Zoe lugu. John Scalzi

nagu öeldud, Hickoryt ja Dickoryt sellel peol polnud. Nad teadsid, et inimesed muutuvad nende läheduses närviliseks.

      „Ma mõtlesin tegelikult su vanemaid,” ütles Enzo. „Kuigi ka nemad on ära kadunud.” Enzo osutas peaga sinnapoole, kus John ja Jane olid mõni minut varem seisnud; nüüd polnud neist seal kumbagi. Ma nägin, kuidas Savitri lahkus ühiskajutist, nagu oleks tal kindlasti vaja mujal olla.

      „Huvitav, kuhu nad läksid,” laususin peamiselt iseendale.

      „Nad on koloonia juhid. Võib-olla neile tekkis juba tööd.”

      „Võib-olla,” sõnasin. Johnist ja Jane’st oli ebatavaline niimoodi mulle midagi ütlemata kaduda; ütlemine oli selline tavaline viisakus. Surusin maha soovi neile oma PDA kaudu teade saata.

      „Niisiis, vaatlusruum,” pöördus Enzo eelmise teema juurde tagasi. „Tahad seda näha?”

      „See on meeskonnaosas. Mis sa arvad, võib sellest pahandusi tulla?”

      „Võib-olla. Aga mida nad ikka teevad? Panevad plangul kõndima? Kõige halvemal juhul käsivad end sealt koristada. Ja seni naudime võimast vaadet.”

      „Olgu. Aga ma lähen minema, kui Magdy muutub kombitsakeraks. On teatud asju, mida ma eelistan mitte näha.”

      Enzo naeris. „Olgu pealegi.”

      Ma liibusin korraks ta vastu. See uue poisi asi näis töötavat.

      Veetsime veel natuke aega oma sõprade ja nende perekondadega pidutsedes. Kui suurem elevus oli lahtuma hakanud, järgnesime Magdyle ja Gretchenile läbi Magalhãesi meeskonna vaatlusruumi. Kartsin, et meeskonna ossa sisse pääsemine võib probleemiks osutuda, kuid see oli lihtsamast lihtsam – üks sealt väljuv meeskonnaliige hoidis meie jaoks ust lahti.

      „Turvalisus ei paista Magalhãesil just esmajärguline küsimus olevat,” ütles Gretchen üle õla minu ja Enzo poole vaadates; ta märkas, et hoiame käest kinni ja naeratas mulle. Muidugi oli ta saatan, aga tal oli minu pärast hea meel.

      Vaatlustekk oli seal, kus see kuulu järgi asus, kuid vastupidiselt Magdy lustlikele plaanidele polnud see tühi, nagu ette nähtud; vestlusse süvenenult istusid seal lauas neli Magalhãesi meeskonnaliiget. Ma vaatasin Magdy poole, kes nägi välja, nagu oleks ta kahvli alla neelanud. Mulle näis ta üsna naljakas. Vaene, vaene Magdy. Frustratsioon sobis talle.

      „Vaata,” ütles Enzo ja juhtis mind endiselt käest hoides suure vaatlusakna juurde. Roanoke täitis selle, üleni pahvikslöövalt roheline oma otse meie taga oleva päikese valguses, palju mõjuvam, kui enne ekraanidel. Midagi oma silmadega näha on ikka hoopis teine asi.

      Mulle tundus, et see on kõige ilusam asi, mida ma kunagi näinud olen. Roanoke. Meie maailm.

      „Vale koht,” kandusid minuni vaevukuuldavalt sõnad lauast meist vasakul.

      Ma vaatasin sinnapoole. Neli Magalhãesi meeskonnaliiget olid nii vestlusest haaratud, et olid rohkem laual kui toolidel, pead tihedasti koos. Üks oli seljaga minu poole, ent nägin hästi ülejäänuid, kaht meest ja naist. Nende näod olid sünged.

      Mul on harjumus kuulata teiste inimeste vestlusi. See pole halb harjumus, kui sa vahele ei jää. Mitte vahele jäämiseks tuleb teha nägu, nagu sa üldse ei kuula, tähelepanu mujal. Ma lasin Enzo käe lahti ja astusin sammu aknale lähemale. Niimoodi sain ka lauale lähemale ja enam ei saanud Enzo mulle oma armunud lora kõrva sosistada. Jätsin mulje, et Roanoke on mind täielikult haaranud.

      „Sa ei pane lihtsalt mööda,” ütles üks meeskonnaliige. „Ja on põrgu moodi kindel, et kapten seda ei tee. Ta paneks laeva ka liivatera orbiidile, kui tahaks.”

      Meeskonnaliige, kes oli seljaga minu poole, ütles midagi, mida ma ei kuulnud.

      „See on jama,” sõnas esimene meeskonnaliige. „Kui mitu laeva on viimase kahekümne aasta jooksul tegelikult kadunud? Viimase 50 aasta jooksul? Neid ei lähe enam kaduma.”

      „Mida sa arvad?”

      Ma võpatasin ja see pani ka Enzo võpatama: „Vabandust…”

      Pöördusin ja vaatasin talle tungivalt otsa. Ma panin sõrme huultele, et ta vait oleks, ja viipasin pilguga lauale enda selja taga. Enzo vaatas laua poole. Mida? küsis ta hääletult. Ma raputasin vaevumärgatavalt pead, et talle öelda, et ta ei tohiks mind rohkem segada. Ta vaatas mind imestunult. Võtsin jälle ta käe, et anda talle märku, et ma ei ole tema peale pahane, ja keskendusin uuesti meeskonnaliikmetele.

      „… rahu. Me ei tea veel midagi,” ütles järgmine hääl, arvatavasti naine. „Kes veel sellest teab?”

      Segane pomin, millest ma midagi välja ei lugenud.

      „Hästi. Las see praegu jääda nii. Kui ma midagi kuulen, katsun oma vastutusalas välja kaevata, niipalju kui saan, aga parem, kui me kõik teeme, mis suudame.”

      „Ei ole võimalik takistada meeskonda sellest rääkimast,” ütles keegi teine.

      „Ei, kuid kuulujutud levivad aeglasemalt, ja hea seegi. Kuni me ei tea, mis tegelikult juhtus,” ütles naine.

      Veel pominat.

      „Noh, kui see on tõsi, siis on meil suuremaid probleeme, eks ole,” ütles naine, ja korraga oli tema häälest selgesti kuulda, millise pinge all ta on. Mul tulid kerged judinad peale ja Enzo, kes tundis seda mu käe kaudu, vaatas mind murelikult. Kallistasin teda kõvasti. See tähendas, et rohkem ma ei kuule, aga hetkel tundus see tähtsam. Prioriteedid muutuvad.

      Oli kuulda toolide tagasilükkamise kolinat. Ma pöördusin ja meeskonnaliikmed – oli üsna selge, et tegelikult ohvitserid – olid juba teel ukse suunas. Ma kiskusin end Enzost lahti, kavatsusega kinni pidada too, kes enne oli minu poole seljaga. Koputasin talle õlale; ta pöördus ja tundus olevat mind nähes väga üllatunud.

      „Kes sa oled?” küsis ta.

      „Kas Magalhãesiga juhtus midagi?” küsisin. Parim viis millegi teadasaamiseks on mitte lasta häirida end kõrvalistest asjadest, näiteks huvist selle vastu, kes sa oled.

      Mees kortsutas kulmu – miski, millest ma olin lugenud, kuid polnud seni kunagi kedagi seda tegemas näinud. „Sa kuulasid meie vestlust pealt.”

      „Kas laev on eksinud?” küsisin. „Kas me teame, kus me oleme? Kas laevaga on midagi valesti?”

      Ta astus sammu tagasi, nagu oleksid küsimused teda löönud. Oleksin pidanud survet avaldama ja sammu edasi astuma…

      Ma ei teinud seda. Ta sai tasakaalu tagasi ja vaatas minust mööda Enzo, Gretcheni ja Magdy poole, kes kõik meid jälgisid. Siis jõudis talle kohale, kes me oleme, ja ta ajas end sirgu. „Te, lapsed, ei peaks siin olema. Kaduge siit minema või ma kutsun laeva turvateenistuse teid välja viskama. Minge tagasi oma perede juurde.” Ta pöördus minekule.

      Püüdsin teda uuesti peatada: „Härra, oota!” Ta ignoreeris mind ja kõndis vaatlustekilt minema.

      „Mis toimub?” küsis Magdy minult teisest ruumi otsast. „Loodetavasti ei tule sellest pahandusi, et sa üritad suvalisi meeskonnaliikmeid välja vihastada.”

      Heitsin Magdyle vaid tüdinud pilgu ja vaatasin aknast välja. Roanoke oli endiselt seal, roheline ja sinine. Aga äkki polnud see enam ilus. Hoopis võõras. Ähvardav.

      Enzo pani käe mu õlale. „Mis juhtus, Zoë?”

      Vaatasin endiselt aknast välja. „Ma arvan, et me oleme eksinud.”

      „Miks?” küsis Gretchen; ta oli tulnud mu kõrvale. „Mida nad rääkisid?”

      „Ma ei kuulnud kõike, aga mulle tundub, et nad rääkisid, et me ei ole seal, kus peaksime olema.” Viipasin planeedile. „See pole Roanoke.”

      „See on tobe,” ütles Magdy.

      „Muidugi on see tobe,” sõnasin. „Mis ei tähenda, et see ei võiks tõsi olla.” Ma tõmbasin taskust oma PDA ja proovisin isaga ühendust saada. Vastust ei tulnud. Proovisin emaga ühendust saada. Vastust ei tulnud.

      „Gretchen,