Seitsme nimega tüdruk. Hyeonseo Lee

Ma võin unistada vabadusest Põhja-Koreas, kuid ligi seitsekümmend aastat pärast selle loomist on too riik sama suletud ja julm, nagu ta on alati olnud. Ajaks, mil seal võiks kunagi olla piisavalt turvaline, et võiksin naasta, olen ma tõenäoliselt võõras omaenda maal.

      Seda raamatut üle lugedes näen, et see on lugu minu ärkamisest, pikast ja raskest täiskasvanuks saamisest. Ma olen hakanud leppima sellega, et Põhja-Korea põgenikuna ma olen maailmas autsaider. Pagendatu. Kui palju ma ka ei üritaks sobituda LõunaKorea ühiskonda, ma ei tunne, et mind hakatakse kunagi täielikult lõunakorealaseks pidama. Mis veelgi olulisem: ka mina ise arvan, et ma ei võta seda identiteeti kunagi täielikult omaks. Ma läksin sinna liiga hilja, 28-aastasena. Lihtne lahendus minu identiteediprobleemile on öelda, et ma olen korealane, kuid sellist rahvust ei ole olemas. Ei ole olemas ühte Koread.

      Ma tahaksin lasta oma Põhja-Korea identiteedil maha langeda, kustutada selle märgi, mille see on mulle jätnud. Aga ma ei saa. Ma ei tea, miks see nii on, kuid ma kahtlustan, et see tuleneb sellest, et mul oli õnnelik lapsepõlv. Lastena, kui meie teadlikkus laiemast maailmast areneb, on meil vajadus tunda ennast osana millestki suuremast kui perekond, kuuluda rahvuse hulka. Järgmine samm on samastuda inimkonnaga, tunda end globaalse kodanikuna. Kuid minu juures jäi see areng toppama. Ma kasvasin üles, teadmata peaaegu mitte midagi välismaailmast, välja arvatud niipalju, kui režiim seda läbi oma tõlgenduste prisma paista lasi. Ja kui ma lahkusin, avastasin vaid järk-järgult, et minu riik on igal pool mujal kurjuse kehastus. Kuid aastaid tagasi, kui minu identiteet kujunes, ma seda ei teadnud. Ma arvasin, et elu Põhja-Koreas on normaalne. Selle kombed ja juhid muutusid veidraks alles aja möödudes ja distantsi tekkides.

      Seega ma pean ütlema, et Põhja-Korea on minu riik. Ma armastan seda. Aga ma tahan, et ta saaks heaks. Minu riik on mu perekond ja paljud head inimesed, keda seal tundsin. Nii et kuidas ma saaksin mitte olla patrioot?

      See on minu lugu. Ma loodan, et see võimaldab heita pilgu maailmale, millest ma põgenesin. Ma loodan, et see julgustab teisi minusuguseid, kes näevad vaeva, et tulla toime oma uue eluga, milleks nende kujutlusvõime neid kunagi ette ei valmistanud. Ma loodan, et maailm võtab neid lõpuks ometi kuulda ja hakkab tegutsema.

      Proloog

      Ärkasin ema nutmise peale. Min-ho, mu väikevend, magas jätkuvalt minu kõrval põrandal. Järgmise asjana mäletan, kuidas isa tormas tuppa ja möirgas: „Ärgake üles!“ Ta sikutas meid kätest tirides püsti ning juhatas või õigemini lükkas meid toast välja. Ema oli isa selja taga ja kiljus. Oli õhtu ja peaaegu pime. Taevas oli selge. Min-ho oli uneuimane. Tänavale jõudes keerasime ringi ja nägime õlist musta suitsu tulvamas välja meie köögiaknast ning tumedaid tuleleeke noolimas maja välisseina.

      Minu hämmastuseks jooksis isa majja tagasi.

      Kummaline mühin, seesmine tuuleiil, pühkis meist mööda. Kuulsime mürtsatust. Ühel pool katust varisesid katusekivid sisse ning taevasse kerkis heleoranži krüsanteemiõiega sarnanev tulekera, valgustades tänavat. Üks majapool oli leekides. Teistest akendest paiskus välja paks, süsimust suits.

      Kus oli mu isa?

      Ühtäkki olid kõik me naabrid meie ümber. Keegi viskas ämbritäie vett – justkui suudaks see tulelõõma kustutada. Kuulsime ägamist ja puidu praksumist ning seejärel oli terve katus leekides.

      Ma ei nutnud. Ma isegi ei hinganud. Mu isa ei tulnud majast välja.

      Küllap see kestis vaid sekundeid, kuid need sekundid tundusid minutitena. Isa ilmus nähtavale, ta jooksis meie poole ja köhis mis hirmus. Ta oli suitsust must ja ta nägu läikis. Kummagi kaenla all hoidis ta kahte lamedat, ristkülikukujulist eset.

      Ta ei mõelnud meie vara ega säästude peale. Ta oli päästnud kaks portreed. Ma olin kolmteist, piisavalt vana mõistmaks, mis oli kaalul.

      Hiljem mu ema selgitas, mis oli juhtunud. Sõdurid olid andnud isale altkäemaksuks suure kanistritäie lennukikütust. Kanister asus köögis ehk seal, kus meil oli terasahi, milles põlesid yontan’id – sõõrjad söekoogid, mida kasutatakse kõikjal PõhjaKoreas kütmiseks. Ema valas ettevaatlikult kütust teise anumasse, kui kanister libises tal käest ja kütus pritsis süte peale. Põleng oli plahvatusohtlik. Naabrid küllap mõistatasid, mida mu ema seal küll küpsetab.

      Tugev kuumalaine kandus leekidest meie poole. Min-ho hakkas nutma. Hoidsin ema käest kinni. Isa asetas portreed väga ettevaatlikult maha, seejärel embas meid kõiki kolme – avalik kiindumuse väljendus, mis oli minu vanemate vahel haruldane.

      Küllap tundsid naabrid meile kaasa, kui nägid meid üksteisest kõvasti kinni hoidmas ja vaatamas, kuidas meie kodu riismed värelevas kumas kokku varisevad. Mu isa oli omaette vaatepilt – ta nägu oli räpane ja tema uus tsiviilülikond rikutud. Ja minu ema, kes oli oma kodu üle uhke ja nägi alati vaeva, et ilusasti riides käia, vaatas, kuidas tema parimad kausid ja rõivad koos suitsuga taevasse lendavad.

      Kuid mis mind kõige enam rabas oli see, et kumbki mu vanematest ei paistnud olevat eriti häiritud. Meie kodu oli üksnes madal, kahetoaline maja, mida täitis riigilt saadud mööbel, nagu Põhja-Koreas tavaks. Raske on praegu ette kujutada, kuidas keegi võiks selle järele igatsust tunda. Kuid minu vanemate reaktsioon avaldas mulle sügavat muljet. Me olime kõik neljakesi turvaliselt koos – ja see oli ainus, mis neile korda läks.

      Just tol korral ma mõistsin, et me võime tulla toime peaaegu kõigeta – ilma oma koduta, isegi ilma oma riigita. Kuid me ei tule iialgi toime ilma teiste inimesteta ja me ei tule iialgi toime ilma perekonnata.

      Kogu tänav oli näinud mu isa portreesid päästmas, see oli kangelastegu, mille eest kodanikule avaldatakse ametlikult kiitust. Nagu selgus, olid sündmused selleks liiga kaugele arenenud. Me ei teadnud seda, ent isa oli juba hoolsa järelevalve all.

ESIMENE OSA Suurim rahvus maa peal

      1. peatükk

      Rong läbi mägede

      Ühel 1977. aasta hilissuve hommikul jättis noor naine Hyesani raudteejaama platvormil hüvasti oma õdedega ja astus Pyongyangi viivale rongile. Ta oli saanud ametliku loa külastada seal oma venda. Ta oli nii elevil, et oli eelmisel ööl väga vähe maganud. Revolutsiooni Pealinn oli tema meelest müütiline ja futuristlik paik. Reis sinna oli haruldane lõbu.

      Õhk oli jätkuvalt jahe ja tunda võis lähedasest saeveskist tulevat värske saematerjali lõhna; niiskus ei olnud veel liiga kõrge. Tal oli aknapoolse istme pilet. Rong hakkas sõitma, liikudes aeglasel kriginal mööda vana Hyesani raudteed, läbi mändidega kaetud kõrgete mägede ja üle varjuliste kuristike. Aeg-ajalt võis eemal all vilksamisi näha kärestikulist jõge. Kuid reisi edenedes avastas naine, kuidas tema tähelepanu maastikult kõrvale tõmmati.

      Vagun oli täis noori sõjaväelasi, kes sõitsid heatujuliselt tagasi pealinna. Algul tundusid nad naisele tüütud, kuid ta märkas varsti, kuidas temagi koos teiste kaasreisijatega nende tögamiste peale naeratas. Sõjaväelased kutsusid kõiki vagunisolijaid endaga koos mänge mängima – sõna- ja täringumänge –, et aega surnuks lüüa. Kui noor naine mänguvooru kaotas, öeldi talle, et peab trahviks ühe laulu esitama.

      Vagun jäi vaikseks. Naine vaatas enda ette põrandale, ta võttis julguse kokku ja tõusis püsti, hoides tasakaalu säilitamiseks pagasiriiulist kinni. Ta oli 22-aastane. Tema läikivmustad juuksed olid reisi ajaks nõelaga kinnitatud. Ta kandis valget puuvillast kleiti, mille mustriks olid väikesed punased lilled. Laul, mille ta esitas, pärines tolle aasta populaarsest filmist pealkirjaga „Kindrali lugu“. Ta laulis seda hästi, meeldivate, kõrgete nootidega. Kui ta lõpetas, hakkasid kõik reisijad vagunis plaksutama.

      Naine võttis uuesti istet. Üks vanaema istus välimisel istmel ning nende vahel oli tema lapselaps. Ühtäkki seisis nende ees hallikassinises mundris noor sõjaväelane. Ta tutvustas end väga viisakalt vanaemale. Seejärel tõstis ta väikese tüdruku õhku, võttis istet noore naise kõrval ja pani tüdruku enda sülle istuma.

      „Kuidas