Seitsme nimega tüdruk. Hyeonseo Lee

/>

      Originaali tiitel: „The Girl with Seven Names”

      Autor: Hyeonseo Lee

      Originaali autoriõigused: © Hyeonseo Lee 2015

      Published in the Great Britain by William Collins. An imprint of HarperCollinsPublishers.

      Kõik õigused tagatud. See raamat on autorikaitse objektja seda raamatut ei tohi paljundada ega levitada mingil moel ei kaubandusvõrgus ega ka kuidagi teisiti ilma kirjastaja nõusolekuta.

      Tõlge inglise keelest: Kaido Kangur

      Toimetaja: Tiina Vihmar

      Küljendus: Jaak Rüütel

      Kaanekujundus: © Jaak Rüütel

      Tõlge eesti keelde © Helios kirjastus OÜ

      Õigused teose levitamiseks Eestis kuuluvad Helios kirjastusele.

      Helios kirjastus 2016

      ISBN 978-9949-554-55-3 (trükis)

      ISBN 978-9949-554-56-0 (epub)

      Eessõna

      Kui ma võtsin kätte selle raamatu tõlketeksti, siis tuli mul kohe meelde isiklik kogemus reisist Põhja-Koreasse ning vahetult enne seda ka Lõuna-Koreasse. Esimene mulje, mis on jäänud kummitama, oli tohutu kontrast nende kahe ühiskonna vahel, mida oli võimalik väga emotsionaalselt ja vahetult kogeda igal sammul. Siiani on raske mõista, kuidas saab üks rahvas ühise, enam kui 2000-aastase ajaloo ja kultuuriga nii erinevaks kujuneda viimase 70-aastase konfrontatsioonilise eraldatuse tõttu. Ka olin ma juba enne kusagilt kuulnud mina-tegelase Hyeonseo Lee lugu. Ilmselt jäi see silma tema TED-konverentsi esinemisest, mis lõi maailmas laineid.

      Seda lugu võib vabalt lugeda kui autobiograafilist poliittrillerit, kus paiguti tunduvad kirjeldatud sündmused olevat justkui mingist õudus- või sürrealistlikust jutust pärit. Samas kumab läbi mina-kangelase tugev ja sõltumatu natuur, vankumatu usk isikliku valiku õigusesse ja tohutu tahtejõud, mida ta ise küll tagasihoidlikult kirjeldab lihtsa kangekaelsusena. Just need iseloomu omadused, koos määratu kohanemisvõimega, andsid talle ja lõpuks ka tema lähedastele selle, mida nende riik oli neile keelanud – vabaduse. Kuigi raske psühholoogilise võitluse ja sügava identiteedikriisi ületamise hinnaga.

      Võin kinnitada nii omast kogemusest kui ka teadmistest, mida ajaloohuvilisena olen talletanud, et see sürrealistlik pildike Põhja-Korea kui nõukoguliku kommunismi sisuliselt lõpuni arendatud ühiskonna elukorraldusest ja sealsete inimeste võitlusest lihtsalt ellujäämise ja vähekegi normaalsema olme eest on isegi veel pehme. Ilmselt sellepärast, et mina-jutustaja on koos oma lähedastega pärit siiski selle ühiskonna hierarhiaredelil kõrgemal asuvast kastist ehk songbun’ist ning põgenes suhteliselt noorena. Kuid isegi neil inimestel on päevad täidetud võitlusega lihtsalt ellujäämise eest. Ning selles võitluses on kõik vahendid lubatud – olgu see oma mõtete varjamine, vale või altkäemaks. Kuid kuidas saaks seda hukka mõista, arvestades, millises keskkonnas tuleb toime tulla? Madalamatest songbun’idest pärit põhjakorealastel on tegelikult isegi veel raskem, sest nende ühiskondlikust positsioonist tulenevalt on nende elukorralduslikud võimalused ja väljavaated veelgi ahtamad.

      Lisaks on selles jutustuses hästi kirjeldatud seda uskumatult koledat, kõikehõlmaval totaalsel valel põhinevat ajupesu, millega on risustatud kõigi elanike teadvust mitmeid põlvkondi järjepanu. Kuid peamiseks relvaks, millega režiim mitte ainult ei kontrolli, vaid ka suunab kogu oma alamate elukorraldust, tegevusmustrit ja ka enesehinnangut isegi väljaspool kommunistlik-feodaalse riigi enda territooriumi, on kõikehõlmav ja lausa alateadvusse programmeeritud hirm. Hirm, mis jälitab ka sellest põrgust välja pääsenuid ja mürgitab nende elu veel pikki aastaid…

      Lõpetaks ühes ajakirjas ilmunud tsitaadiga oma kunagisest reisikirjast Põhja-Koreasse, mis võtab kokku kogu selle paariariigi olemuse. Seejuures oli väikeseks reisiseltskonnaks keskealiste ja vanemate, nõukogude elu kogemusega eestlaste ja mingi punadiktatuuriga kokkupuute kogemusega soomlaste punt. „Hetkel, kui selja taha jäi viimane Põhja-Korea piirivalvur ja piirisillale jõudnud rongi akendest hakkas paistma Hiina (rõhutan, HIINA!) piirilinn Dandong, ohkasid kõik vagunis olnud, nii eestlased kui soomlased, nagu ühest suust „oleme peaaegu kodus!“.“

      Raivo Vare

      Autori märkus

      Et kaitsta sugulasi ja sõpru, kes elavad jätkuvalt Põhja-Koreas, olen mõned nimed selles raamatus ära muutnud ja varjanud teisi üksikasju. Muidu toimusid kõik kirjeldatud sündmused nii, nagu ma neid mäletan või nagu neist minule räägiti.

      Sissejuhatus

      13. veebruar 2013

      Long Beach, California

      Minu nimi on Hyeonseo Lee.

      See ei ole mu sünnijärgne nimi ega ka üks neist nimedest, mis mulle eri aegadel olude sunnil peale suruti. Vaid see on nimi, mille andsin endale ise, kui lõpuks vabadusse pääsesin. Hyeon tähendab päikesepaiste. Seo tähendab hea õnn. Valisin selle nime, et võiksin elada oma elu valguses ja soojuses ning mitte naasta pimedusse.

      Ma seisan suure lava tagaküljel, kuulates sadade inimeste häält saalis. Üks naine käis mu näo just pehme puudripintsliga üle ning minu külge kinnitati mikrofon. Muretsen, et see püüab kinni mu südamelöögid, mis taovad mu kõrvades. Keegi küsib, kas olen valmis.

      „Olen valmis,“ vastan, ehkki ei tunne end sedamoodi.

      Järgmise asjana jõuab mu teadvusse võimendist kostev teadaanne. Üks hääl ütleb mu nime. Mind tutvustatakse.

      Auditooriumist kerkib müra nagu merelaine. Palju käsi plaksutab. Mu närvid on metsikult pingul.

      Ma astun lavale.

      Tunnen ühtäkki tohutut hirmu. Mu jalad on muutunud pehmeks nagu paberilehed. Prožektorid pimestavad mind kaugusest nagu päike. Ma ei suuda kuulajaskonnas eristada ühtegi nägu.

      Liigutan kuidagimoodi oma keha lava keskele. Hingan aeglaselt sisse, et oma hingamist rahustada, ja neelatan jõuliselt.

      See on esimene kord, kui jutustan oma lugu inglise keeles – keeles, mis on mulle ikka veel uus. Teekond selle hetkeni on olnud pikk.

      Kuulajaskond on vaikne.

      Ma hakkan rääkima.

      Kuulen, kuidas mu hääl väriseb. Ma räägin neile tüdrukust, kes kasvas üles uskudes, et tema rahvas on suurim maa peal, ja kes nägi esimest avalikku hukkamist pealt seitsmeaastaselt. Ma jutustan neile ööst, mil ta põgenes üle jäätunud jõe, ja taipamisest, kui oli juba liiga hilja, et ta ei saa enam kunagi minna tagasi koju oma perekonna juurde. Ma kirjeldan neile selle öö tagajärgi ja kohutavaid sündmusi, mis sellele aastaid hiljem järgnesid.

      Kahel korral tunnen pisaraid voolamas. Peatun hetkeks ja pilgutan silmi, et neid tagasi suruda.

      Neile meie seas, kes on sündinud Põhja-Koreas ja kes on sealt põgenenud, ei ole minu lugu ebatavaline. Aga ma tunnen, missugust mõju see avaldab selle konverentsi kuulajaskonnale. Nad on vapustatud. Võib-olla nad küsivad endamisi, miks selline riik nagu minu kodumaa ikka veel maailmas eksisteerib.

      Veelgi raskem on neil ehk mõista seda, miks ma ikka veel armastan oma maad ja igatsen seda nii väga taga. Igatsen taga selle lumiseid mägesid talvel, petrooleumi ja põleva söe lõhna. Igatsen taga oma sealset lapsepõlve, oma isa embuse turvatunnet ja soojaks köetud põrandal magamist. Ma peaksin end oma uues elus muretuna tundma, kuid ma olen ikka veel tüdruk Hyesanist, kes igatseb süüa nuudleid koos oma perekonnaga nende lemmikrestoranis. Igatsen taga oma jalgratast ja vaadet teisel pool jõge paistvale Hiinale.

      Põhja-Koreast lahkumine ei ole mistahes muust riigist lahkumise moodi. See on pigem nagu teisest universumist lahkumine. Ma ei vabane kunagi tõeliselt selle gravitatsiooniväljast, ükskõik kui kaugele ma ka ei rändaks. Isegi neile, kes on seal kujuteldamatul moel kannatanud ja pääsenud põrgust, võib elu vabas maailmas olla nii keeruline, et paljud