Vabariigi vaenlased. Hannes Veskimäe

ja rikasteks, kes administreerisid uut süsteemi. Vahepeale jäi käputäis ettevõtlikke inimesi, kes hakkasid oma väikeettevõtteid looma ning kujundama midagi keskklassi sarnast.

      Eelmisel aastal käisin ka Kalitsas. Osades majades elati, midagi nagu toimus, kiduralt. Aga milline oli inimkannatuse hind, et see tsükkel 27 aasta jooksul läbi käia, seda teavad ainult need inimesed ise, ja need, kes juba surnud. Nii pidi olema. Aga kas ikka pidi, küsin endalt täna tagasi mõeldes ning mõeldes ka kannatustele, milles elavad tänased inimesed Euroopas. Mart Laari ja teiste liberaalide moto oli laenatud Margaret Thatcherilt – „there is no alternative!“ („alternatiivi pole!“) Aga kui inimesed kannatavad, siis see ei ole ainuke tee. Pole kunagi olnud ega ole ka täna.

      Kõik seierid on tähtsad

      Elu läks keeruliseks 3. klassis, minu arvutust mööda pidime siis olema 10-aastased, niisiis 1988. aastal. Nimelt läksid ema ja isa lahku. Isa oli sinnamaani olnud suureks moraalseks ja hingeliseks teejuhiks. Ta oli suhteliselt emotsionaalne ja printsipiaalne mees. Sai ka Filharmooniast sule sappa ülemustele vastuhakkamise pärast 80ndate keskel, kui keeldus oma juukseid maha ajamast, nagu toona kästi. Peale vallandamist hakkas taksot sõitma ja sõitis kuni lõpuni. Ta lauljakarjäär saigi alguse Taksopargi orkestrist ja n-ö taksopargis töötades ta ka suri, küllalt varajases eas.

      Mul on meeles mõningad episoodid seoses isaga, mis panid aluse teatavat laadi maailmatunnetusele. Nimelt olime Tallinna külje all Randveres isapoolse vanaisa suvilas, kuhu olid kogunenud ainult mehed. Vaatasime televiisorist jalgpallivõistlusi ning meeste jauramist kuulata oli põnev. Mehed jõid õlut ja elasid mängule kaasa. Meie vennaga küsisime lõpuks, et kelle poolt me oleme? Isa vastas ilma kõhkluseta: „Nõrgema poolt, alati nõrgema poolt!“ Me küsisime, miks, ja vastus kõlas: „Sest nii on huvitavam ja nii on lihtsalt õige!“

      Teine episood on meeles algklassidest, kui pidime lugema ja ümber jutustama lugu kellast, mille seierid läksid omavahel vaidlema, kes ikka kõige olulisem on. Loo „ametlik moraal“ oli miskipärast, et olulisim oli kõige viimasena sõna võtnud sekundiseier, kuna temata pole võimalik täpset aega öelda. Kui aga meie vennaga andsime õpetajale tekstis toodust erineva vastuse, et kõik on ühtemoodi olulised, kell vajab täpse aja näitamiseks kõiki seiereid, oli õpetaja ikka päris pahviks löödud. Ja kui ta küsis, miks see nii on, lootes ehk kuulda traktaati egalitarismist, siis mulle jääb elu lõpuni meelde, kuidas me vennaga oma peenikeste häältega enesekindlalt kraaksusime: „Sest issi ütles!“

      „Kokatädi on loll!“

      Juba lasteaias oli minu trots ebaratsionaalse autoritaarsuse suhtes leidnud väljundi, tagantjärgi anekdootliku ent sellel hetkel väga reaalse kogemuse näol. Nimelt oli lasteaias peale lõunasööki leiba-luusse ehk lõunauinaku aeg. Aga magama võisid lapsed minna siis, kui kõik olid oma lõunasöögi ära söönud. Üheks söögiks, mida pakuti, oli küllap paljude Nõukogude aja laste poolt põlatud piima-juurviljasupp. See nägi välja kole ja maitses veel hullemini. Aga selle „supi“ pidime kollektiivselt ära sööma, muidu magama ei saanud. Nii oli alati neid, kes istusid nõutult supi ees (või supi sees?) ning jäid katsumuse ületamisel viimasteks, taludes väljakannatamatut piina. Veel üks lusikatäis… mulle tundus sellisel kujul sundsöötmine ebaõiglasena ning süüdlasena markeerisin oma väikses lapsehinges „kokatädi“. Ta oli keskealine ümar karmi olemisega naisterahvas. Kuigi kokk ei vastutanud režiimi kuritegelikkuse eest isiklikult, oli ta osa süsteemist, establishment’ist. Nii hakkasin asja uurima ning leidsin oma kaaslaste hulgas minuga samal arvamusel olevaid vastupanuvõitlejaid. Minu agitatsioon seisnes selles, et ütlesin välja selle, mis süsteemi alamate seas oli igakuise gastronoomilise piinamise tagajärjel juba teada, nimelt et süsteem on mäda ja me ei ole rahul. Poliitiliseks platvormiks valisin populistliku loosungi, mida hakkasin tasahilju teiste hulgas levitama. Selleks oli „kokatädi on loll“. Mul polnud kindlasti plaanis kollektiivset mässu, näljastreiki ega petitsiooni. See minu poliitilises kujutlusvõimes toona puudus. Olin üsna kogenematu.

      Mis edasi sai, on klassika. Meie hulgas oli äraandja. Keegi, kes läks ja kitus „võimudele“ minu tegevuse ning levitatava revolutsioonilise loosungi. Peagi kutsuti mind vaibale. Istusin üksinda aparatšikute vastas: kaks kasvatajat ning kokatädi. Järgnes kiire ülekuulamine ja minu ülestunnistus ilma patukahetsuseta. Otsus tehti kohapeal ja kohese täideviimise klausliga, ilma kassatsioonivõimaluseta. Mind suleti pooleks päevaks pimedasse ja umbsesse riidekappi „oma tegude üle järgi mõtlema“. Ei saa öelda, et see kogemus oleks suurendanud minu kiindumust kasvatajatesse, kokatädisse või köögiviljasuppi. Küll tekitas see minus vastupandamatu soovi lammutada nõukogude kord. Nali. Tegelikult püüdsin hiljem olla nagu normaalne laps, ehitada innukalt sotsialismi ning mitte kritiseerida Leninit ja Marxi.

      Uue ajastu koidikul

      Pärast vanemate lahutust läks olukord pingeliseks ka ühiskonnas, kuna Nõukogude Liit desintegreerus. Õhus oli segadust ja radikaalsust. Olin Vabariigi taastamisel 13-aastane ehk käisin 6. klassis. Rahvusluse tõus viis kaklusteni siiani rahumeelsete venelastest koolivendadega. Asi jõudis nii kaugele, et vene keele õpetaja ütles – vene keelt pole mõtet õppida. Koolivormi kandmine lõppes ajapikku ja emal oli kindlasti tegemist, et meid riidesse panna. Õnneks töötas ta kindla koha peal Pelgulinna haiglas (tervishoiusüsteemi kohe šokiteraapia käigus reformima ei hakatud), küll väikse raha eest, aga kuidagi me ots-otsaga kokku tulime. Majas päris nälg ei kummitanud, kuigi midagi toredat ka polnud. See oli selline vaesuse, lootuse (ja seda jagus esialgu palju ja kõigile!) ning lääne sümboolika idealiseerimise periood, kus Kinder-muna või avamata Coca-Cola purk võis seista kuude kaupa baarikapis lihtsalt vaatamiseks. Vabaduse, jõukuse ning lääneliku tarbimisühiskonna märgid mesmeriseerisid. Mõne aasta pärast, kui Laari šokiteraapia oli inimesteni jõudnud, oldi muidugi hingepõhjani löödud ja hämmastunud, et kuidas vabaduse viljad nii kibedad on. Enamusele oli see šokk ilma teraapiata. Vabaduse oaas asendus suurema osa ühiskonna jaoks kiiresti vaesuse kuristikuga. Riigiettevõtted läksid pankrotti, tööpuudus kasvas hüppeliselt, inflatsioon oli astronoomiline ning palgakasv polnud piisav, et hindade kasvu tasakaalustada, samuti suurenes kiiresti võitjate ja kaotajate vaheline lõhe ning kasvama hakkas ebavõrdsus, mille tunnistajaks oleme tänaseni. Nagu Tallinna, nii ka Moskva, Varssavi, Praha, Budapesti ja teiste pealinnade tänavatel sõitis arvutu hulk tuttuusi Mercedeseid, BMW-sid ja muid luksusautosid ning linnaäärtesse kerkisid villad. Võis aru saada, et väike osa ühiskonnast kümbleb rikkuses. Mida teeb suurem osa, seda näitasid prügikastides sobravad kodutute armeed, kerjused, maapiirkondade masendus ja vaesus, massiliselt inimesi igasuguse turvatunde, kindla sissetuleku ja lootuseta, enesetappude arvu kiire kasv, suurenev haigestumine kõikvõimalikesse haigustesse, mida põhjustavad stress, närveerimine ning pinge. Mingid müstilised jõud räsisid vabadust soovinud ühiskondi ning igaüks püüdis leida peavarju ja kaitset sealt, kus võimalik. Peamiseks ressursiks olid lootus ning usk paremasse tulevikku. Instinktiivselt, vaesuse ja turbomootoriga varustatud liberaalse kapitalismi tingimustes üles kasvanuna, otsustasin juba varakult liituda võitjatega, maksku mis maksab.

      Vabaduse õppetunnid

      Et edasi jõuda, peavad asjad õppimisega korras olema, teadsin juba varases nooruses. Panime vennaga kaardid hariduse peale. Kuna ema oli meie kõrval esimesed kolm aastat istunud ja vaadanud, et kõik oleks koolitöödes viimseni korrektselt vormistatud ja õige, aitas see kasvatatud hoolsus ja harjumus koolitükke teha hiljem iseseisvalt õppida. Samuti vaba aja puudus. Kuna käisime iga päev peale kooli korvpallitrennis Ilmar Kaivu käe all harjutamas, siis muudeks tegevusteks aega lihtsalt ei olnud.

      „Nahaali on vaja panna!“

      Selleks ajaks kui Kaiv meid oma eestkostele võttis, oli ta juba üle 45 aasta vana ent äärmiselt vitaalne mees. Ta oli omal ajal Nõukogude Liidus suhteliselt edukas mängija. Ja ka üsna emotsionaalne ning karmi käega treener. Puudumist, viilimist ja lollimängimist ta ei talunud. Elutõdesid jagas ta meile ohtralt, vastavalt ajastu vaimule. Omade eest ta seisis ja kui kooli direktorile peale trenni toimunud koolipeol oma mehukatipudelitega vahele jäime (90ndate keskpaiku oli keskkooli õpilaste lemmikjook Venemaalt imporditud piiritus, mis poes vabalt saada, segatuna Soomest imporditud Mehukatti mahlakontsentraadiga), siis direktori