime Koljaga kokku nii: antikvaarne kuul maksab hulgihinnas viissada tuhat rubla. Ma müün selle ja annan Koljale talle kuuluvad pool miljonit ning kõik, mis on üle selle, kuulub mulle. Kolja mõistab siis, et ma sõuan osavasti antikvaaresemete turul, ja lubab frantšusat.“

      „Frantsiisi,“ parandasin ma taas. „Muide, „hulgihind“ kõlab antikvaarsete esemete kohta naljakalt.“

      „Mis sa norid mu lausete kallal?“ Igor vihastas. „Tee endale selgeks eduka äri olemus.“

      „Kust sa võtad kolm miljonit rubla oma poe jaoks?“ tundsin ma huvi.

      „Müün kuuli maha,“ ütles Igor käsi hõõrudes, „annan viissada Koljale tagasi ja ülejäänu eest omandan frantšaisa.“

      „Frantsiisi,“ laususin automaatselt. „Sa kavatsed saada selle rauakolaka eest kolm ja pool miljonit?“

      „Vähemasti neli,“ teatas Zoja Ignatjevna jumaldatud lapsuke.

      „Tahaksin seda ostjat näha,“ pomisesin. „Järelikult minult sa raha saada ei taha. Mida sa siis tahad?“

      Igor patsutas peoga roostes ahelat.

      „Kuuli lugu on selline. Marta, Kolja naise perekonnanimi on Korotkonogaja. Tema esiisa Juri, kellel oli see hüüdnimi, millest hiljem sai suguvõsa perekonnanimi, päästis tsaar Ivan Kalitkini Rõlkini käest.“

      „Kalita,“ sekkusin ma. „Sellel sõnal pole mingit pistmist aiaväravaga. Kalita tähendab rahakotti. Ivan Esimene sai sellise hüüdnime oma ahnusega piirneva kokkuhoidlikkuse eest.“

      Kuid Igor seletas edasi, jättes mu märkused tähelepanuta.

      „Rõlkin saadeti sunnitööle, sinna ta ka suri. Tsaar aga tegi Juri Korotkonogist enese päästmise eest markii von Nogovi ja kinkis talle mälestuseks kuuli, millest sai perekondlik reliikvia, mida anti edasi põlvkonnalt põlvkonnale.“

      Ma ei pidanud vastu ja puhkesin laginal naerma.

      „Venemaal polnud markiisid. Olgu pealegi, las Ivan Kalita mõtles selle tiitli välja ainult oma lakei jaoks, kuid seleta, miks tema järeltulijad ei ole von Nogovid, vaid on Korotkonogid? Mis põhjusel oli Marta nõus iidsest esemest loobuma? Ja viimane küsimus: mida sa minult tahad?“

      „Märkmikku, kus on su sõprade telefoninumbrid,“ pahvatas Igor. „Sul on suur hulk tuttavaid, nende seas leidub kindlasti antikvaarsete esemete ehtne väärtustaja. Saa aru, kollektsionäärid on arglikud, kui nende poole pöördub hullutava ettepanekuga tundmatu, ei taha nad temaga tegemist teha. Kuid nad reageerivad hoopis teisiti, kui eset pakub Daša Vassiljeva.“

      Olin pahviks löödud.

      „Mul seisab ees selle roostes rauakolakaga kauplemine?“

      „Muidugi mõista mitte,“ rahustas mind Igor. „Sina isiklikult ei kuluta minutitki, et mind aidata, ma teen kõik ise. Ma lihtsalt vestlen rahvaga viisakalt: „Tervist, teie poole pöördub Darja Vassiljeva isiklik sekretär. Ta pakub teile ainulaadset…“

      „Ei!“ hüüdsin ägedalt.

      „Mõtlesin selle teksti välja käigu peal,“ ütles Igor kohmetunult, „ma ei vaidle vastu, kui sa seda veidike redigeerid.“

      „Ma ei anna sulle telefoninumbreid,“ ütlesin resoluutselt.

      „Miks?“ imestas Igor. „See ju nii tühine teene, see ei maksa midagi.“

      „Mitte iial!“ hüüdsin. „Ja üleüldse… ee… ee… Eile ma kaotasin oma telefonimärkmiku.“

      Öelnud