Kiri. Kathryn Hughes

      „Sa oled alkohoolik, Rick. Sa ei saa läbi ainult ühe pitsiga.”

      „Vaat kus nüüd tuli välja ekspert, ah?”

      „Õigupoolest jah, sinuga kooselu on teinud mind alkoholi mõjude asjatundjaks.”

      „Ära korda kogu aeg seda sõna. Kes sa õige oled, et võtad julguse diagnoosida mind alk... kellekski selliseks, tead küll.” Ta tõmbas kuue selga. „Olen viie minuti pärast tagasi.”

      Tina vangutas pead. Rick juba ennast muutma ei hakka. Ta polnud suuteline seda sõnagi välja ütlema, rääkimata siis veel professionaalsest abist. Ta tiriks temagi kaasa, kui ta laseks.

      Tina varasem elu oli olnud paljutõotav, mis muutis olukorra, kuhu ta praegu oli sattunud, veelgi murettekitavamaks. Ainsa lapsena oli ta koolis edukas, sooritas tasemeeksami ja jätkas keskkoolis. Tema eksamitulemused olid selle kooli kõigi aegade parimate hulgas. Niihästi tema enda kui ka koolijuhataja arvates pidi see kõik viima ülikoolihariduseni tulevikus. Tina oli lootnud õppida inglise keelt ja teha karjääri ajakirjanduse alal. Saatusel olid aga teised plaanid. Tema isa Jack Maynard suri ootamatult neljakümne viie aastaselt ning hoolimata nii kooli kui ka ema vastuseisust Tina ei kõhelnud. Ta lahkus otsekohe koolist, et toetada perekonda, ja leidiski tööd väikeses kindlustusbüroos. See töö oli pigem alandav orjamine ja ka palk oli vastav, kuid ta astus samaaegselt õhtukooli, kus õppis masina- ja kiirkirja. Kangekaelsus ja meelekindlus tasusid end ära ning ta tõusis ametiredelil, saades firma parimaks kiirkirja oskajaks. Töö oli aga tüütu ja tööpäevad venisid pikaks. Tina päeva kõrgpunktiks sai bussisõit koju. Number 192 juht oli uskumatult kena välimusega noormees, kes tervitas teda alati naeratuse ja silmategemisega. Ühel päeval kogus mees julgust ning kutsus ta välja, et koos klaasike juua; sellest päevast alates olid nad lahutamatud. Tina pidi küll hülgama oma unistused ajakirjanikukarjäärist, aga Richard Craig korvas selle kaotuse täielikult.

      Nad tõmbusid elutuppa, kus Rick oli lülitanud sisse elektrikamina ühe ribi. Et neil keskkütet ei olnud, oli maja pea alati külm. Rickil läks juba kolmas pokaal kihisevat vahuveini ning ta hakkas sõnu puterdama. See häda tal oli. Päris kaineks ei saanud ta kunagi, nii ei olnud palju vajagi, kui jutt juba segaseks läks. Tina hoidis käes alles esimest pokaali. Talle ei maitsenud kihisev vahuvein; see ajas tal pea valutama.

      Rick lösutas sohval ja vaatas BBC telemängu „The Generation Game”.

      „Oled sa kunagi märganud, millist prahti jagatakse auhindadeks? Taevas hoidku, mida see fondüükomplekt endast kujutab?”

      „See on väike pott, milles kuumutatakse juustusousti, kuhu siis kastetakse leivatükikesi.”

      „Kõlab jälgilt.”

      „Seda peetakse nüüdisaegsete köögiriistade hulgas tippsaavutuseks.”

      Rick patsutas sohvale enda kõrval. „Keera telekas ära ja tule istu siia, kallim.”

      Tina pani pokaali käest ja liikus jalgu lohistades tema poole.

      „Kas kihisevat on veel järel?” uuris Rick.

      „Natuke jah, aga kas sa ei arva, et oled ...”

      „Küllalt saanud? Ei arva. Kõik on normis, Tina. Palun ära ole selline vinguja. Rikud kõik ära. Tule siia.”

      Ta tõmbas naise oma käte vahele ja püüdis teda suudelda. Tina ajas huuled prunti ning tõmbus jäigaks.

      „Mis siis nüüd lahti on?” nõudis Rick.

      „Mitte midagi.” Tina tõukas ta ettevaatlikult eemale. „Ma annan sulle oma joogi.”

      Rick haaras ta mõlemad randmed ning hoidis neid kõvasti oma pihkude vahel.

      „See võib oodata.”

      Ta tõukas Tina tagasi sohvale ja vajus talle peale. Kui ta surus keele naise suhu, oleks Tina peaaegu öökima hakanud. Ta palus järele jätta, kuid tal polnud samavõrra jõudu, et vastu panna ja takistada Ricki tal pükse maha rebimast ja jalgu laiali kiskumast.