Kuningate tagasitulek. Triinu Meres

olid Nuru ja Phone-Xiga läinud kuhu iganes, vedelesid kusagil lumes ilmselt. Ja kuningas katusel, oh, Raun oli sunnitud tema poole vaatama – ning koletis teadis, et teda vaadatakse. Ta heitis nii nii aeglase pilgu üle katuse kostva hääle suunas. Siis niisama aeglase otse valvuriputka aknast sisse. Ja siis jälle teisele poole.

      See elukas esines.

      Katjal ei olnud mitte kuhugi minna, isegi kui ta suutnuks eest ära joosta monstrumil, kes liikus ajuti kiirelt nagu mootorsae tera.

      Koiduni oli ehk kolm-neli tundi veel, mitte rohkem. Ikkagi oli boss oma peidupaigast varem välja roninud, ja kurat-raisk, Raun tundis kuuma viha. Kui keegi on nii loll, on ta surma ära teeninudki!

      Samas, juba selle mõtte juures, teadis ta, et selle surma pärast nutab ta veel palju tuliseid ja meeleheitlikke igatsusepisaraid. Sest Katja oli muidugi spetsialist ja boss, aga lisaks oli Katja… Katja oli Katja.

      Ja rohkem ei olnudki tarvis.

      «Pers-se, te oletegi kõik surnud! Minge pers-se!!» röökis Katja hääl eemal kiledalt ja nüüdseks ta ilmselt juba nuttis.

      Kuningas katusel tõusis püsti ja jalutas rahulikult mööda järsku katuseviilu paremale, servani välja. Vaatas alla. Seisis seal pikki-pikki sekundeid, kuni Raun tundis käsi relvakaba ümber krampumas. Siis olevus kadus.

      Võib-olla oleks pidanud siiski hoiatuse karjuma, jõudis veidi hilinenult naise ahastavasse teadvusse ebamäärane kahetsusmõte. Kuigi sellest polnuks nagunii mitte mingit kasu.

      Katja viimane karjatus kerkis kusagil eemal pimeduses õhku nagu väike värelev lind.

      «Oi, raisk, persse,» hingas seinas ääres Tael.

      Tema ei vandunud muidu pea kunagi.

      Raun vaatas oma viimast allesjäänud kaaslast. Too oli end veidi kohendanud ja vahtis läbi pimeduse korraks väga läikivatena näivate silmadega vastu. Oli mingi jutt kunagi, et Tael oleks idee järgi pidanud tsiviili minema selle oma väledalt lõikava peanupuga, aga miski läks viltu.

      Miski läheb alati viltu. Ainult nemad kaks järele jäänud. Oh, nii ülisitt eksp, et…

      «Veel üks teie neiu, jah?» päris punahabe nukralt pead vangutades ning Raunis tõstis pead hetkeline arutu soov minna, kiskuda raskel uksel riivid eest ja püüda midagi teha.

      Kuigi mida siin teha oli?

      Täiesti ebaloogiliselt kostis korraga järgmine, nüüd juba valjem karjatus, ja Raun ei saanud parata, et vaatas taas trellide vahelt välja. Kartis midagi … ei tea mida, aga midagi tõsiselt räiget näha.

      Sinakas hämarus, helesinine lumi, langevad helbed … ja tume kogu nurga tagant välja jooksmas, kohmakat üle-põlve-lumes jooksu.

      «Katja!» röögatas Raun mõtlematus rõõmus. «Siiapoole!»

      Tulija muutiski suunda ning Raun pani relva palge, valmis teisele naisele elu eest katet tegema. «Tehke see kuradi riiv lahti!» karjus ta tarbetult valjusti, teiste poole vaatamata.

      Hetke jagu oli betoonputkas pinget tunda ning Raun kaalutles väga kainelt, kas Tael suudaks relva võtta ja bandiidikolmikut sundida, kui nad muidu ust avama ei nõustu. Kuid suur tõmmu tüüp juba ohkaski leppinult ja vatijopis ning tuttidega mütsis nooruk asus ukse kallal tegutsema.

      «Uninooni naihed… kui juba shurra, siis nende nimel,» avaldas hambutu poiss ülemist riivi eest tõstes pisut pudikeelset arvamust. Raun ei vaadanud ta poole, vaid jälgis läheneva Katja tagant lund ja nurgataguseid, kuid poisi hääles olid korraga hirm ja irvitus. «Iluhamaid pole ma elu sees näinud!»

      «Sa polegi õigeid naisi küllalt lähedalt näinud, Dan,» korrigeeris punahabe. Tema oli nüüd Rauni kõrval, relv palges – mingi veider ront küll, aga puhas ja õlitatud, palju paremas korras kui mees ise. Väljast kostis kauge tume mürtsatus. Umbes niimoodi oli kõlanud see, kui kuningas kuulihooga vastu seina lennutati. Röögatus, mis järgnes, oli päris ilmselgelt samasugune, kuigi tuli distantsilt.

      Mida pekki?! Kas kärujaam oli viimaks kuskilt tagauksest väljatungi korraldanud? Aga siis pidanuks ju lasud kõlama!

      Katjal oli veel viimane kümmekond meetrit tulla ja ta vaatas üles, otse Rauni poole. Bossi näos oli äratundmine ja kergendus ning tema kõrges lumes niigi komistav samm aeglustus: «Te ei olegi surnud! Oi, persse, ma nii kartsin!»

      «Tee rutem!» nõudis Raun vastu, lühikesed juuksed kuklas turris, süda peksmas. «Rutem!»

      «Seal oli kaks kuningat. Ja nad kaklesid omavahel!» hingeldas Katja, aga kiirendas Rauni kergenduseks taas sammu. Ta jõudis aknani ning nüüd oli vaid veidi tulla jäänud.

      «Koputa, kui ukse taga oled, neiuke,» hõikas punahabe. Katja noogutas, kõnelejat pilguga otsimata, ja mõni sekund hiljem kostiski koputus. Dan, too noor poiss, hiivas ka teise riivi eest – ikka ei paistnud aknast ühtegi kuningat. Kuid enam ei kostnud ka kaklushääli ja see vaikus, lumine vaikus, oli otse öeldes lihtsalt õudne.

      Siis oli uks äkki lahti ning Katja sees koos Daniga riive ette lükkamas. Vaatas ringi. Rehmas lund pükstelt maha. Hingas niutsatustega, kuni viimaks sõnad suust sai: «Tael! Raun. Kas keegi veel?»

      Oh, Katjakene…

      Tael vangutas vaevaliselt pead.

      «Nurg?» Aga bossi küsimus kõlas nii, nagu ta tegelikult juba teaks. Vaikselt, hirmunult.

      «Nii Nurg kui Phone-X, mõlemad läinud,» vastas Raun ise, üllatunud, kui kergelt need sõnad tulid. Seejärel korjas ikka veel maas vedeleva suhkrupaki üles.

      Muidu astub keegi veel peale. Raiskamine.

      Katja ohkas omakorda. Istus raskelt maha, toetas selja vastu seina ja ohkas uuesti. «Vant ka. Oh, vittu küll! Ta suri nii kaua aega, et… Persse, ma lihtsalt ei suutnud lasta tal seda üksinda teha. Pidin minema ja – aitama.» Ta vaikis viivu ja judises siis tugevalt. «Vaene vennike!»

      «Ja siis?» küsis Raun, kui jätku ei tulnud.

      «Ma ei tahtnud pärast enam peitu tagasi ronida. See… Vandi asi oli lihtsalt nii kole.» Katja kehitas õlgu. «No ja siis ma tulin siiapoole väga halva tundega. Ronisin aiast sisse ja kõndisin mööda rada, kuni see … asi mulle peaaegu otsa hüppas. Kohutavalt verine ja suur ja kindihaisuga … naeris mulle näkku. Küsis kuidagi imelikult umbisikuliselt, et kas «ta tahab kohe surra või vast paar päeva elus püsida?»»

      Raun ei näinud selles sügavas hämaruses bossi nägu, aga hääl oli tal päris rahulik.

      «Ma ei tea, mida ma teha tahtsin, või mida mõelda või … Kui ma poleks enne Vanti… siis vist oleksin püksid täis teinud. Aga mul ei olnud selleks ajaks, kui ta sinna ilkuma tuli, enam eriti õudne lihtsalt.» Kõneleja pidas pausi ning pühkis varrukaga nina. «Ja enne kui ma midagi välja mõtlesin, hüppas veel miski hiiglane otse üle aia ja käratas mulle: «Jookse, loll!» Ma vist passisin tema arust väga kaua, enne kui jooksma hakkasin. Aga selle ma nägin ära, et too tüüp oli üks teine kuningas, kah paksult verine ja mu arust … mu arust … Ah, ma ei tea ka.» Katja pani viimaste sõnade ajal käe kergelt üsna kähinal hingava Taela jalale. Kurat teab, millist lohutust pakkuda kavatsedes või otsides. «Mul on nii hea meel, et teie vähemalt elus olete. Raun, Tael. Oh, taevas, kui hea meel!»

      Kõik olid natuke aega vait.

      «Ja kes teie siis olete?» küsis Katja viimaks talle tundmatult nägudelt. «Tundub, et mõneks ajaks oleme koos ja jagame saatust. Mina olen Katja. Uniooni piiripatrulli number 12 tsiviilboss.»

      Bandiidid vahetasid pilke, välja arvatud suur akent valvav tumenahk, kes ei hakanud üle õla vahtima. «Mina olen Tom,» ütles punahabe. «See blond poiss on minu poeg Daniil.» Raun polnud läbi hämaruse ja mütsi isegi näinud, et nooruk blond oleks. Võib-olla muidugi polnudki.

      «Tead, sa ole õige vait, Tom,» ütles valves olev tüüp. «Ja teil ei ole me nimesid vaja millekski, Uniooni boss Katja. Tom, Dan, te olete lollakad. Kahekesi – üks haavatud, aga relvaga tropp veel lisaks – ei hakka need naised elu sees teiega nikkuma.