Miljoni dollari Apollo. Дарья Донцова

Su peas tekivad alatasa idiootlikud mõtted. Ma ei taha, et sa mind oma rumalasse afääri mässiksid ja tülitaksid minu lähedasi inimesi ettepanekuga osta see kretiinlik kuul. Kõik. Lool on lõpp.“ Aga kus sa sellega, ma ei saa sellega hakkama!

      „Kaotasid märkmiku?“ Igor ajas silmad pärani. „Kas sa ei hoiagi numbreid telefonis? Kas sa tõesti kirjutad neid ikka veel pabermärkmikusse?“

      „Jah,“ pomisesin. „Ja nüüd on see kadunud. Numbreid taastada ma ei suuda. Nüüd on mul uus nutitelefon. Vana, kus olid kõik märkmed, on kadunud… Mul pole aimugi, kuhu see võis jääda…“

      Tõmbasin hinge. See on ikka nii! Kui fantaseerid õige natuke, tuleb pärast kuhjata üht väljamõeldist teise otsa, kuni valede püramiid lõpuks kokku variseb.

      Koridorist kostsid sammud ja söögituppa astus Degtjarjov, kes lausus:

      „Dašake, anna mulle oma autot, minu oma ei lähe käima.“

      Võimatu on sõnadega edasi anda, kui rõõmus ma olin Aleksandr Mihhailovitši nähes.

      „Hea meelega, kallis, sõidutan sind kuhu tahes. Juba jooksen võtmeid tooma! Kullakallis, armastan sind!“

      „Ega sa juhuslikult haige ole?“ küsis jõmmkärakas Degtjarjov, kui olime alevikust välja sõitnud.

      „Kas ma näen halb välja?“ küsisin murelikult. „Ma lihtsalt pole jõudnud nina puuderdada. Kohe satume liiklusummikusse ja ma kohendan meiki.“

      „Oh ei, sa lausa viskusid mulle kaela, kui ma tuppa tulin,“ jätkas polkovnik, „sul oli nii hea meel, et see pani jahmatama. See pole hea märk! Mis on juhtunud? Millega sa oled hakkama saanud?“

      Rääkisin Degtjarjovile Rõlkini kuulist ja ta muutus rõõmsamaks.

      „Igor on idioot!“

      „Olen nõus.“ Noogutasin.

      „Ütlesid, et ei kavatse teda aidata?“

      „Muidugi!“ vastasin liiga enesekindlalt. „Nii ütlesingi otse välja.“

      „Valetad.“ Aleksandr Mihhailovitš ohkas. „Hei, miks sa vasakule keerasid? Meil on vaja otse sõita. Kui sa teed ei tunne, lülita GPS sisse.“

      Vajutasin gaasi.

      „Sinu kontorisse sõidan ma silmad kinni, kuid kõigepealt tuleb Aamori Noolest läbi astuda, võtta pulmaõhtusöögi menüü kaasa. Ära muretse, mul ei lähe seal kaua.“

      „Olgu pealegi.“ Ootamatult ei hakanud Degtjarjov vastu vaidlema. „Kas neil seal on tualettruum? Kas seda võiks kasutada?“

      „Pole mingit kahtlust,“ kinnitasin.

      3. PEATÜKK

      Eesruumi sisenedes põrkasime kokku Evelinaga, kes kukkus kohe kaagutama:

      „Dašakene! Olen õnnelik, et te tulite! Kui meeldiv on teid jälle näha! Kas olete ürituse eel pisut närvis? Seda pole kohe kindlasti vaja! Olukord on kontrolli all. Kohe näitame teile imelist menüüd. Nii maitsev on kõik! Ja ilus ka!“

      „Kas lubate Aleksandr Mihhailovitšil tualettruumi kasutada?“ katkestasin ma tema jutuvada.

      „Vaimustusega! Meil on seal imekena! Elavad lilled! Vaikne muusika! Kölni vesi! Deodorant!“ jahvatas Evelina. „Aleksandrike Mihhailovitš, kullakene, teile meeldib seal – loputuskastis on helesinine mere aroomiga vesi, tualettpaberil on kõrbe lõhn! Ja teile meeldivad kindlasti ka pesukaitsed ja tampoonid, need on uue põlvkonna omad, superimavad!“

      Degtjarjov punastas, mina itsitasin. Oh jaa, naiste hügieenivahendeid läheb polkovnikul kohe kindlasti vaja.

      „Siia, siia…“ sekeldas Evelina. „Rita! Meie armsake Dašake on saabunud, ta on juba tugitoolis istet võtmas. Dašake, ärge tundke igavust, Margaritake juba tormab siia, kuulen ta kontsade klõbinat. Aleksandrike Mihhailovitš, las ma võtan teil käe alt kinni. Oo! Millised biitsepsid teil on!“

      Degtjarjov oli näost juba tulipunane ja otsustas imalmagususega liialdava daamikese eest plehku panna:

      „Aitäh, tulen ka tualettruumita toime. Ma ootan parem autos.“

      Evelina surus käed vastu rinda.

      „Oo! Arvate, et meil on seal räpane? Te ainult vaadake! Kui soovite, tuuakse teile õndsate mõtiskluste tuppa kohvi, puuvilju, sigar, viskit… Tulge, meie armsake Aleksandr! Kas ma tohin isanime ära jätta? Te olete nii noor, nii ilus! Astusite meie juurde sisse luurele? Kavatsete abielluda?“

      Degtjarjovi silmis pulbitses õudus.

      „Minna perekonnaametisse? Mina? Mitte iialgi!“

      „Kõigepealt tualettruumikesse,“ laulis Evelina ja lohistas Degtjarjovi koridori.

      Astusin külastajate tuppa, võtsin tugitoolis istet ja hetk hiljem nägin Margaritat, kes samuti ütles hulga meeldivaid sõnu ning asetas mu ette paberilehe, lausudes:

      „Koostasime menüü, see õnnestus uhkesti. Tseremoonia alguses pakume külalistele klaasi šampanjat ja viandee brotikute peal. Väga mugav, portsjon on just üks amps. Lisaks tuleb fiššen melonist gratiiniga. Originaalne ja maitsev.“

      „Andestage, mis asi on viandee brotikute peal?“ küsisin arglikult.

      „Kas te tõesti pole kunagi maitsnud? Imeõhuke lõik parimat seljafileed ja krõbe kuivikleivake.“

      Mul jäi suu ammuli. Viandee? Nähtavasti on see viande, mis prantsuse keeles tähendab liha. Aga brotikud pärinevad kõige järgi otsustades saksakeelsest sõnast brot, mis tähendab leiba. Tuleb välja, et külalistele pakutakse võileibu.

      „Fiššen melonist gratiiniga – see on kala peeneks hakitud meloniga?“ pakkusin, olles taibanud, kuidas asjad käivad.

      „Te jagate suurepäraselt peeneid suupisteid,“ meelitas mind Margarita.

      „Külaliste seas on eakaid inimesi, neile selline kooslus ei pruugi meeldida,“ ütlesin kapriisselt.

      „Asendame!“ tõotas Margarita otsekohe. „Kohe…“

      Agentuuri Aamori Nool omaniku hääl värahtas, ta jäi heitunult ust põrnitsema.

      „Teie?!“ hüüdis ta.

      Pöördusin ukse poole ja nägin lävel Degtjarjovi. Aleksandr Mihhailovitš vaatas tähelepanelikult Margaritat, pilgutas silmi, siis pilgutas veel kord…

      Mu vestluskaaslane tõstis käed näo ette.

      „Miks te tulite?“

      „See on puhas juhus,“ pomises Aleksandr Mihhailovitš, „ma tulin lihtsalt Dašaga kaasa, mul polnud aimugi, keda ma siin kohtan. Ma ei osanud arvatagi, et abieluagentuur kuulub proua Jermakovale.“

      „Miks te tulite? Miks ometi?“ kordas Margarita ja haaras kätega kaelast. „Oi, õhust on puudus! Evelina… mu rohud… seal… seal…“

      Evelina tormas kirjutuslaua juurde, haaras sahtlist tabletipakendi ja ulatas selle Margaritale. Too neelas ruttu tableti alla ja sosistas:

      „Evelina ja mina – me tuleme kohe tagasi… Andke andeks! Jätame teid paariks minutiks siia… Evelina, aita!“

      „Jah, jah, muidugi,“ hakkas too sebima, „toetu minu käele.“

      „Mis toimub?“ ründasin Degtjarjovi, kui olime omavahele jäänud. „Kust sa Margaritat tunned? Miks ta reageeris sinu ilmumisele nii kummaliselt?“

      „Halvasti kukkus välja,“ ütles sõber nina kirtsutades. „Ma poleks iialgi agentuuri sisse astunud, oleks ma teadnud, kes selle perenaine on.“

      „Räägi kohe, milles on asi,“ nõudsin.

      Polkovnikul tuligi rääkida…

      Kaks aastat tagasi tuli gümnaasiumist koju Ljuba, Margarita ja Prohhor Jermakovi viieteistkümneaastane tütar, ja avastas postkastis mälupulga. Tüdruk arvas, et see on klassikaaslase