Kuningate tagasitulek. Triinu Meres

võtame neilt selle läbirääkimisaluse ära,» sõnas Phone-X, pisikesed teravad silmad kehvapoolsel kaardil, mida Nurg kiiresti suus niisutatud lilla tindipliiatsi abil täiendas ning oma lahkumisel jäänud olukorda selgitas. «Katja, sina saad meie magamiskotid, kaevad endale eemal lumme uru ja pead seal vastu, kuni jaam on puhas. Vant, sina tuled kaasa, aga hoiad kõige taha ja varju. Liigutad ainult siis, kui käsk tuleb, muidu on pea maas ja ei vahi ringi. Selge?»

      «On küll selge,» vastas Vant. Tema üldiselt pisut taignane ja lõtv nägu oli viimaks elule ärganud ning käed paistsid kergelt värisevat. Pilk oli aga ergas. «Ega ma suitsidaalne ole.»

      «Ja kui midagi läheb viltu,» jätkas militaarjuht, medile pingsalt silma vaadates, «siis kõigepealt tegutse. Nutame hiljem.»

      Iga viimane kui sõdur naeratas ja kinnastes käed patsutasid õlgu, silmad püüdsid teiste omi, noogutused andsid teada, et ollakse valmis.

      Nutame hiljem – Phone-Xi igavene mantra. Nii et bandiidid olid läbi tara murdnud. Klaar. Siis tuleb nad lihtsalt seal sees maha lasta ja tara uuesti püsti panna.

      Esimesed paugud ulatusid nende kõrvu alles siis, kui Katja juba lumme maha oli jäetud ning sõdurid koos Vandiga end madalale hoides kahe paarina edasi liikusid. Vant tuli kõige taga ega liigutanud tõesti kordagi ilma talle mõeldud viipeta rohkem kui nina kratsimiseks.

      Jaamale ligi jõudnud, tuvastasid nad ilmselgelt voolu alt väljas elektritara. Edasi liikudes selgus, et ühe posti kõrval oli traatidesse auk lõigatud. Lume ja ööhaku tõttu näis kogu ümbrus tontlikult värvitu ja vaikne, süvenev hämarus muutis enamiku pindadest lillakaks ning kuigi jälgede järgi oli siin kõvasti trambitud ja tormatud, kostsid kaugelt ainult väga ebamääraselt inimkõnena tuvastatavad helid ja mõõdukat kolinat.

      Seebiputka, mille Nurg oli kehva mäluga kaaslaste jaoks ristiga kaardile märkinud, seisis tõhusa puidust risttahukana nende ees. Vaja ainult aiaaugust läbi söösta ja seinani jõuda, ning oledki varjus. Seepärast röövlid muidugi selle koha valisidki.

      Nurg kõige ees, asusid nad läbi pugema – ja siis, SIIS kõlasid lasud ja karjumine korraga lähedalt. Kuskilt sealtsamast. Laskude vahele kostsid mingid täiesti arusaamatud mürtsatused – ning sama kiiresti oli kära jälle läbi. Raun elas üle need pikad-pikad kümme sekundit, mille jooksul sa roomad lumes nagu rebane ja loodad, et lastakse siiski kuhugi mujale – kuni korraga ei lasta enam üldse ja veel paari sammu järel jääb vaiki isegi see kõrge hingeldav ulgumine, mis võib-olla vingus vaid su enda ajus, kuid võib-olla tuli mõne elava olevuse suust kusagil eemal.

      Naine tõmbas aeglaselt hinge, et end rahustada. Siiapoole polnud kuule lennanud. Nad olid kõik senimaani märkamatuks jäänud, ränts ja ränts aiast läbi trüginud ning kuigi kohe pidi minema jamaks, ei olnud veel läinud.

      No raisk, mõtles Raun, aga tundis, kuidas seest läks juba soojaks ja elevaks ning ta peaaegu haistis vere lõhna õhus. Ootamist ta vihkas, kuid lahing ajas ta kuumaks ja innukaks, mitte hirmule.

      Kiiresti edasi seinani. Vant kõhutas kusagil lumes ja ootas märguannet. Nurg ja Tael paremalt poolt vastu puitu liibumas, Phone-X Rauni kõrval. Naine viskas pilgu üle õla ja andis Nurule märku.

      Paarid liikusid kahelt poolt ümber putka. Esimene pilk üle väikese platsi, ladude ja kärujaama poole näitas lagedat lund paari tumeda laiguga, mis ilmselt oli veri. Suures koguses. Siiski mitte kehad.

      Raun noogutas üle õla pealikule ning too tõmbus koos Taelaga varju. Nemad katsid ülejäänud kahte seebiputka tagant.

      Nurg hingas hooga sisse, lõi majakese ukse jalaga lahti ja mõlema päikeselambid jõllitasid oma külmade kiirtega pimedasse ruumi, kuna kaks sõdurit sinna sisse sukeldusid. Raun, kaitseriiv pealt ära, röökis: «Uniooni patrull, kõik kõhuli!» ja nagu nägigi mingit varjatud liikumist kasti taha kadumas. Andis sinna suunas valangu. Hingas, justkui oleks jupp maad jooksnud, ning trügis edasi.

      Vastupanu ega uusi hääli ei järgnenud, nii et ülevaatus.

      Kärme kontrolli käigus selgus, et ruum on tühi, välja arvatud hulk laiali paisatud seebikaste ning kolm suurt verelärakat põrandal ja seina katval savikrohvil. Värskepoolse vere läige oligi see, mida ta liikumiseks oli pidanud. Vastsetest kuuliaukudest seintes pudenes krõbinal krohvikilde.

      Auke oli hulga rohkem ja enamasti teises suunas, kui oleks võinud jääda Rauni enda laskudest.

      «Kus siis laibad on?» küsis Nurg, kuuliaugud üle vaadanud, ühe kastivirna taha kiigates ja sõrme läbi seinale jahtunud vere tõmmates. «Need on oluliselt puudu pildist! Või vähemalt valve, kui koht bandiitide käest üle võeti? Mis siin toimub?»

      Raun vangutas pead: «Ma ei saa aru. Kui sealpool on jätkuvalt lahing käimas, kes hakkaks surnuid sinna kaasa vedama?»

      Seebiputka tühjus ning vaikus olid kuidagi väga halbaennustavad.

      Välja tagasi.

      Phone-X ja Tael ootel, nende taga Vant oma tööriistakohvriga, silmad eemale hämarusse põrnitsemas.

      «Ei midagi?»

      «Ainult veri ja ümberkukkunud kastid,» sisistas Nurg mustade vuntside varjust.

      Kaks ja kaks, suundusid paarid lagedalt kõrvale hoides järgmiste putkade varju.

      Kärujaama teiselt küljelt kostis taas vali mürtsatus. Võigas röökimine. Uued lasud ja veel kisa. Ka Phone-X karjus midagi, mida Raun pärast kõrvades kumisenud laske õieti ei kuulnudki, ja nad võtsid täiskiirusel peaaegu otse jaama seinani välja, kuna üksiklaskudega koos kõlasid ka valangud ja see röökimine… see pidi ikka päris mitmest suust tulema. Veel mingi mürtsud, no mida?!

      Varjav kivisein, liikumine seina ligi – ja siis võis Raun lumevalguse toel näha otse kärujaama väravate ette.

      Seal vedeles maas mitu tumedat liikumatut kogu. Tähelepanu tõmbas aga endale üks suur, kes liikus veidra kiirusega ringi, põrgates korduvalt vastu seina ning paisates enda ümber tumedaid ja isegi eemal passiva Rauni jaoks selgelt verelõhnalisi pritsmeid. Lasud tulid nii jaamast seest, selle trellitatud akendest, kui betoonist valvuriputkast, mis tumeda kuubina kärujaani rööbaste kõrval värava juures seisis.

      Siis lasi liikuv kogu midagi maha kukkuda. Raun komistas sammu tagasi, aju nõudmas poolt sekundit lisaaega, et aru saada, kes keda laseb, kes mida teeb.

      Asi, mis kukkus, tundus kuidagi…?

      Kuid Phone-X andis talle küünarnukiga innustava vopsu õlale ja siis olid tema, Tael ja Nurg juba väljas ja andsid tuld selle suure kogu pihta, mis seepeale pöördus ja lume vihisedes lihtsalt vilksatas. Võimatult lühikese hetke järel oli too värk korraga otse Rauni ees. Naine laskis (tõrge) ja rebis närviliselt vinnastushooba, katsu sa siin ümber laadida, üritas päästikut (misasja, jälle tõrge!), käed võdisemas adrenaliinist ja mitte relva raskusest, sellal kui tema aju salvestas rahulikult pildi sellest, mida ta nii ebaõnnestunult tulistada üritas.

      See oli mees, röögatult suur. Kindlasti kõvasti üle kahe meetri pikk, üle meetri lai, kahvatublondid juuksed kuklasse patsi seotud. Ilmutise suu ümbrus oli üksainus moonutatud vereklomp ning seljas kandis ta tumedaplekiliseks räbalaks tulistatud jakki, mille nahast vormitriibud seda rebenditest hoolimata ikkagi veel koos pidasid. Olevusel polnud muud relva kui karvase kindaga rusikast välja turritav poolemeetrise teraga nuga.

      Rauni relv läkastas ning allus viimaks tema tahtele. Ta lasi valangu. Naine tajus, kuidas ka teised tuld annavad, siis seda, et olevus oli ühtäkki mitu sammu eemal.

      Pihta oli monstrum selgesti saanud, vankus ja vajus kööku, ent kukkumise asemel põikas ta just nagu sõduri nägemisväljast kõrvale. Viivuks nägi Raun teda akna kohal seinal nagu hiiglaslikku kärbest ja järgmisel hetkel oli peletis neil taas kukil. Raun lülitas vaistlikult automaadi üksiklaskude peale ümber, et mitte Phone-Xi tabada, kuid see… asi kiskus ta pealiku ja lahingpaarilise maast lahti.

      PiX oli ründaja kõrval väike, lühike nagu nooruk ning…

      Raun koperdas lumes, et paremat laskeasendit saada,