Vabariigi vaenlased. Hannes Veskimäe

ning taas tuhast tõusta. Räägin isikliku loo sellest, miks ma arvan, et saatus mu nende sündmuste keskele asetas. Ning loo enda psüühiliste ning füüsiliste pingutuse piiride otsingutest. Puudutan ka teisi kolleege, kes saatanlikes veskites pulbriks jahvatati, nende jalu-letõusmisest ning ka ühest, kes enam ei tõusnud. Võin öelda, et mitte kunagi varem oma elus pole ma tundnud ennast samal ajal niivõrd üksikuna ning samal ajal seotuna paljudega, keda ma nimepidi ei tunnegi, kes elasid enne ja tulevad peale mind.

      Tänan kõiki asjaosalisi, nii protagoniste kui antagoniste. Ilma elujõuliste ja koloriitsete karakteriteta mõlemal poolel oleks draama olemata, kuigi vastasseisud oleksid ühel või teisel viisil tekkinud niikuinii, kuna olid poliitilist, mitte isiklikku laadi. Samuti tänan kõiki, kes on mind inspireerinud ettevõetud sekeldustes osalema, ning neid, kes mind sellel teel on toetanud ja olnud minu kõrval nii heas kui halvas, kasvõi lühiajaliselt.

LugupidamisegaAutor

      1. OSA

      GLOBAALSE KAPITALI JÜNGRI KUJUNEMISLUGU

      Tabula rasa ehk lugusid lapsepõlvest

      Sündisin isa Villi ja ema Leegi poolt ellu kutsutuna 1978. aasta 25. septembril. Mu kaksikvend sündis minust tunni jagu varem. Jumalad tahtsid, et meil oleks võimalik vankrit vedada paarisrakendis. Hilisem näitas, et see kulus marjaks ära. Toon siin mõningad olulisemad seigad varajasest lapsepõlvest, mis on raamatu kontekstis olulised ning avavad minu kujunemisloo ja hargneva draama tagamaid.

      Head ja kurjad

      80ndatel, enne lasteaeda, elasime Männikul, jagades nõukogude tava kohaselt üht maja mitme perega. Olud olid kitsad, kuid seda laps ei mäleta. Mällu sööbis ainult mingi igikestev igatsus mändide järele. Hiljem, 80ndate keskel eraldati meile kahetoaline toona kasutatud terminoloogia järgi „kõigi mugavustega korter“ Tallinna ühes uuselamurajoonis Õismäel. Ka lasteaed oli Õismäel ja nii me vennaga kuni koolieani paneelmajadest koosnevas labürindis lasteaia ja kodu vahel käisime. Õismäe pulbitses elust, lapsi ja noori oli palju. Enamuse ajast olime väljas teistega jalgpalli, luurekat või muid ajastukohaseid mänge mängimas. Alates lasteaiast vaatasime Soome televisiooni – meie eakaaslased kasvasid üles MacGyveri ja Ritari Ässäga, samuti vaikselt tarbimisühiskonda propageeriva maailmaga, mis tundus põnev ja vaba. Arhetüüpsed iidolid sööbisid eelmainitud seriaalidest mällu. Heade ja kurjade võitlus oli käimas, Ameerikamaal.

      Nõukogude elu linnas ja maal

      Kodune elu oli suhteliselt rahulik, kuigi isa käis tihti esinemas. Ta oli laulja Filharmoonia palgal ning tema sagedad kodust äraolekud olid tuntavad, kuid mitte häirivad. Vähemalt meile vennaga. Ema käis tööl Pelgulinna haiglas, oli siseosakonna vanemõde. Iga päev andis ema meile kahe peale ühe rubla, mille eest sai osta kas umbes 6 jäätist, 5 limonaadi, 100 gaseeritud vett või 33 magusat limonaadi automaadist, mis oli iga poe ees, või siis 20 kruusi kalja kaljatsisternist või 3 Pepsit (ameeriklased lansseerisid Pepsi NSV Liidus 80ndate keskpaiku, kui Venemaa ja USA hakkasid teineteisele lähenema). Ema sai sada viiskümmend rubla palka, kommunaalid ei maksnud midagi, üüri ei küsitud. Olmemured puudusid. Rubla oli kõva valuuta, kuigi osta polnud midagi. Laste jaoks aga oli rubla eest võimalik osta maa ja ilm.

      Suviti veetsime pikalt aega emapoolse vanaema juures Kalitsas, mis on Paide-lähedase kolhoosikeskuse1 Koeru külje all asuv küla, kus oli kõik eluks vajalik: laudad ja lehmad, traktorid ja traktoristid, elav külaelu oma väikeste majapidamistega. Vanaemal oli väike kartulimaa ja lehm, kanad, koer, ning ilmatuma hulk kasse. Kui ta lehmalüpsmise lõpetas ja piima kurnas ning kurnamisest ülejäänu kassidele loovutas, siis paari „kiss-kiss-kissi!“ peale sadas katuseorvadest ja luukide vahelt, laka pealt ja jumal teab veel kust kümneid kasse, kes ta luupeksete ümber meelalt ja näugudes keerlesid.

      Suvede juurde käis ka heinategu ning kaasnev hullamine lakas. Samuti mahlade-hoidiste vaaritamine ja suveõhtute tüüne rammestav vaikus. Ning lõhnad hommikustest pannkoogiküpsetamistest. Maal veedetud suvede suureks eeliseks oli vabadus minna nii kaugele kui jalad võtsid. Tihti käisid naised (ema, tädi ja vanaema) ka marjul ning siis sai nende pakutava julgeoleku taustal metsades ringi hulgutud. Poistega (st venna ja tädipojaga) me omapead kaugele metsa ei läinud (tabu!), kuid külavahele küll. Eks siis sai seal kohalike kamraadidega koerusi tehtud ja niisama kolatud. Natuke meenutab see kõik Bullerby laste suvesid, mis olid siis veel igasuvised neile lastele, kellel sugulased maal. Sest maaelus oli 80ndatel jõudu, kogukond oli terviklik ja toimiv koos kõigi külaelu juurde käivate tööde ja tegemiste, intriigide ja lugudega. Ja kuigi maavanaemaga ma väga lähedane polnud, siis toonase maaeluga küll.

      Kuna maavanaema maja läheduses asus siloauk, siis selle ümber keerles palju ka meie, poiste, tähelepanu, kuna suurte Kirovetsidega2 veeti suviti sinna silo. Traktorid juhiti kaalule, siis siloaugu juurde, kus kallutati laadung maha ning sõideti tagasi põllu peale, kus kombain jälle kasti rohelist ja niisket rohusegu täis purskas. Töö käis seal hommiku varavalgest kuni hiliste ehatundideni. Kõige huvitavam oli, kui me ennast juhtide heameeleks traktorite kabiinidesse kaassõitjateks mangusime. Kui olime piisavalt kaua kaasa sõitnud, siis olid need nagu meie isiklikud masinad ja isiklikud juhid (nad ju sõidutasid meid). Kuna mehed lõunapausidel tihtilugu õlut ja ehk kangematki jõid, siis lasti meil põldude peal ka ise traktoritega sõita. Lõpuks, nagu vend mulle hiljem kinnitas, võtsime kombaini kõrval koorma ka peale. Kurioosum, mis sai juhtuda ainult Nõukogude ajal. Lapse jaoks muidugi lõbus kurioosum.

      Teine „töö“, mida tegime vennaga paaril korral ning mis ei unune, on kolhoosiaedade parandamine –või selline oli esialgne tööülesanne. Nimelt oli külas kaks vanameest, kes hobuse ja vana koliseva vankriga meie majast tihti mööda sõitsid, kolhoosi rohumaade aedu parandama. Kuna kõik tundsid kõiki, ja mehed olid tõesti muhedad, siis lubati meil minna nendega koos „tööd tegema“. See kujunes mõlemapoolselt toredaks päevaks alati, kuna mehed peale aedade parandamist hakkasid tihtilugu pead parandama ning meie saime vankri ette rakendatud kronu mööda laiu rohetavaid kopleid juhtida. Mäletan veel neid nõiduslikke rattajälgi rohus – nagu raudteerööpad haljendaval pinnal. Aga nagu ikka, muidu ei anta midagi – mehed tegid meiega kaupa. Meie saime hobuvankriga tiirutada ainult siis, kui iga tiiru juures neile midagi laulsime. Eks me siis laulsime ka. Meestel oli hää meel, ja meil samuti.

      Talviti me maal väga tihti ei käinud, aga kui käisime, siis oli enamasti ka tädi oma pere ja lastega kohal. Väike maja, nii 50 m2, oli pungil rahvast täis. Perekonnad hoidsid kokku. Magati välivoodites ja enne hommikut liikumiseks ruumi polnud. Kui öösel oli vaja külma vöörusesse solgiämbri peale minna, siis oli tükk tegemist, et pilkases pimeduses manööverdada ja sihile jõuda.

      Et lugejat mitte liigselt oma nostalgiliste mälestustega koormata, võib kokkuvõtvalt öelda, et varajane lapsepõli oli mul suhteliselt muretu ja tore.

      Vabariik ja rohtu kasvanud külavahetee

      Miks ma alustasin nii varajaste mälestuste kirjeldamisega? Selle raamatu kontekstis on oluline järgmine. Aastaid hiljem, kui maavanaema oli juba surnud, 90ndate lõpul peale Eesti ja Ida-Euroopa majandustele tehtud šokiteraapiat ning reforme (mis tähendas hulgaliselt pankrotte, subsiidiumide vähendamist, inflatsiooni, tööpuuduse kasvu, suremuse kasvu, inimeste liikumist maalt linna, struktuurse tööpuuduse ehk heitunud inimeste ja kodutute arvu kasvu jne), mida Mart Laar ja edasised valitsused liberalismi sildi all ellu viisid, käisin lihtsalt vaatamas, mis Kalitsas toimub. Ja ma mäletan ainult üht asja – tee, mida mööda olid vuranud suured traktorid ja mis ühendas Kalitsat Peetriga (teine suurem alev peale Koeru) oli kasvanud rohtu. Jah nimelt, rohtu. Kogukond oli välja surnud, laudad sisse varisenud, inimesed lahkunud. Vanad inimesed veel elasid oma majades, ootasid oma kodudes surma. Kuhu neil minna? Mõtlesin tõemeeli, et pole midagi, eks kunagi tuleb elu tagasi. Hiljem tuligi. Siis ma arvasin, et see kõik oli loomulik. See oli toonane mõtteviis riigi poliitikas ning meedias. See oli maailmavaade, mille olin endale sisse ahminud, nagu palju teised. Liberalismi vaim ei tunnistanud kaastunnet inimeste suhtes. Ebanormaalne oli normaliseeritud. Kannatused, mida poleks eestimaalased ega teised postsoveedid

1

Kolhoos – https://et.wikipedia.org/wiki/Kolhoos

2

Valgevene traktoritehase Kirovetsi toodang https://en.wikipedia.org/wiki/Kirovets_K-700