Avameri. Kapten. Lembit Uustulnd

korstna taga noodakastis käratsesid ja teravmeelitsesid madrused, endiselt polnud mõrralinas kalast märkigi. Mingi kahin sundis Jaaku akustiku poole vaatama, külm jutt kihutas läbi keha. Karapetjan oli ennast sirgu ajanud. Tuhmis valguses helkis mehe käes nuga, mille tera klõpsatusega lahti viskus. Salakavalalt irvitades vaatas akustik oma noort ülemust ning päris põlglikult huuli kõverdades:

      „Noh, kas tegid püksid täis, kapteeen?” Viimast sõna venitas armeenlane väga üleolevalt ja rõhutatult. Asi oli tõsine ja lõhnas juba kriminaalselt – nii vilksatas peas külmast uhkav mõte. Võidelda tuli oma elu eest.

      „Armeenlast karistamatult ei lööda,” sisistas lõunamaa poeg läbi kriipsuks pigistatud huulte ja viskus rünnakule. Noa tera välgatas prožektorivalguses, kui Jaak instinktiivselt sammu kõrvale astus ja hoobi ründaja parema käe biitsepsisse saatis. Aastatetagustest džuudotreeningutest oli kasu, keha mäletas veel, mida oli kunagi sadu ja tuhandeid kordi harjutatud. Armeenlase nuga takerdus Jaagu vihmakuue hõlma ja kukkus klirinal tekile, samas komistas akustik ning vajus röötsakile puust reelingule. Volmer kasutas juhust ja tõstis vaenlase jalad maast lahti, aidates raevutseva mägilase üle parda. Röögatades midagi hirmunult armeenia keeles, joonistas akustik õhus uperpalli ning sadas valju plartsatusega noota, nii et pritsmed kõrgele lendasid.

      „Mees üle parda,” karjus Volmer alla tekki, „visake päästerõngas.” Ta kummardus, korjas tekilt armeenlase noa, klõpsas selle kokku ja libistas taskusse. Jaak oli valmis juba ise vette hüppama, kui pinnale ilmus armeenlase ähmi täis sihverplaat, millel polnud enam ülbuse raasugi, pigem valitses sellel surmahirm, kui ta kähisedes ja merevett neelates karjus:

      „Appi, appi, upun, päästke …” Mees rabeles, vehkis kätega ja neelas vett, ta pea kadus jälle pinnalt. Robinal jooksid ähmis madrused noodakastist sillatiivale.

      „Pootsman, mis sa passid,” kurjustas Volmer, „viska päästerõngas.” Uuesti ilmus akustiku pea pinnale ning tema kõrvale vette plartsatas uhke oranž päästerõngas kirjadega „SRTR-9086 Roobaku–Tallinn”. Silmad hirmust punnis, köhides ja merevett välja tatistades sahmis uppuja kõigest väest, kuni sõrmed lõpuks päästva rõngani ulatusid. Valist sikutades pukseeris pootsman hädasolija torisedes pardani.

      „Meni vetab seda püügiasja nii südamesse, et vaada, läheb kohe ise kalale noota järele.” Volmerile ei jäänud madruste uudishimulikud pilgud märkamata.

      „Mis selle akustikuga siin juhtus?” päris traalmeister Kama arupidavalt, „ise kardab merevett nagu vanakurat välku.”

      „Möödunud aastal Palmases käisime poistega pühapäeval plaažil, armeenlane ei tulnud mere ligigi, tema ujuda ei oska,” kinnitas Mihkel Tüür, heites silmanurgast uudistava pilgu kaptenile. Volmer tundis mitmeid küsimusi õhus hõljuvat.

      „Ja mida ma teile kogu aeg olen rääkinud?” käratas ta meestele. „Laev ei ole plaaž ega vannituba, kus plätudega ringi patseerida. Näete ise, milleni asi viib,” sihtis ta näpuga vees siplevat armeenlast. „Ohutustehnika, mehed, ohutustehnika,” koputas ta nimetissõrmega otsmikule, „jätke see ükskord meelde.” Madrused vahetasid pilke. Kõigile oli teada akustiku komme käia isegi sillas plätudes, seni oli see toimunud kapten Paškovi vaikival nõusolekul. Meeste tähelepanu koondus peatekile, kus pootsman koos madrusega vett tilkuvat merehädalist veest välja upitas. Lõpuks seisis lõdisev, värisev ja üleni märg mägede poeg tekil, hoides endiselt päästerõngast kinni. Pootsman püüdis päästevahendit vabastada, kuid šokis akustik ei lasknud sellel juhtuda, vaid surus rõngast veel tugevamini vastu rinda.

      „Anna, pimevaim, koloosi vara tagasi,” tiris pootsman rõngast. „Vaada, mees, sa oled juba ammu kuival, mis sa änam jahmerdad!”