Kiri. Kathryn Hughes

võtme välisukse lukuauku, tundis ta, et pea tuikas, suu oli kuiv ja käed värisesid nii väga, et ta suutis vaevalt võtit keerata. Pimedasse esikusse astudes kuulis ta telerit mängimas. Dickie Davies lõpetas parajasti oma „Spordimaailma” saadet ja Rick arvatavasti lösutas diivanil, võib-olla magaski, kuid oli kindlasti purjus. Tina piilus elutuppa, ent see oli tühi.

      „Rick, olen kodus.”

      „Üleval,” vastas mees.

      Tina tuhnis käekotis ja trepist üles ronides tõmbas sealt välja rahatähtede pataka.

      „Vannitoas,” kostis Rick.

      Tina lükkas vannitoa ukse lahti ja ahmis õhku. Rick oli teinud endale uhke, ääreni auravat vett täis vahuvanni. Ta oli isegi paar küünalt süüdanud. Aknaklaasidelt nirises kondenseerunud vett ning Tina ei näinud peaaegu mitte midagi läbi selle auru.

      Rick oli kummargil vanni kohal ja segas käega mullitavat vett. „Lasksin siia paigaldada elektrilise kütteseadme,” selgitas ta.

      „Kütteseadme? Aga see ju maksab ...”

      Mees surus sõrme ta huultele, sundides teda vaikima.

      „Kas sul minu jaoks midagi ei olegi?”

      Tina ulatas raha.

      „Viiskümmend naela võtsin ära, kui sul midagi selle vastu ei ole.” Ta hääl kõlas julgemalt, kui ta end ise tundis.

      Rick eiras ta hääletooni ja surus rahatähed vastu nina. Ta tõmbas sügavalt sisse nende muskuslõhna ning toppis need siis tagataskusse.

      „Nüüd hakkab kõik olema teisiti, Tina. Luban seda. Vaata mind.”

      Tina pidi tunnistama, et mees oli end tõepoolest küürinud. Ta oli isegi juba riides, mis polnud sugugi tavapärane laupäevasel teejoomisel. Habe oli aetud ja Old Spice’i oli kasutatud ohtramalt. Tina ei olnud päris kindel, aga Rick võis olla peadki pesnud. Mehe hingeõhus oli küll tunda liisunud alkoholi lehka, aga muidu paistis ta olevat kaine.

      „Olin täna hommikul vormist väljas, Tina. Saan ka ise aru. Kas sa annad mulle andeks? Mul on nii kahju.”

      Ta tõmbas Tina lähemale ja peitis näo naise pikkadesse tumedatesse juustesse. Tina seisis jäigana. Nii oli see olnud palju kordi varemgi. Rick oli ikka täielik närukael – ajas naise endast välja, aga kahetses kohe kibedalt ja palus andestust. Tina lükkas ta ettevaatlikult eemale.

      „Sa vajad abi, Rick. Pean silmas joomist.”

      „Minuga on kõik korras, Tina. Võin järele jätta, millal iganes tahan. Vaata ise ... jätsingi ju järele.”

      Tina ohkas ja näitas vanni poole.

      „Kas see on minu jaoks?”

      „Loomulikult. Tule, las ma aitan sind.”

      Rick libistas jaki ta õlgadelt ja laskis sellel põrandale kukkuda. Seejärel nööpis lahti naise pluusi ning suudeldes ta kaela, laskis ka pluusil kukkuda. Tina sulges silmad ja mees lükkas ta õrnalt vastu seina ning ta suu hakkas otsima naise oma. Ta suudles teda tuliselt.

      „Vesi jahtub ära,” tähendas Tina kõrvale põigeldes.

      Rick püüdis varjata pettumust.

      „Olgu siis pealegi, kallim, vabanda. Leota ennast põhjalikult ja mina lähen teen teed. Lubasin ju sulle, Tina, et muudan ennast. See rahaline võit ongi uus algus, mida me vajame.” Ta jutt kõlas nii usutavana, ja kui Tina poleks seda kõike varemgi kuulnud, oleks see tema ära petnud. Rick oli meisterlik manipulaator, mis puutub naistesse; selle oskuse oli ta ära õppinud juba väga varases eas, ja Tina teadis täpselt, keda siin süüdistada.

      Richard Craig oli sõjaaja laps, George ja Molly Craigi ainus poeg. Sellal kui ta isa oli ära ja võitles kodumaa eest, viis ema poja maale oma õe juurde, kus elu oli ohutum. Ema ja too lasteta tädi jumaldasid väikest Rickyt ning poiss nautis idüllilist lapsepõlve. Need kaks naist täitsid kõik ta veidrad tujud ja nii sai kolmeaastane poiss lausa šoki, kui ühel päeval keelduti talle ostmast puust rongi, mida ta oli näinud mänguasjapoes.

      „See on hulk raha, kullake,” seletas ema.

      „Ma tahan seda,” nõudis Ricky.

      „Võib-olla saad selle sünnipäevaks.”

      „Tahan kohe.” Ricky pani käed rinnale risti ja jäi põrnitsema.

      Tädi sekkus. „Sinu sünnipäev on juba mõne kuu pärast, oodata polegi kaua.”

      Ricky ei vastanud, ent jõllitas vihaselt kaht abitut naist. Siis hingas ta sügavalt sisse ja hoidis hinge kinni.

      „Mida sa teed?” nõudis ema.

      Ricky ei teinud temast väljagi, vaid sulges silmad. Mõlemad naised jälgisid õudusega, kuidas poisi nägu läks erepunaseks ja huuled tõmbusid aegamisi siniseks. Siis ta minestas.

      „Tee ometi midagi!” kriiskas ema.

      Tädi võttis puust rongi ja vibutas seda ehmunud müüja poole.

      „Me võtame selle.”

      Kui Ricky mõni minut hiljem teadvusele tuli, kinnitus ta pilk väikesele puust rongile. Ta naeratas endamisi, saades aru, et nüüdsest peale on nii ema ja kui ka tädi tema käes nagu sulavaha.

      Kui ta sai viieseks, lõppes sõda ja isa tuli tagasi koju. Ricky alustas kooliteed, ent nagu arvata võis, ei meeldinud see talle üldse. Probleeme oli distsipliiniga ja ta visati mitmest õppeasutusest välja. Kui ta lõpuks viieteistkümneaastaselt koolist jäädavalt lahkus, õppis ta bussikonduktoriks ja kvalifitseerus hiljem ka bussijuhiks. Tema ilus tõmmu välimus tähendas eeskätt seda, et naiste tähelepanust tal puudust ei olnud ja ta sai sõbralikult läbi kõigi reisijatega, eriti naistega. Ainsad muud huvid olid tal hobused ja koerad. Igal laupäeva hommikul oli ta isale saatjaks kihlveokontorisse, millele järgnes pubis paar pinti õlut. Neljapäeva õhtud veedeti enamasti Belle Vue koerterajal. See ühel kohal tammumisena tundunud elu lõppes päeval, mil Tina tema bussi astus. Nende pilgud kohtusid ja viivlesid veel sekund kauem, kui oleks vaja olnud. Rick oli talle palju kordi rääkinud, et sellest hetkest alates oli talle selge, et ta saab tema endale ega lase temast enam iialgi lahti.

      Tina tundis end pärast vannis ligunemist oluliselt paremini. Päev oli teda väsitanud nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Silmalaud tundusid kurnatusest rasked ja liikmed olid otsekui tina täis. Ta kuulis, et köögis praepannil särises midagi ägedalt. Mitte just gurmaanidele, aga Rick vähemalt üritas. Kui Tina kööki astus, praadis mees parajasti mune.

      „Võta istet, kallis,” pakkus ta köögitooli välja tõmmates. „Kaua enam ei lähe. Magustoiduks avasin virsikupurgi. Võiksime neid süüa piimakisselliga.”

      „Tore, aitäh!”

      „Kuidas läks su päev poes? Kas jooksu õnnestus jälgida?”

      „Hm ... natuke sain, jah.”

      „Kuradima äge, kas polnud? Arvasin juba, et ta sai lüüa, aga lõpus trügis ette. Vean kihla, et Graham on nüüd väga solvunud. Mulle meeldiks, kui see kihlveovahendaja veidi ka oma nina kõrvetaks.”

      „Noh, tema on saanud aastate jooksul sinult ju külluses raha.”

      „Tina, ära hakka jälle pihta ...”

      „Ei hakkagi.”

      „Kuule, täna saime ju peavõidu. Nelisada viiskümmend naela. Bussijuhina teenin ma aastas ainult kolm tuhat. Tead mis ... peaksime seda tähistama. Sa võta siin üle ja mina lipsan Manny’sesse ning toon pudeli šampust.”

      „Šampust? Kus sa arvad end olevat, Rick? Kahtlen, kas Manny’se laoski seda on. Siinkandis niisugust asja palju ei jooda.”

      Rick õõtsutas end kandadelt päkkadele ja tõmbas sõrmedega läbi juuste. „Noh, siis vaatan muud − Pomagne’i siidrit või Babychami