Putukate planeet. Imelikest, kasulikest ja vaimustavatest mutukatest, kelleta me elada ei saa. Anne Sverdrup-Thygeson

      Eestikeelse raamatu väljaandmist on rahaliselt toetanud NORLA

       Originaali tiitel:

       Anne Sverdrup-Thygeson

       Insektenes planet

       Om de rare, nyttige og fascinerende småkrypene vi ikke kan leve uten

       J.M. Stenersens Forlag AS

       2018

       Copyright © 2018 J.M. Stenersens Forlag AS

       © Tõlge eesti keelde. Sigrid Tooming, 2019

       Tõlke toimetanud ja korrektuuri lugenud Tiina Aug

       Kaane kujundanud Terese Moe Leiner

       ISBN 978-9985-3-4596-2

       ISBN 978-9985-3-4700-3 (epub)

       Kirjastus Varrak

       Tallinn, 2019

       www.varrak.ee

       www.facebook.com/kirjastusvarrak

       Trükikoda Printon AS

      „Loodus ei ole kusagil suurem kui oma pisimates olestes.”

       Plinius Vanem, „Historia Naturalis” 11, 1.4, umbes aastal 79 pKrv

      Eessõna

      MULLE ON ALATI meeldinud viibida väljas, eriti metsas. Enamasti seal, kus on vähe inimese põhjustatud häiringuid, kus need ei torka silma ja meie moodsa ühiskonna mõju on tühine. Puude keskel, mis on vanemad kui ükski elav inimene. Samuti nende puude keskel, mis on uperkuuti pehmele samblale langenud. Siin lebavad need täies pikkuses ja vaikuses, samal ajal kui elu jätkab oma igavest ringtantsu.

      Surnud puu tõmbab ligi hulgaliselt putukaid. Koore all käärivas puumahlas peavad pidu kooreüraskid, puusikkude vastsed künnavad puupinda leidlikke mustreid ja naksurlaste krokodillisarnased vastsed kugistavad aplalt kõike, mis kõdunevas puidus vähegi liigutab. Üheskoos hoolitsevad tuhanded putukad, seened ja bakterid selle eest, et kõik, mis surnud, laguneks ja saaks uueks eluks. Leian, et mul on hirmsasti vedanud, et ma võin nii põnevat asja uurida.

      Sest minu töö on lihtsalt vaimustav. Olen Norra maaülikooli professor. Olen teadlane, õppejõud ja vahendaja. Ühel päeval võin lugeda viimastest avastustest oma erialal, süveneda nii, et unustan enda ümber kõik muu. Järgmisel päeval pean pidama loengut ja otsima mingile spetsiifilisele erialateemale raamistikku. Leidma näiteid, illustreerima, miks see teema läheb korda sinule ja minule. Võib-olla jõuab see lõpuks tekstina meie teadlasblogisse Putukaökoloogid.

      Vahel teen ma välitööd. Otsin vanu õõnsaid tammepuid või koostan kaarte metsadest, mida raietegevus on erineval määral mõjutanud. Kõike seda teen ma koos oma heade kolleegide, stipendiaatide ja tudengitega.

      Kui ma ütlen kellelegi, et mu töö on putukad, siis küsitakse tihti: aga mis kasu on herilastest? Ja milleks on vaja sääski ja põdrakärbseid? Sest loomulikult on olemas tülikaid putukaid. Aga neid on kohutavalt vähe võrreldes mutukamüriaadidega, kes päästavad iga päev pisut meie elu. Ent alustame tülikatest. Vastuseid on mul kolm:

      Esiteks on ka tülikad putukad looduses kasulikud. Sääsed ja kihulased on kalade, lindude, nahkhiirte ja teiste elukate oluline toit. Eriti kõrgmäestikus ja kaugel põhjas võivad suured kärbse- ja sääseparved olla hädavajalikud endast tublisti suurematele loomadele. Putukaparvedest võib lühikesel ja heitlikul polaarsuvel oleneda see, kuhu suunduvad suured põhjapõdrakarjad rohtu sööma, ringi trampima ja sõnniku abil toitaineid levitama. Nagu vette visatud kivi ümber tekkinud ringid, mõjutavad putukad tervet ökosüsteemi. Samaviisi on olulised herilased – nii meile kui ka teistele. Herilased aitavad taimi tolmeldada, hävitavad kahjureid, keda me ei salli, ning on toiduks herilaseviule ja tervele hulgale muudele liikidele.

      Teiseks võivad kasulikud lahendused peituda seal, kust me neid kõige vähem oodata oskame. See käib ka loomade kohta, keda peame vastikuks või tülikaks. Porikärbse vaglad võivad puhastada mädanevaid haavu, jahumardika vastsed näivad suutvat seedida kilet, ja praegu uuritakse, kuidas saaks kokku varisenud või tugevalt saastunud hoonetes päästetöödel kasutada prussakaid.

      Kolmandaks leiavad paljud, et kõik liigid peaksid saama võimaluse oma elupotentsiaali rakendada. Et meil, inimestel, ei ole õigust peremehetseda ühegi liigi üle, lähtudes lühinägelikust hinnangust, missugused liigid on meie arvates armsad või milliseid me peame enda jaoks kasulikuks. See tähendab, et meil on moraalne kohustus hoolitseda võimalikult hästi maakeral müriaadidena leiduvate olendite eest, sealhulgas ka mutukate eest, kes ei tooda nähtavaid väärtusi, putukate eest, kes pole pehmed ega karvased ja suurte pruunide silmadega, ning ka liikide eest, kelle otstarvet me ei adu.

      Loodus oma terviklikkuses on jahmatav ja putukad moodustavad olulise osa neist filigraanselt koostatud süsteemidest, kus meie, inimesed, oleme vaid üks liik miljonitest. Sellepärast peabki see raamat käsitlema kõige pisemaid meist. Kõiki neid imelikke, ilusaid ja pentsikuid putukaid, kes on meile tuttava maailma aluseks.

      Raamatu esimene osa käsitleb putukaid kui niisuguseid. Esimesest peatükist saab lugeda nende meeletust mitmekesisusest, nende ehitusest, sellest, kuidas nad ümbrust tajuvad, ja natuke ka sellest, kuidas Norra kõige tähtsamaid putukarühmi ära tunda. Lisaks saab teisest peatükist aimu putukate üpris omapärasest seksuaalelust.

      Siis liigun edasi putukate mitmekülgse kooselu juurde teiste loomadega (kolmas peatükk) ja taimedega (neljas peatükk). Räägin nende igapäevasest võitlusest, kus põhiküsimuseks on saada süüa või ära söödud ja kus kõik löövad lahingut selle nimel, et kanda edasi oma geene. Siiski mahub sinna sekka ka koostöö mitmesugustes kentsakates variantides.

      Ülejäänud raamat käsitleb putukate tihedaid sidemeid ühe liigiga: meiega. Näiteks annavad nad oma panuse meie toidulauale (viies peatükk), on looduse sanitarid (kuues peatükk) ja varustavad meid kõige vajalikuga meest kuni antibiootikumideni (seitsmes peatükk). Kaheksandas peatükis vaatlen ma lähemalt uusi valdkondi, kus putukad võivad meile teejuhiks olla. Lõpuks, üheksandas peatükis, räägin ma lähemalt sellest, kuidas meie väikeste abiliste käsi tegelikult käib ja kuidas sina ja mina saame kaasa aidata, et putukate elu kergendada. Sest meie, inimesed, sõltume sellest, et putukad käiksid tööl. Me vajame neid tolmeldamiseks, lagundamiseks ja mulla loomiseks, söögiks teistele loomadele, kahjulike organismide tõrjeks, seemnete levitamiseks, meie aitamiseks teadustöös ja meie inspireerimiseks oma kavalate võtetega. Putukad on looduse väikesed hammasrattad, mis lükkavad maailma tiksuma ja käima.

      Sissejuhatus

      IGA INIMESE KOHTA, kes praegu maakeral elab, tuleb enam kui 200 miljonit putukat. Samal ajal kui sa istud ja seda lauset loed, sibab, ukerdab ja laperdab laias maailmas ringi kuni kümne triljonit putukat – rohkem kui leidub liivateri kõigis maailma randades. Meeldigu see sulle või mitte, sa oled üleni ümbritsetud putukatest. Sest meie maakera on tegelikult putukate planeet.

      Neid on nii uskumatult palju, et see ei mahu lihtsalt pähe, ja neid on kõikjal. Metsas ja järves, aasal ja jões, tundras ja mägedes. Kevikulised elavad Himaalaja mägedes kuue tuhande meetri kõrgusel käredas pakases ja sääsevastsed Yellowstone’i tulikuumades allikates, kus temperatuur tõuseb üle viiekümne kraadi Celsiuse järgi. Maakera sügavaimate koobaste igikestvas pimeduses elavad pimedad koopasääsed. Putukad võivad elada ristimisvaagnas, arvutis, naftaloigus ning hobuse maos maohappes ja sapis. Nad elavad kõrbes, jääkatte all veekogudes, lumes ja morsa ninasõõrmetes.

      Putukad elavad kõigil mandritel – Antarktikas esindab neid, tõsi küll, ainult üks liik, tiivutu surusääsk, kes annab kohe otsad, kui temperatuur otsustab pikemaks ajaks üle kümne plusskraadi tõusta. Ka merest võib leida putukaid. Hüljeste ja pingviinide kasukas leidub mitmesuguseid täisid, kes järgnevad loomadele ka siis, kui nood sukelduvad. On isegi olemas üks täiperekond, kes elab pelikani nokapaunas. Ja on vesijooksiklasi, kes veedavad kogu oma elu merepinnal kuuel jalal ringi sibades.