Vabariigi vaenlased. Hannes Veskimäe

me kõik tundsime 90ndate aastate alguse varakapitalistliku režiimi hingust meist tormituulena üle käivat.

      Samuti ärgitas ta meid viimase hingetõmbeni võitlema, meid enne mängu kokku kogudes ja motiveerides nagu Al Pacino Ameerika jalgpallureid filmis „Any Given Sunday“, öeldes enne lahingut julgustavalt: „Davai! Sööme nad koos sitaga ära!!!“ Mängud me enamasti küll kaotasime, kuna mängida me ei osanud, aga võitlejad olime kõvad. Võitlesime kuni lõpuvileni, viimase viskeni. Uskusime sellese, et kuni viimase sekundini on võimalik võita. Usk on alati kaotaja poolel. Kuna peale 3. klassi kasvasime isata, oli Kaiv meile vennaga isakuju eest, kes andis eneseusku ning soovi ja energiat edasi pürgida. See meeskond ja sõbrad olid meile laiendatud perekonna eest. Ja olen selle eest tänulik. Mäletan intsidenti, kus mingi harjutuse ajal olime vennaga jäänud kahekesi loopima korvi, millel polnud võrku. Võrguta korvi on raskem tabada, kuna see on visuaalselt halvemini tajutav. Kaiv tuli meie juurde, käskis harjutuse pooleli jätta ja küsis vihaselt, miks me sellesse korvi viskame. Me ei saanud ta ärrituse põhjusest aru ja ütlesime, et see jäi üle lihtsalt. Siis ütles ta sugestiivselt ja nagu ikka, läbi hammaste, silmade välkudes: „Nahaali!!! Nahaali on vaja panna! Kuulsite! Kui te tahate elus kuhugi jõuda, siis jätke see endale meelde!!!“ Nii et võitlema, enda ja omade eest seisma õpetas ta meid küll, kuigi korvpalli õppisin paremini mängima hoopis hiljem, Ralf Lainevoolu käe all. Tema meetodid olid liberaalsemad ning pehmemad. See oli mõtestatum töö endaga. Sõitsime keskkoolis bussidega kuus korda nädalas ühest linna otsast teise, et trennis käia (talviti olid vanad bussid nagu ratastel külmkapid, aknad kaetud jääkirmega, millesse sai hingeõhuga auke õhatud, et välja vaadata). Lollusteks puudus aeg. Pingutus, sihikindlus, tuim töö ja unistus paremast tulevikust olid ainsad teeviidad.

      Sotsiaaldarvinismi tagasitulek

      Mõne sõnaga alg- ja keskkooliõpingutest. Tallinna 55. keskkool, hilisem Järveotsa keskkool, oli tavaline kool. Katus oli pea kohal ja korvpallipunt hoidis kokku, hoidis õigel tulevikukursil. Aga suuri hingelisi või vaimseid eeskujusid kahjuks polnud. Tavaline kool, oma võimustruktuuri, distsipliini ja tuupimisega. Mõnedest õpetajatest kiirgas ka fatalistlikku eugeenilist vaimu. Seda eriti Eesti aja algul, 90ndatel. Kui ikka ühele mu sõbrale ütles kirjanduseõpetaja, et sa oled kolmeline ja üle kolme sa kunagi ei saa, olenemata selles, mida sa kirjutad, siis see surus teravalt tema õiglusnärvile. Ta oli nimelt esitanud oma õe kirjandi, mille eest too oli oma koolis saanud viie. Sõbrale kirjutati aga ikka kolm. Kui ta protesteeris ja tõe avaldas, siis just eelmainitud vastuse ta sai. Hiljem, ülikoolis käies, nägin seda vananevat õpetajat trollis. Siis töötas ta juba oma unistuste koolis, 2. keskkoolis ehk hilisemas Reaalkoolis, ning pärast viisakuste vahetamist rääkis mulle terve pika tee kesklinnast kuni Õismäeni, kuidas Reaalkooli õpilased on andekad ja kui meeldiv on neile tunde anda. Et Järveotsa koolis raiskas ta oma aega andetutele Õismäe lastele jne jne. Seda oli hämmastav ja kurb kuulata. Saan muidugi aru, et enamus tahaks olla võitjate poolel, kuid õpetajas nii küünilist võimu, prestiiži ja parema seltskonna püüdlust näha oli siiski ebameeldiv. Autoriteedid ei ole tihti kõige moraalsemad ega õiglasemad inimesed, jätsin meelde.

      Koolikiusamise vastu

      Veel on meeles, et kuna tegelesin korvpalliga ja kogu meie meeskond koguti Järveotsa kooli kokku, tekkis meil omamoodi ringkaitse. Tõime koolile kuulsust ja õpetajad meid ei puutunud, kuna direktor ei lasknud, ning meid ei tülitanud ka vanemad õpilased, kuna spordipoisse austati ja ehk ka kardeti, kuna hoidsime kokku. Nii õnnestus meil vennaga kergemaks teha ühe koolivenna elu, keda tema veidi äbariku oleku tõttu kiusas üks teine klassivend. Sekkusime ja ütlesime sellele kiusajale, et kui ta veel teist puutub, ei pruugi tal kõige parimini minna. Kiusamine lõppes. Ehk siis, millegipärast tekkis olukordadesse sekkumise komme juba noorukieas ja ei oskagi seda muudmoodi seletada, kui et lihtsalt iseloom on selline. Ei suuda pealtvaatajaks jääda.

      Rida läikivaid hambaid

      1996. aastal lõpetasin keskkooli neljade-viitega. Kuna riigieksameid siis ei tuntud – need tulid alles 1997. aastal – käisime terve 12. klassi vennaga Tehnikaülikooli ettevalmistuskursustel, kus sai nõrkemiseni korratud eesti keelt, inglise keelt ja eriti matemaatikat. Keskkooli eksamitele ma suuremat tähelepanu ei pööranud, kuna need ülikooli sisse saamisel ei lugenud. Mäletan, et enne sisseastumiseksameid ei tulnud ma kodust välja paar nädalat. Käis lõputute ülesannete veel lõputum ülekordamine. Tänu ettevalmistuskursuste drillile õnnestus Tehnikaülikooli majandusteaduskonda tasuta kohale sisse saada, väga heade tulemustega. Mis teha, selg oli vastu seina. Ema ei oleks saanud kahe poisi tasulist kohta kuidagi kinni maksta ning õppelaen polnud siis selline, millest võinuks ära elada ja õppemaksu maksta. Tööleminek, kah variant, oleks teinud õppimise keerulisemaks, nagu kõik, kes seda teinud on, teavad.

      Niisiis pidi minu eluloo kandvaks teemaks olema motiiv „rentslist miljonäriks“, vähemalt nii ma toona lootsin. Selleni pidid viima järgmised printsiibid ja meetodid: õpi korralikult, tee karjääri, räägi tõtt, ära varasta, mõtle oma peaga ja seisa nõrgemate eest. Naiivselt ei saanud ma toona aru, et turbokapitalismi tingimustes on need printsiibid omavahel vastuolus. Hilisemad kogemused lõid sellest reast välja paljud ideaalid, nagu poksija lööb ebakindla vastase suust välja pooled hambad. Järgneb minu moraalse laostumise ja tehnokraadi sünni lugu.

      Õpingud Tehnikaülikoolis ehk neoliberaalse dogmaatika indoktrinatsioon

      1996. aasta sügisesest sisseastumisest TTÜ majandusteaduskonda on jäänud meelde üks ere hetk. Meie kursusele ehk ca 250 tudengile suunatud avakõnes kiitsid teaduskonna dekaan ning autoriteetsed õppejõud meie valikut taevani. Nad ergutasid meid, et kõigist saavad pankurid, töösturid ja ettevõtete juhid, kes sõidavad ringi uhketes autodes, elavad suurepärast elu oma villades ning on Vabariigis aujärjel. See oli vaimustav! Muidugi, see oli ka põhjus, miks Tehnikaülikooli majandusteaduskond sai valitud. Ei ehitus, ei mehhaanika, ei IT huvitanud mind, kuna nigelates oludes üleskasvanuna nägin ainult majandusõppes võimalust haljale oksale saada. Tasuta kohtadele soovijate ja vastuvõetavate suhe oli just majandusteaduskonnas kõige suurem, umbes seitse ühele, seega polnud ma kaugeltki ainus, kes nii mõtles. Minust pidi saama uue majandusmudeli üks arhitekte, haldajaid ning kasusaajaid. Minust pidi saama tehnokraat, kes aitab kapitali omanikel rohkem kasumit teenida ning selle käigus ka ise rikastub.

      Esimese börsikrahhi õppetunnid

      Tehnikaülikoolis õppimine kujunes üsna rahulikuks. Nimelt teisel kursusel, 1997. aastal paar kuud enne Venemaa börsikrahhi ja vastavalt ka Tallinna börsi kokkukukkumist, kui kõik investeerisid (õigemini spekuleerisid) Tallinna börsil, tegime seda sõpradega ka meie. Ja mitte ainult õppelaenurahadega. Sellel hetkel oli ühe kursusekaaslase vanem vend pangas tööl ja aktsiate tagatisel anti kergekäeliselt laenu. Võtsime. Võimendasime oma portfelli repolaenudega kolm korda. Ja kui pauk käis, pidime kõik ka ilusti tagasi maksma, järgmistest õppelaenudest. Mis lõi muidugi soodsad tingimused akadeemiliseks tööks, kuna laaberdamiseks ja lollusteks raha lihtsalt polnud. Samuti andis see motiivi õppida viitele, sest ainult viielised said stipendiumi. Nii et iroonilisel kombel oli see fiasko kasulikki.

      Karjerismi kool tudengiorganisatsioonis

      Mingil hetkel liitusin ülemaailmse majandustudengite organisatsiooni AIESEC Eesti üksusega, mis tegeles maailma paremaks muutmisega läbi tudengitele üle maailma praktikakohtade leidmise. Omamoodi avangardne migratsioonimootor globaalsel tööjõuturul, nagu tänapäeva rahvusvahelised tööjõuportaalid. See andis teatava kogemuse inimeste juhtimisest ja teadmised organisatsioonisisese võimuvõitluse alustest. Oli intensiivne ja hoogne periood, mille käigus suhtlesin ise ja aitasin ka oma kaasvõitlejatel ettevõtetega kontakte luua. Enamik neist olid igati kenad ja pealehakkajad inimesed. Oli palju kamraadlust, huvitavaid ühiseid projekte ja läbielamisi, reisimist ning selle aja kohta palju välismaa tudengitega suhtlemist. See avardas maailma. Samas sain ka näha, kui küünilised võivad olla auahned inimesed ja kuidas tihti just sellised hierarhias tõusevad. Me kõik saame selle, millest me unistame… varem või hiljem. Viimastel ülikooliaastatel 90ndate lõpus olin AIESEC Eesti asepresident turunduse alal. Juhtisin müügimeeskondi, kes ettevõtetele välispraktikante pakkusid. Juhipositsioon pole mind kunagi väga