Ridade vahelt lugedes. Таммара Веббер

pool, ning ma sõitsin temaga kaasa. Kui me parajasti ühes väikeses raamatupoes ringi vaatasime, kõnetas meid üks tüdruk.

      „Hei, kas sina mängisid selles kodusõjateemalises filmis? Seal oli üks poiss, kes deserteerus Konföderatsiooni vägedest ja liitus Uniooniga, ning sina mängisid tema õde?” Ma noogutasin ettevaatlikult ja tema jätkas: „Minu isa kolis Notre Dame’i ning vend otsustas Michigani kasuks, tundub, nagu oleks ta vaenlase poolele üle läinud!” Ta asetas käe mu käsivarrele ja mul oli tahtmine eemale tõmbuda. „Kogu mu pere on hulluks läinud. Mul on tunne, nagu samastuksin ma sinu rolliga selles filmis, saad sa aru?” Ma noogutasin, kuid ei saanud aru.

      Emily pani ette, et mu fänn, see täiesti võõras tüdruk, kes hoidis innukalt kätt mu ümber ja surus näo minu oma vastu, võiks minuga koos pilti teha. Olen kindel, et nägin päris hirmunud välja.

      „Olgu pealegi, me peame nüüd minema, tänan, et sa filmi vaatasid,” lausus Emily, surus tüdrukule telefoni kätte, vabastas mind tema haardest ja tiris uksest välja.

      Eile õhtul, kui ma oma toas teksti harjutasin, läksid Chloe ja isa välja. Chloe koputas mu uksele, et mulle seda öelda ning ma nägin uksesilmast tema õlgadeni ulatuvaid kõrvarõngaid ja tugevasti värvitud ripsmeid. Tema riided nägid välja nagu paar laia paela, mitte aga nagu oleks tal seljas topp ja alumine osa. Nad saabusid kell kolm öösel ja olid ilmselgelt napsised. Ma kuulsin, kuidas nad proovisid oma võtmekaardiga avada kõigepealt naabrite ust ja seejärel minu oma ning leidsid alles siis oma ukse.

      Hommikusöögilauas on isa sõnaaher ning Chloe kannab päikeseprille ja joob musta kohvi. Ta ei ole vaimustatud mu kohavalikust laest põrandani ulatuva akna all, kust avaneb vaade säravsinisesse taevasse, milles pole jälgegi hägususest. Kuid see on ideaalne koht inimeste jälgimiseks. Kuni saabub Dan, et esitada mulle küsimusi kadestamisväärt Lizbeth Benneti rolli valiku kohta koos Reid Alexandriga.

      „Oma viimases filmis sai ta endale ise partneri valida.” Dan žestikuleerib erutatult kätega ja toetab küünarnukid lauale. „Režissöör oli kaks või kolm tüdrukut lõppvooru jaoks välja valinud, ning nagu ma kuulsin, ütles ta vaid „Ma tahan Allysoni”, ja juba oligi too valitud.” Ausalt öeldes kahtlen ma, kas Reid Alexandril ikka on niisugune võim, aga ma jätan selle enda teada.

      Dan vaatab mind terava pilguga, nii nagu ta teeb siis, kui tahab midagi tähtsat teatada. „Nende jaoks on kõige tähtsam keemia. Tegemist on ju Darcy ja Elizabethiga, jessake.” Kõik kolm vaatavad mulle üksisilmi otsa. Keemia romantilise loo peategelaste vahel. Milline kontseptsioon!

      „Mh, olgu, ma tean.” Suudan end vaevu tagasi hoida, et mitte silmi pööritada. „Minu arust läks kõik hästi, kuid keemia kas on või ei ole. Ma arvan, et nad helistavad mitmele…”

      „Richter on kaks aastakümmet režissöör olnud. Ta on töötanud kuulsustega, teinud menufilme. Ta märkab kohe, kas kahe inimese vahel on keemia või mitte.” Kas see pole just see, mida ma praegu ütlesin. „Mida – täpselt – ta ütles, kui ta stseeni lõpetas?” Sellesama küsimuse esitas ta mulle juba viis minutit tagasi. Ma ei tea, kas ta arvab, et ma valetan või kardab ta, et ma jätan midagi tähtsat ütlemata.

      Surun hambad kokku ja kordan sõna-sõnalt, mida ma olin viie minuti eest juba ütelnud. „Ta ütles „Hästi, hästi”, tänas mind ja lubas ühendust hoida.”

      Dan haarab lõua oma korraliku maniküüriga sõrmede vahele, tema laitmatu taevasinise särgi varrukast paistab TAG-Heueri kell. „Ühesõnaga, ta katkestas teid enne suudlemist,” kordab ta jälle. „Aga ta ütles seejärel „Hästi, hästi.””

      Oh. Mu. Jumal. „Jah.”

      „On täiesti võimalik, et sul läkski hästi, võib-olla tahtis ta ainult stseeni ülesehitust näha – ma mõtlen, et suudelda oskab igaüks.” Kui Dan seda tõesti usub, on mul temast kahju. Isegi mina oma kesiste kogemustega tean, et igaüks ei oska suudelda. Kui kuuldused vastavad tõele, leban ka mina varsti Reid Alexandri jalge ees. Ma kahtlen selle tõenäosuses, sest kõige ilusamad tüübid ei ole kindlasti parimad suudlejad, nii vanainimeselikult kui see ka kõlab.

      Oma esimese suudluse sain ma kolleegilt filmis, mis rääkis intergalaktilistest uuringutest. Tunde väldanud proovid lähendasid meid. Kuid Justin elas New Jerseys ja me olime liiga noored, et pärast filmivõtete lõppu Newarki ja Sacramento vahelise kaugusega hakkama saada. Tookord oli mu süda nii murtud, et arvasin end surevat. Hiljem olin veel rohkem masendunud, kui avastasin, et paljude tuhmide hõõglampidega võrreldes ei olnud ka Justin suudlemist silmas pidades just eriti ere täht.

      Dani mobiiltelefon hakkab kaheksakümnendate aastate räppi mängima, ta haarab selle vöölt, vastab kõnele ning hoiab samal ajal sõrme püsti, andes meile kolmele märku, et tuleb vait olla. „Dan Walters kuuleb. Jah, muidugi. Imeline. Kell kolm, pole probleemi. Tänan väga, Daria.”

      Minu poole pöördudes on tema näoilme peaaegu maniakaalne. „Me oleme lõppvoorus, kullake. Homme on sul veel mõned proovivõtted Reidiga.”

      „Jess!” Chloe plaksutab käsi, nagu oleks Dan rääkinud temaga. Selline on Chloe tüüpiline reageerimisviis. Ta käitub nagu üleskeeratav ahv, kes ennast ise üles keerab.

      Dan raputab kergelt pead (ma tean seda tunnet) ja pöördub minu isa poole: „Connor, ole temaga homme kümme enne kolme seal. See on parajalt vara, et näidata üles huvi, kuid mitte liigset agarust. Vahepeal hakkan ma uurima, millist tasu me võime küsida. Ma võtan ühendust, ilmselt varsti.” Seejärel asetab ta käe minu käsivarrele. „Mängi nad surnuks.” Veel üks suur lonks kohvi, kuigi Dan tegelikult ei vaja ergutust, siis kiirustab ta läbi restorani väljapääsu poole.

      Mina: Mulle helistati tagasi. Homme kell kolm. Arvatavasti suudlen Reid Alexandriga. Soovi mulle õnne.

      Em: Kas sina VAJAD ÕNNE? Tundub, nagu OLEKS see sul juba ammu käes. Väga naljakas.

      KUUES PEATÜKK

      REID

      Emma Pierce on neljas viiest tagasikutsutud kandidaadist. Püüdes olla professionaalne, keskendun ma enne teda kolmele tüdrukule, kuid terve päev tunnen ma endas pulbitsevat energiat, mul on sees mingi imelik värin, sest ma ootan teda.

      Kui Daria ta sisse juhatab, on mul tunne, nagu oleksin ma vooluvõrku ühendatud. Ma viskan pilgu käsikirjale, kuigi mul on oma osa ja tema osa tervenisti peas, kuid ma tahan edasi lükata hetke, mil meie silmad kohtuvad, sest ma tean, et kui me koos teksti ette kanname, tabab meid nagu elektrilöök. Me kordame sedasama stseeni, mida me mängisime eelmine kord, ainult selle vahega, et seekord Richter meid ei katkesta.

      Ta palub meil oma kohad sisse võtta ja Emma pöörab pea kõrvale, segaduse vari näol, kuid ta on valmis. Richter hüüab „Võte!” ning kui ma Emma õlga puudutan, pöörab ta näo minu poole, põrnitseb, tabades täpselt kehastatavat tegelaskuju, ja ma soovin, et see oleks juba päris võte, sest paremini enam minna ei saa. Tekst voolab meil suust, nagu oleksime seda stseeni juba tosin korda harjutanud ning kui ta lausub oma viimase sõna „Mida?”, haaran tal õlgadest, nagu stsenaarium ette näeb, ja suudlen teda.

      Kohe, kui ma teda puudutan, saan ma aru, et mu haare ei ole õige, vaid peaaegu vaenulik, kuid ma jälgin ju stsenaariumi. Me peame stseeni kordama, kuid see on hea. Seda, et meie vahel on keemia, ei saa salata. Ta taarub veidi, kui ma ta lahti lasen ning tema rohekashallides silmades on säde. Ka tema tunneb seda.

      „Lõige.” Richter hüppab toolilt püsti ja ajab huuled mõtlikult torru. Ta vaatab meile otsa ning trummeldab ühe käe sõrmedega vastu reit. Kolme viimase proovivõtte jooksul ei tõusnud ta kordagi üles. „Liiga agressiivne, ma arvan, Reid.” Veel huultega torutamist, veel sõrmedega trummeldamist. „Alustame veel kord otsast peale. Rohkem kirge ja vähem võimutsemist.” Ta laseb mul stseeni füüsiliselt läbi elada – nii õnnestub mul töö kõige paremini. „Emma, reageeri veidi aktiivsemalt – sa vastad suudlusele just sel hetkel, kui Reid tagasi tõmbub.”

      Kui kaamera on taas võtteks valmis, naeratan ma talle ja sosistan: „Ära muretse.”

      Ta