Avameri. Kapten. Lembit Uustulnd

kohas visatud naljale oli teine tüürimees seltskonnas pigem kuulatava kui kuulaja rollis. Angaar, nagu teist tüürimeest laevas kutsuti, oli paljulugenud härrasmees, kes ei hoidnud teadmisi vaka all, vaid kippus neid ka teistega jagama. Kuid naljamehe staatusele vaatamata olid teisel tüürimehel selged sihid ja kõrged eesmärgid, mille poole mees ka kõigest hingest rühkis. Nimelt oli Ennu Kuur Leningradi kõrgema merekooli kaugõppes teisel kursusel ja ainult tema teadis, mida tähendab kalamehe töö kõrvalt õppetööga tegelda. Ah et miks Angaar? Seda oli ka Jaak meeskonnakaaslastelt uurinud. Pootsman, kellele kuulus au olla suurema osa laevas kasutatavate hüüdnimede autoriks, seletas asja nii:

      „Vaada, Jaak, juba meite esivanematel oli komme nimetada asju teiste nimedega, et vanakuri pahandust tegema ei pääseks. Noh, näiteks angerjat kutsuti lihtsalt kalaks, tüdrikuid kutsuti partsupillideks ja nenda ikka edasi. Sellepärast pole üldse imelik, kui inimesele ka varjunimi anda. Ah et miks Angaar? Sellele oo lihtne pöhjusment – loe teise tüürimehe nimi kogu ja pane sellele L-täht ette, saad lennukuur. No ütle moole, mis see siis muud oo kut Angaar.”

      „Palju noodas veel järel on?” päris Jaak ja astus silla tiivale.

      „Oma viisteist tonni tuleb ära,” kuulis ta teist tüürimeest enesele järele hõikamas. Volmer kummardus üle poordi ääre kokkukuivatatud noodapära vaatama. Loiult ujus veepinnal mõni üksik suur stauriid, suurem osa kalast oli juba põhja vajunud ning esimeseks sordiks polnud siit tõepoolest enam midagi võtta. Mees tuiutas üle parda vaadata, peas keerles aga endiselt sõnapaar „kapten Volmer”. Nõrk tuul keerutas baasilt kõrvetatud kalajahu kirbet haisu, õhus keerlesid suulad ja pikeerisid nagu hõbedased nooled vette pudenenud kala järele. Huvitatult jälgis Jaak suuri linde, kes jäid üsna pikaks ajaks vee alla, et siis jälle pinnale tõusta, tiivad laiali lüüa ning sinisesse avarusse sõuda. Päike asus seniidis ja küttis armutult.

      „Noh, mis teeme?” äratas teine tüürimees Jaagu kiusakatest mõtetest, piiludes roolimaja ukselt. „Baasi kalameister karjus ülevalt, et viis badjaad võtab veel ja siis on jokk.”

      „Kui viis, siis viis,” mühatas Volmer ja sisenes roolimajja. „Saatuse eest ei pääse,” pomises ta poolvaljult.

      „Seda muidugi, seda muidugi,” noogutas teine tüürimees oma heledat juuksetukka, „baas teeb ikka, mida tema tahab.” Ta kummardus illuminaatorist välja meestele käsklusi jagama.

      „Ja mitte baas üksi,” pomises Jaak Volmer ning haaras raadiotelefoni toru järele.

      „Kassari, Kassari, siin Roobaku,” kutsus ta hiidlasi. Eetris valitses päevaselt unine vaikus.

      „Oota, mida sa seal ütlesid?” päris Ennu vanemat kolleegi vaadates.

      „Ma ütlesin, et tänasest päevast, Ennu Kuur, oled SRTR Roobaku vanemtüürimees. Vaat seda ma ütlesin.” Volmer kordas raadiotelefoni kutsungit, kuid endiselt valitses eetris vaikus.

      „Hiidlased peavad pidu, kojuminek, kellel seal aega raadio otsas passida,” muigas teine tüürimees. Siis ta pilk tõsines. „Kuhu sul siis endal minek, et vanemtüürimehe kohta mulle pakud?”

      „Kui võimalik, läheks ikka küll,” mühatas Volmer, „esialgu tuleb aga kapteni kajutisse kolida.” Uuesti kutsus mees SRTR Kassarit, kuid raadio vaikis kiuslikult.

      „Ah nii on lood,” venitas Ennu Kuur mõtlikult, siis aga vedas ta nägu naerule ja mees ulatas käe. „Palju õnne siis ka!”

      „Õnne, seda on meil nüüd sittakanti tarvis,” porises Volmer uue vanemtüürimehe kätt surudes.

      „Olgu ikka,” muigas Angaar, „vähemalt joomase peaga noodalõhkumised jäävad ära.”

      „See on hea lohutus,” muigas Jaak, tundes rinnus noorema kolleegi vastu sooja poolehoiutunnet.

      „Kes kurat seal Kassarit kutsus?” mulksus raadio ootamatult ja ülemeeliku häälega.

      II peatükk

      „Tere-tere, Nikolai Petrovitš,” hoidis kolhoosiesimees Aivar Sink hääle energilise, olgugi et viimase aja sündmused püüdsid vägisi päikest varjutada.

      „Aivar Albertovitš, tere päevast, rõõm kuulda! Kuidas siis väikese saare peal ka elatakse?” kostis telefonitorust Moskva kalamajanduse ministeeriumi osakonnajuhataja Rõbtšenko mahlakas bass.

      „Tasapisi elame, Nikolai Petrovitš, ikka tasapisi,” venitas Sink vastuseks. Ta teadis, et kõiki jutte ei saanud telefonis rääkida ja püüdis sellepärast jääda umbmääraseks.

      „No mis te nüüd nii tagasihoidlik olete, Aivar Albertovitš, kolhoos sammub üha esirinnas, elate ju päris toredasti,” lohutati Moskva poolt küljest.

      „Seda küll, seda küll, Nikolai Petrovitš,” noogutas Sink ja jätkas, „ma tuleksin järgmise nädala esmaspäeval Moskvasse. Kas teil on aega minuga kohtuda?” Veidi aega oli telefonis vaikus ja kostis paberikrabinat.

      „Aivar Albertovitš, vaatasin kalendrist, hommikul kell üksteist oleks väga sobiv.”

      „Suurepärane, Nikolai Petrovitš,” andis Sink häälele rõõmsa kõla, „näeme siis järgmisel esmaspäeval ja tervitage minu poolt ka Tatjana Aleksandrovnat.” Viimane oli Rõbtšenko abikaasa, kes oli koos mehega mõned korrad ka Saaremaal puhkamas käinud.

      „Eks ma annan tervised edasi, nägemist,” lõpetati kõne teispool toru. „Tervised edasi, tervised edasi,” kordas Aivar Sink endamisi sosinal ning vaatas pahuralt kalendrisse. See pontšikuna tüse moskvalanna pidas ennast esiiluduseks ja arvas, et kõik mehed on tema pärast sillas. Kolhoosile tähendas see aga järjekordset kuluartiklit sarjast „kuldsed kingitused juubeliteks”.

      „Anu, tule minu juurde,” vajutas esimees sisetelefoni nupule.

      Uksele ilmus sekretäri sale figuur. Heites blondi tuka silmadelt, jäi neiu ootele. Tahtis Aivar Sink seda või ei, kuid nähes oma ilusat ja arukat sekretäri, tõi see iga kord naeratuse kolhoosiesimehe palgele. Ta sundis end pilku noore naise veetlevatelt kehakumerustelt kõrvale pöörama, tundes samas ka ebamugavust – kurat, ole nagu teismeline poisike, kes häbeneb oma tunge ja ihasid. Aivar kutsus end korrale ja vaatas uuesti kõhklevalt uksel seisvat neiut.

      „Seltsimees Sink, ma tellisin teile pühapäevaks Moskva lennupileti, hotellikoha saime Eesti Vabariigi esindusse,” ütles sekretär Anu Laas ja tundis, et punastab millegipärast. Kohmetult pööras ta pilgu põrandale, pahandas siis enda peale ja vaatas trotslikult ülemusele otsa. Aivar muigas, adudes samas, et küllap oli sekretär tema salajasi mõtteid aimanud ning tundnud end neist puudutatuna, kuid tõele tuli au anda – sekretärina oli Anu tõepoolest leid, kes oskas ülemuse vajadusi ja nõudmisi õhust aimata. Moskva-reisi oli ta jutu sees maininud paar päeva tagasi.

      „Tubli, Anu, väga tubli, tänan,” naerusäde silmis, noogutas ta tunnustavalt ning jätkas siis kirjutuslaua tagant tõustes, „kella üheks kutsu minu juurde Atlandi laevastiku peakapten, kolhoosi peamehhaanik, varustusosakonna ülem ja pearaamatupidaja.” Blond pea uksel noogutas keskendunult ja noor naine pöördus kõrgetel kontsadel lahkuma. Tahtmatult libises esimehe pilk jälle veetlevale sekretärile.

      „Anu, üks asi veel,” peatas ta lahkuja. „Kui lõunale lähed, ole hea, käi Kuldkingast läbi ja too ära mulle kinnipandud karbike.” Küsivalt vaatasid sekretäri sinised silmad esimeest. „Nad teavad, ütle, et Singile,” täpsustas mees ja astus riidevarna juurde. „Ja veel, Anu,” jätkas ta jopet selga ajades, „mulle võib julgelt Aivar öelda. Nii imelik on seda „seltsimees esimeest” kuulata, nagu oleksime mingil parteikoosolekul.” Juba teist korda lühikese aja jooksul punastas neiu jälle ja see pahandas teda.

      „Kuidagi imelik on,” turtsatas ta tahtmatult, kohkudes ise oma hääletoonist. „Teie olete ikkagi kolhoosiesimees,” kogeles ta, püüdes öeldut leevendada. Aivar Sink muigas, võttis neiul küünarnukist ja lausus teda viisakalt uksest välja saates poolsosinal, piiludes partnerit silmanurgast: „Küllap sa, Anu, tahtsid öelda, et sinul kui ühel noorel ja kaunil neiul ei sobi minusugust vana kändu sinatada.”

      „Mis