Avameri. Kapten. Lembit Uustulnd

      Teine trükk

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Velve Saar Kujundanud Mari Kaljuste Tekst ja fotod © Lembit Uustulnd, 2018 ISBN 978-9985-3-4442-2 ISBN 978-9985-3-4645-7 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif Autori erakogust pärinevad fotod on lisatud olustiku loomiseks ega ole seotud käesoleva romaani ega selle tegelastega.

      Eessõna

      Telefon helises nõudlikult, ütleksin, et lausa närvidele käivalt. Omaette torisedes kiskusin end kirjatööst lahti ja astusin aparaadi juurde.

      „Kuulen,” olin lakooniliselt pahane kirjatöö katkestamise pärast.

      „Räägi ma ikka kapten Volmeriga?” päriti teisest otsast. Hääl tundus tuttav ja pärast minu kinnitust, et olen küsitav, järgnes jutt, mis veeretas mälestustest välja aastatetagused sündmused.

      „Kuule, tere siis ise ka! Mani räägib, mäletad ikka veel vei?” Miks ma siis ei mäletanud.

      „Pootsmani-saks, kust kurat sina välja ujusid?” ei suutnud ma nüüd oma äratundmisrõõmu vaka all hoida.

      „Ahaa, ikka meele tuli,” tunti ka teises otsas heameelt. „Ma arvasi, et sool oo nüüd suured valged laivad ja kauged mered, kas sa meitesuguseid änam mäletadgid.”

      „Kuradi Draakon, kiusujutud endiselt veres,” kirusin.

      „Näh, eks ta ola, küürakat äi paranda ka allaneelatud arssinapuu.” Natuke aega oli teises otsas vaikus, siis köhatati ja järgnev pani mind kohmetuma.

      „Täädsa, ma ole paes oma järjega haiglas. Tohtrite arvates olla ma liigagid pailu ilmas ringi kooserdand ning nad otsustasid ühe kossi laenuks vetta.”

      „Oot-oot, kuidas siis nii …” Oleksin tahtnud rohkem teada, kuid teises otsas katkestati mind tseremoonitsemata. „Ooda nüüd püsut, jutt pöle sellest.” Pootsman nohises ja jätkas: „Vaada, ma ole viimasel ajal kogu aeg ristseliti ja upakile voodis ning nagu sa isegid aru saad, siis teha pöle jummalast midagist. Vetsi sii keik soo raamatud järjest ede …” Pootsman vakatas mõtteid kogudes ja minagi ootasin, mida on endisel kolleegil öelda. „Äi, keik oo ju kena, muudkut joostakse, lastakse püssi ja aetakse ilmapoliitikat ning teisekorra oo üsna pönevgid, aga …” Veel kord tegi vana meremees pausi, et siis ohates jätkata: „Aga ütle moole, mees, kes söukse moega meitest siis kirjutab, kui sina, kes sa meitega koos troopikapäikese all praadisid, muudkut neid luurajaid taga ajad.” Ma ei osanud sellele midagi vastata ja pootsman tõlgendas asja solvumisena.

      „Äi, sa ää pang pahaks, ägas ma sind solvutada tahtend. Haige ja sant, päevade kaupa pitkas voodis, vaada, siis tulavad söuksed jändid mötted.” Mis siin salata, olin ka ise mõnikord samadele asjadele mõelnud, kuid kahjuks polnud seni kaugemale jõudnud.

      „Vaada, nüüd oo ka aega ajalehti lugeda, ma pöle neist küll enne suuremat hoolind,” jätkati teisel pool toru otsas mõtlikult. „Ja tead sa, üsna tihti tulab sitt tunne pääle. Mida lehe ede vetad, ikka vöid üsna varsti leida ütlemist selle kohta, kui sitt ikka see koloosiaeg oli ja kuda meited see va nöukogude vöim aina röhus.” Teises otsas köhiti hääl puhtaks ja jätkati hinge kergendamist: „Äi seda meelt ma pöle, et nüüd nöukogude aja viljastavaid tingimusi taga nutta, äi, seda mette, aga seda meelt ole küll, et praegused vöimumehed pöle äi kalameeste äga meremeeste taarist otse ütelda mette sittagi ära teind.” Tahtsin omalt poolt ka sõna sekka kosta, kuid pootsman oli jutusoone peale saanud. „Ooda, las ma räägi,” peatati mu katsetused. „Juba sellest saati, kut piiskop Albert saarlastega Daugava pääl ja Riia linna all ristis oli ning küllap varamgid veel oo eestlasi meresõitjateks peetud, aga nüüd, veta näpust, pöle meitel oma rahvuslikku laevakompaniidgid, köik laevad laskvad ringi välismaa lippude all. Isegid see pölatud vene valitsus äi riskind eestlaste meresöidukogemust prügiämbrisse visata, aga näädsa, omad mehed oo nii valjud, et aina hoja ja keela, teevad ära.” Pootsman nuuskas teisel pool otsas nina ja mina kasutasin juhust. „Nojah, meresõit pole enam populaarne,” suskasin. „Pöle populaarne, pöle populaarne,” läks pootsman särinal põlema kui kadakaoks pliidisuus. „No ütle moole, mees, mes asi ta siis populaarseks teeb, kut ülevalt poolt otsast keik just vastuksi tehjakse. Vaadad suures ilmas ringi, siis näed, et iga püsutgid merd nuusutand riik püüab kudagidviiti aidata mereasju järje pääle, meitel oo aga keik vastuksi. Noh veta vöi Läti, meite oma naaber, näädsa, sääl maksvad meremehed tulumaksu ainult riigi keskmise miinimumpalga päält.” Pootsman vakatas hetkeks. Küllap oli ta neid mõtteid juba ammu eneses hoidnud ja nüüd tuli see ometi kellelegi välja laduda. Mis seal salata, ka minu peas olid sarnased probleemid pesa teinud.

      „Olad sa veel sääl?” päriti telefonis. Noogutasin, nagu oleks seda teisel pool näha olnud, ja kinnitasin enda olemasolu valju häälega.

      „Tegelikult äi tahtend ma soole üldse sellest rääkida,” jätkas endine kolleeg. „Vaada, kui ma sii neid lehtesi loe, siis mötle iga kord, et tulaks, korrat, ükskord möni mees ja kirjutaks, kuda see asi kolooside aigus just oli. Äi ole üht sedati, et keik, mes oli, oli kangesti vilets ja musta värvi. Inimesed tegid ju tööd ja mitte halvasti, puhkasid, röömustasid ning elasid, vaatamata sellele vene valitsusele, korrale ja punasele sönamulinale. Ja kui sa ikka mötlema hakad, kus kohtas käidi väljas kala püüdmas ja milliste laivadega veel.” Eks tuli mullegi kohe pilt silme ette nii Angolast kui ka meie kalatraalerist. „See oo ju meite meeste ajalugu, millest pöle seni mette kriipsugid kuskis paberi pääle veetud. Sa veta öige käde ning kui sool juhtub nende luuramiste ja püssilaskmiste vahel aega jääma, pane see keik ilusti paberile, ehk seda lugedes jövvab midagist ka Toompea sakstel tömbist otsast kahe körva vahele.” Korraks köhatas pootsman veel teispool otsas ning lisas: „See oligid keik, mes ma tahtsi soole öelda, ole siis tubli ning terit soole.” Telefonist kostis klõpsatus ja siis kinnised toonid. Seisin, toru käes, ja vaatasin aknast välja. Üle Heinsaare karjamaa mändide paistis kevadpäikeses sillerdav Vilumaa laht, aga eemal, teiselpool sadamakraanasid, sinetas kutsuvalt avameri.

      I peatükk

      „Kurat, mis siis nüüd saab?” päris Markoni ja lükkas prillid laubale. Radist Peeter Laubre istus töölaua taga, kõrvaklapid kõrvadelt kaelale lükatud, ja vaatas küsivalt vanemtüürimeest. Kusagil eetris piiksusid ja mulksusid raadiosignaalid, laua all urras ventilaator ning Jaak Volmer ei saanud kuidagi pihta raadiogrammile, mida näppude vahel hoidis.

      „SRTR 9086 Roobaku kapten Volmer.

      Püügirajooni ülemalt saadud informatsiooni kohaselt saadetakse kapten Paškov, J. A. range meditsiinilise järelevalve all transpordilaevaga Sannikovi Maa Tallinna Psühhoneuroloogiahaiglasse ravile. Seniks määran SRTR 9086 Roobaku kapteniks vanemtüürimehe Volmer, J. A. Käsin kõiki tüürimehi tõsta ametiredelil koha võrra ülespoole ja kolmanda tüürimehena vormistada tööle vastavat diplomit omav esimese klassi madrus Viira, K. J. Kuna laev asub kaugpüügis, siis võib uue tegevkapteni kohale saatmine võtta kuid, aga püügiplaanide täitmisel ei või kolhoos endale seisakuid lubada. Äparduste tõttu moivapüügil Murmanskis oleme selle kvartali püügigraafikutest maas ning ainuke lootus on Angola püügilaevadel. Sellepärast, Jaak Aleksandrovitš, tehke kõik endast olenev, et kindlustada kolhoosi püügiplaanide täitmine.

      Parimate soovidega kolhoosi juhatuse nimel esimees Aivar Sink.”

      Juba mitmendat korda veeris Jaak sõnapaari „kapten Volmer” ja loetu ei tahtnud kuidagi tema arusaamisse mahtuda. Perekonnanimi oleks nagu olnud tema oma, kuid sõna „kapten” ei kuulunud kindlasti selle juurde.

      „Peab sind siis nüüd õnnitlema või kaastunnet avaldama?” päris Markoni ja prillid mehe otsmikult kukkusid tolksti ninaotsale. Olgugi et küsimus oli esitatud naljaga pooleks, kumas sellest alltekstina läbi murelikkus. Jaak ei vastanud, liialt palju oli tegemist iseenda mõtetega. Teksti uurides istus mees raadioruumi kunstnahast sohvale, mõtteid lõid peas virvarri – uhke tulevik, mis oleks pidanud terenduma sõnapaaris „kapten Volmer”, ei tundunud sugugi nii uhke. Kõigest aasta tagasi oli Jaak Eesti Merelaevandusest kolhoosi üle tulnud ja jõudnud teha