Putukate planeet. Imelikest, kasulikest ja vaimustavatest mutukatest, kelleta me elada ei saa. Anne Sverdrup-Thygeson

tiivaalgmed, mis on tiibadele iseloomuliku soonestikuga.

      Ometi jõudis see teadmine massidesse alles palju-palju hiljem. Charles Darwin räägib oma päevikus ühest saksa teadlasest, keda Tšiilis veel 1830. aastatel ketserluses süüdistati, sest ta muutis röövikuid liblikateks. Ikka veel vaidlevad erialainimesed selle üle, kuidas moone alguse sai. Õnneks leidub maailmas ikka veel saladusi.

      Mis me mardikale nimeks paneme?

      Nimedest ja Norra putukaseltsidest

      Et pisimutukate hordides korda luua, oleme meie, inimesed, nad suguluse põhjal rühmadesse jaganud. See on nutikas süsteem, mis algab riigist, mis jaguneb omakorda hõimkonnaks ja klassiks, mis jaguneb seltsiks, sugukonnaks ja perekonnaks, kuni jõuame liigini.

      Võtame näiteks liht-maaherilase. See liik kuulub loomariiki, lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi, kiletiivaliste seltsi, ühisherilaste sugukonda, maaherilaste perekonda ja seejärel niisiis liht-maaherilase liiki.

      Kõikidel liikidel on kaheosaline ladinakeelne nimi, mis kirjutatakse kaldkirjas. Esimene osa ütleb, millisesse perekonda liik kuulub, ja teine osa on lisa, mis ütleb liigi nime.

      Selle süsteemi juurutas Rootsi loodusuurija Carl von Linné 18. sajandil ja tänu sellele on bioloogidel hõlbus aru saada, et tegemist on ühe ja sama liigiga ka siis, kui temast räägitakse mõnel muul maal ja mõnes muus keeles. Liht-maaherilane on saanud nime Vespula vulgaris. Tihtipeale on ladinakeelsete nimede tähendus äratuntav, näiteks vulgaris tähendab „harilik” (ja sellest tuleneb ka sõna „vulgaarne”).

      Mõnikord ütleb ladinakeelne nimi midagi sellegi kohta, kuidas putukas välja näeb, näiteks mardika Stenurella nigra nimes kirjeldab nigra selle mardika süsimusta liigi värvi. Teinekord võib nimi olla võetud mütoloogiast, nagu ilusal liblikal päevapaabusilmal Aglais io. Io oli Zeusi armuke ja on muu hulgas andnud nime ka ühele Jupiteri kuule.

      Juhtub, et putukateadlased, kes peavad panema nimesid sadadele tuhandetele putukatele, muutuvad väga lennukaks ja annavad mõnele liigile oma lemmikartisti nime, nagu on parmul Scaptia beyonceae (vt lk 56), või mõne lemmikfilmi kangelase nime, nagu on herilastel Polemistus chewbacca, P. vaderi ja P. yoda. Vahel on liiginimes peidus sõnamäng, mis tuleb ilmsiks alles neid kuuldavalt lausudes. Proovige inglise hääldusega öelda oakujuliste mardikate nimesid Gelae baen ja Gelae Fish või parasiitherilaste nime Heertz lukenatcha ja tema sugulase nime Heertz tooya!

      Norras on 23 putukaseltsi. Viis kõige suuremat on kahetiivalised, kiletiivalised, mardikalised, liblikalised ja nokalised. Teised seltsid on kiililised, prussakalised, sihktiivalised (rohutirtsud ja kilklased), ehmestiivalised, kevikulised, ühepäevikulised, ripstiivalised, täilised ja kirbulised.

      Kahetiivalised hõlmavad liike, keda me igapäevaelus nimetame kärbesteks, parmudeks, sääskedeks, kihulasteks või sääriksääskedeks. Nad on saanud oma nime selle järgi, et neil on ainult kaks tiiba, samas kui putukatel on harilikult neli, nagu juba öeldud. Kahetiivalistel on tagumine tiivapaar moondunud väikesteks nuiakujulisteks sumistiteks, mis toimivad lennu ajal stabilisaatoritena. Norras on umbkaudu 5300 liiki kahetiivalisi.

      Kiletiivaliste selts hõlmab selliseid tuntud putukaid nagu sipelgad, mesilased, kimalased ja herilased, paljusid seltsingulisi liike, kes elavad kolooniates, kus on palju emaseid töölisi ja üks või mitu ema. Seltsi kuulub ka suur hulk vähem tuntud pidevkehalisi ja väga palju liike parasiitherilasi. Norras tunneme sellest seltsist 4100 liiki.

      Mardikalised on suurim putukaselts maailmas, kellele pakub kõva konkurentsi kiletiivaliste selts, mille parem tundmaõppimine toob liike üha rohkem juurde. Mardikaliste iseloomulik tunnus on selga kaitsvad tugevad eestiivad. Muidu aga on nad välimuselt ja eluviisilt väga erinevad ning neid leidub nii vees kui ka maismaal. Norras on esindatud 95 sugukonda mardikaid, kus suurimad sugukonnad on jooksiklased, lühitiiblased, põrnikalased, siklased, kärsaklased ja lepatriinulased. Kokku on Norras ligikaudu 3600 liiki mardikaid.

      Liblikate tiivad on kaetud pisikeste soomustega, mis paiknevad nagu katusekivid. Norras on üle 2200 liblikaliigi, aga paljud on väikesed ja jäävad märkamatuks. Kõige paremini on tuntud päevaliblikad – nende seas on sadakond suurt päevase eluviisiga liiki, kes on tihtipeale ilusat värvi ja kauni mustriga. Väikesi öise eluviisiga liblikaid nimetatakse tavakeeles koiliblikateks, suuri öise eluviisiga liblikaid aga ööliblikateks.

      Enamikule on nokalised kõige vähem tuttav putukaselts, kuigi Norras kuulub sinna üle 1200 liigi. Selts jaguneb kolmeks alamseltsiks: lutikalised, tirdilised ja lehetäilased. Nagu nimi ütleb, on kõigil nokataoline suu, mis on nagu imikõrs. Nad kasutavad seda selleks, et imeda toitu, enamasti taimemahla, aga mõned on röövtoidulised ja imevad verd.

      Kehakujult meenutavad lutikad mardikaid, aga lutika tunneb ära kolmnurkse seljakilbi järgi. Oled võib-olla näinud elegantseid vesijooksiklasi, kes liduvad lompidel, või käinud mustikal ja tundnud paha haisu, mida eritavad ehmunud marjalutikad, keda nimetatakse haisulutikateks. Tirdid meenutavad kujult konna ja suudavad hüpata. Lehetäilased hõlmavad muu hulgas lehetäisid, kes on paljude aiapidajate head tuttavad, ja palju vähem tuttavaid kilptäisid, kelle emased on jalutud ja tiivutud ning istuvad taime kaitsva kilbi all.

      Kindluse mõttes ütlen: ämblikud ei ole putukad. Nad kuuluvad samasse lülijalgsete hõimkonda, aga omaette ämblikulaadsete klassi, kuhu kuuluvad ka lestalised, skorpionilised ja koibikulised, keda nimetatakse pikkade koibade tõttu ka pikkjalgadeks.

      Ka tuhatjalad, sajajalgsed ja kakandid ei ole putukad. Kõigil neil on liiga palju jalgu – kui vaadelda kõige lihtsamat tunnust –, mistõttu nad kuuluvad teistesse selgrootute rühmadesse. Ka pisikesed imearmsad hooghännalised ei ole putukad, kuigi neil on tegelikult kuus jalga, nii et nad on peaaegu putukad. Kuna putukateadlased suhtuvad paljujalgsete kihavasse kihermusse suure sümpaatiaga, siis tohivad ka hooghännalised ja ämblikulaadsed sellesse seltskonda kuuluda, kui räägime putukatest. Nii on ka selles raamatus.

      Hingata joogikõrrega

      Putukatel ei ole kopse ja nad ei hinga nina kaudu nagu meie. Selle asemel hingavad nad keha küljel asuvate hingeavade kaudu. Hingeavad ulatuvad hargnevate joogikõrtena putuka pinnalt looma sisse. Õhk täidab joogikõrred ja hapnik liigub sealt keharakkudesse. Putukad ei pea niisiis hapniku transportimiseks kehasoppidesse ja nurgatagustesse verd kasutama. Aga mingit verd nad siiski vajavad – putukatel nimetatakse seda hemolümfiks –, selle abil transporditakse toit- ja signaalaineid rakkudesse ja jääkaineid sealt välja. Kuna putukaveri hapnikku ei transpordi, siis ei ole vaja rauda sisaldavat punast ainet, mis värvib imetajate vere punaseks. Seepärast on putukaveri läbipaistev ning kollakas või rohekas. Sel põhjusel ei näegi auto tuuleklaas pärast mõnd sõitu soojal ja tuuletul suveõhtul välja nagu kaader mõnest kehvast kriminullist, vaid on täis ise karva kollakasrohelisi plärtse.

      Putukatel ei ole isegi veresooni, putukaveri loksub vabalt kõigi kehaorganite vahel, jalgadest kuni tiibadeni välja. Et mingi ringkäik ikkagi toimuks, on putukatel ka midagi südametaolist: pikk selgmiselt paiknev toru, kus on lihased, ning selle küljel ja eesotsas avad. Lihaste kokkutõmbumine tagab vere pumpamise tagant ette – pähe ja ajju.

      Ajus töödeldakse putukate meeleaistinguid. Ümbruskonnast pärit signaalid, mis saadakse haistmise, kuulmise ja nägemise kaudu, on hirmus tähtsad, et leida toitu, vältida vaenlasi ja kohtuda partneriga. Kuigi putukatel on samad põhilised meeled nagu meil – nad tajuvad valgust, hääli, lõhnu ning suudavad maitsta ja kompida –, on enamik nende meeleorganeid meie omadest erineva ehitusega. Heidamegi pilgu putukate meeleaparaadile.

      Putukate lõhnakeel

      Paljudel putukatel on tähtis haista, aga neil ei ole nina nagu meil. Selle asemel haistavad nad eelkõige tundlatega. Mõnel putukal, nagu teatud isased liblikad, on suured vedrukujulised tundlad, mis püüavad kilomeetrite tagant kinni emase lõhna – isegi kui seda on