Liblikamaja. Marcia Preston

siis ka Petey huvi minu vastu. „Meil on teise meeskonda veel üht mängijat tarvis,” selgitas ta.

      Endiselt vingerpussi kahtlustades raputasin ma uuesti pead. Kas vuttide tagumine oli rahvastepall Shady Riveri moodi? Seda olin ma mänginud ega soovinud kogemust korrata.

      Petey ja poisid ei liigutanudki end ja ma mõistsin, et nad ootavad põhjalikumat vastust.

      „Oklahomas mängitakse jalgpalli,” sosistasin ma ja lisasin: „Aga mitte tüdrukud.” Tõtt-öelda olin ma Oklahomas mänginud tagumise ründajana puudutamisega rugby-võistlusel3*, mille korraldas üks mu esimese klassi õpetaja. Ma olin väike, kuid väle, ja süstisin käharate patside hüpeldes klassikaaslaste kadalipu vahelt väravajoone poole nagu nool. See mälupilt täitis minu südame pilgeni eheda rõõmuga.

      Ent mul polnud plaaniski seda õnnestavat mälestust Petey Smalliga jagada.

      Petey muudkui keerutas palli ja vahtis mind tühjal pilgul, suu ammuli. Tema suu oli alati ammuli.

      Sel hetkel saabus pääsemine. Nägin silmanurgast tumedat juuksevuhvatust ja seejärel Cynthia Jainesi näoovaali.

      „Kas tahad tulla nööriga hüppama?” Ta takseeris minu taldrikut. „Pärast sööki?”

      Mulle polnud kogu elu jooksul nii palju tähelepanu pööratud. Mu põsed hõõgusid ja ma tundsin, et mu tedretähnid torkavad eredalt silma nagu kakaohelbed piimakausis.

      „Jaa!” Kargasin toolilt püsti, krabades kaasa pooliku küpsise ja sellerivarre. „Mul on kõht juba täis.”

      Cynthia pöördus Petey Smalli poole naeratusega, mis paljastas kaks puuduvat esihammast, ühe lohukesega põse ja kelmikad sädemed šokolaadpruunides silmades. Juba toona oskas ta oma sarmi relvana kasutada. Mina jõllitasin teda, silmad pungis.

      „Petey on niisugune Mensch4, et viib sinu kandiku ära,” teatas Cynthia. „Eks ju, Petey?”

      Ei Peteyl, tema lustlikel semudel ega minul olnud õrna aimu, kas teda oli äsja meelitatud või solvatud, kuid Cynthia kõrgemate teadmiste jõud pani poistel suud lukku.

      „Aitäh,” poetasin ma Peteyle ja kehitasin õlgu.

      Kui me koos Cynthiaga laua juurest eemale ruttasime, tajudes poisse endale juhmilt järele jõllitamas, siis vahetasime naiselikult vandeseltslasliku pilgu. Ja hakkasime pidurdamatult lõkerdama.

      Cynthia eestkoste päästis mind masendavast kooliaastast. Shady Riveri algkoolis ei olnud kõik kaheksateist minu klassi last käinud koos mitte ainult esimeses klassis, vaid enne seda ka lasteaias. Mina ei olnud üldse lasteaias käinud. Mul oli tulnud esimese klassi vältel kaks korda kooli vahetada ja ma nägin teistele õppetöös järele jõudmisega vaeva. Tänu Cynthiale suhtusid teised lapsed minusse lepliku ükskõiksusega, mis oli minu jaoks igati teretulnud. Omaette jäetult loovisin ma turvaliselt iseenda kolmnurkses universumis – raamatute fantaasiavallas, tihtipeale kodust ära oleva emaga kahasse jagatud kipaka üürimaja tõelisuses ja Cynthia Jainesi eksootilises maailmas.

      Kui Cynthia mind esimest korda pärast kooli enda juurde kutsus ja me lähenesime kummalisele kaljumajale mäenõlval, mõtlesin ma, et see on pärit „Aisopose valmidest”, mida õpetaja meile mõnikord ette luges. Ma ei teadnud ühtki päris maja, millel oleks nimi.

      Kaljusadama5 uks oli oktoobrituules valla ja Cynthia keksis sisse. Enne kui minu eredat päikesevalgust näinud silmad jõudsid sees valitseva hämarusega harjuda, riivas midagi suurt ja võbelevat minu pead, nii et ma kohkumusest paigale tardusin. Summutasin kiljatuse ja toas helises Cynthia vallatu naer.

      „See on Zoroaster,” ütles ta sõrme tõstes, nagu kutsuks ägedatiivalist olendit sellele laskuma. „Kas ta pole kaunis?”

      Kaunis oli ta tõepoolest. Minu suu vajus lahti, kui ma nägin sillerdavsinist liblikat verandalt langeva valguse poole lendlemas. Ta oli taldrikusuurune ja tema tiivad liikusid justkui aegluubis. „Oo,” õhkasin ma ja mul tuli kananahk ihule.

      „See on tegelikult Lõuna-Ameerika sinine Morpho6,” täpsustas Cynthia, „aga emps paneb oma erilistele lemmikutele nimed. Meil on neid palju. Tule, ma näitan sulle.”

      Järgnesin talle valguse poole.

      Roheline aroom haaras meid endasse juba enne seda, kui ma astusin plaaditud põrandale ja vahtisin rabatult ronitaimeväätidest lage, millest päike läbi kumas. Taimed siuglesid meie jalgade ümber ja lokkasid massiivsetes pottides nagu purskkaevud. Klaasseinu palistasid lillepostamendid, kus mustast mullast ammutas rammu nooljalt lehvikjate ja pitsjate sõnajalgade džungel. Siin-seal roheluse sees särasid erksad õied nagu jõululaternad. Ja selles taimelabürindis hõljusid ning laperdasid tiibu kirevad liblikad, sihipäratult ja aeglaselt nagu klaasi tagant paistev jõgi.

      Cynthia ema astus „metsast” välja ja kõnetas oma tütart, ehmatades mind.

      „Tere, kullake. Oi kui tore, sa oled sõbranna kaasa võtnud.”

      Naise hääl sarnanes Cynthia omaga, see oli kume ja pisut kare. Lenora Jaines naeratas mulle, nii et tema mereroheliste silmade nurkadesse tekkisid kurrud. Ma ei olnud niisugust värvi silmi varem näinud.

      „See on Bobbie,” ütles Cynthia, lühendades Roberta hüüdnimeks, milles me olime pärast põhjalikku arupidamist kokku leppinud. Mul ei olnud kunagi hüüdnime olnud ja see tähistas minu jaoks vastuvõtmist uude maailma. Talle valisime me Cincy, sest Cindy oli liiga laialt levinud.

      Lenora Jainesi tumedad juuksed olid kuklasse hobusesabapatsi kinnitatud ja tema käed olid liivsavimullaga koos. Tema nahk tundus lehtede taustal kuukiirtena küütlevat. Ta ütles: „Tere, Bobbie,” ja sellest silmapilgust peale teadsin ma, et Bobbie on mu pärisnimi.

      „Tema ema töötab Jõe võõrastemajas ega ole veel koju jõudnud,” teatas Cincy. „Mis meil süüa on? Kas rosina-pähkliküpsiseid saab teha?”

      Lenora mõtles järele. „Ma pesen käed puhtaks ja siis vaatame, mida me köögist leiame.” Ta rapsis kätelt mulda ja läks Cincy kannul majja, kuid mina jäin veel hetkeks verandale, soovimata lahkuda selle tubase paradiisiaia saladustest.

      Ma seisin hiirvaikselt, pea imetlusest kuklas, ja ahmisin endasse ümbritsevat sigrimigrit. Sebratriibuline liblikas lendles õielt õiele. Ma ei olnud nelja osariigi peale kokku nii muinasjutulist kohta näinud. Ma tahtsin kõike endasse talletada – rüübata nektarit ja heljuda psühhedeelsetel tiibadel maailma kohal.

      „Bobbie? Tule!” hüüdis Cincy. „Me hakkame küpsiseid tegema!”

      Ma viivitasin silmapilgu ja lippasin siis kööki.

      Lenora Jaines käitus oma kodus samasuguse õhulise vabadusega nagu liblikad. Argised asjad nagu sisseostude tegemine ei tulnud talle tihtilugu meelde. Meile kolmele õhtusöögimenüüd kokku pannes avastas ta siira üllatusega, et puudub nii piim, toiduõli kui ka leib. See tegi mulle ja Cincyle rõõmu, sest järelikult ootas meid ees palverännak poodi.

      Kaljusadam asus Columbia jõe Washingtoni-poolsel küljel, kuid Shady Riveri küla paiknes Oregoni-poolsel kaldapealsel. Kahekesi Cincy hõbedasel jalgrattal istudes tuiskasime käänulisest teest peadpööritava kiirusega alla, ületasime laia jõesilla ja jõudsime hingetult kihistades toidupoodi. Kui ostud olid tehtud ja vitstest punutud rattakorvi paigutatud, siis läksime ratast käekõrval lükates nõlvast üles, mugides lagritsalaaste ja lutsutades hapusid pipar-mündidražeesid või muid kümne sendi eest endale auhinnaks valitud „aardeid”. Talvel sõitsime Cincy isetehtud kelguga mäest alla.

      Ühel sumedal kevadõhtul naasime Kaljusadamasse tosina munaga ja leidsime sissesõiduteelt auto.

      „Külalised!” rõkatas Cincy. Tema emal käis harva külalisi.

      Mina tundsin kuklas kripeldust. „See on mu mampsi auto,” sosistasin ma.

      Cincy pigistas mu käsivart ja tema hingeõhus

3

Puudutamisega rugby – Ameerika jalgpall, kus pallikandjat takistatakse puudutamisega, mitte jalust maha niitmisega. – Tlk.

4

Der Mensch – sks k ’inimene’. – Tlk.

5

Rockhaven – ingl k otsetõlkes Kaljusadam, siin saab seda raamatu sisust lähtuvalt mõista kaheti: haven on ka ’varjupaik’. – Tlk

6

Morpho – troopiliste morfiidide ainus perekond; suured liblikad, kelle tiibade sirulaius ulatub 15–18 sentimeetrini. – Tlk.