Kuningate tagasitulek. Triinu Meres

ainult lollpea.»

      King oli tõepoolest veider. Raun uuris seda pikalt – meeste suurus, nahast, musta värvi. Paksu tallaga. Ilma voodrita.

      «Ainult bandiit käiks sellisega metsas. Siuke, kes valida ei saa.»

      Phone-X noogutas siledat ümarat pead. «Raunil on õigus. See on neetult loll jalanõu. Aga kui see oli bandiit, tuleb meil igatahes arvestada, et neile reodele on päris peened püssid kuskilt kätte tulnud. Selliste ette ei tahaks väga jääda. Tabamus jäsemesse teeb kah kutuks.»

      Väikese arutelu järel otsustati jääda üksiku bandiidi teooria juurde ja Katja pöördus tagasi põhiküsimust arutama.

      «Tagasiteel te kohtasite midagi? Kedagi?»

      «Ei näinud midagi, ei kuulnud midagi,» vastas Tael bossile oma natuke haukuval toonil. «Aga kui see kuningas meid märkas, saab ta pimeda tulles suurema vaevata jälgi pidi järele.»

      Phone-X kummardus Katjale lähemale – too oli küll suurt kasvu naine, aga militaarjuht pidi ikkagi küürutama, et naisele võimalikult kõrva sisse ümiseda. «…okastraat… vall… kärujaaniga asulasse… vähemalt nädal…» püüdis Raun tema sõnadest kinni.

      Mitte et ta oleks tahtnud mingit varjatud teavet tingimata pealt kuulata. Aga Phone-X nagunii rääkis tasa rohkem juhuks, kui too kuradima kuningas on juba kuskil katusel ja tema teravad meeled parasjagu nende nõrku kohti avastada püüavad.

      «Homme lahkume esimese valgega,» otsustas Katja ning Phone-X noogutas rahulolevalt. Ilmselt oligi see tema ettepanek ja mitte keegi ei tahtnud vastu vaielda.

      Lausumata sõnad «Kui öö üle elame,» seisid ruumis nagu sein.

      Ahjuuks kolksatas: Vant lisas puid tulle. Tael kadus nurka seljakottide juurde, kuna Katja ja Phone-X Nuruga sosinal aru pidasid. Veidi aja pärast nägi Raun Taela paberi ja pliiatsiga maha istumas. Mehe nina läikis ahjuukse vahelt paistva tule valgel oranžilt, kui ta, pikk, kalk ning blond, vahikordi kirja panema asus. Kuningaohus ei piisanud mingil juhul ühest valvurist, isegi nende väikeses grupis. Tuli valvata paaridena.

      Tael vaatas kella käe peal ja tõmbas seejärel vaba käega jahmatavalt sirgeid graafikujooni. Ta ei olnud seda nägu, et kardab, kuigi muidugi oli tal kõhelus sees. Neil kõigil oli see eriline tunne kõhus ja kupli all, mis jamaga alati kaasas käib.

      Oma vahetuseni Raun magas – seda natuke õhukest, aga mõneks ajaks täiesti piisavat und, mida sa õpid magama saakides ja ekspides, kui magamisele kulutatud aeg on õigupoolest raisatud tränateenimise aeg. Kusagil aju tagaosas oli mingi osa temast valmis kolmandiku sekundiga ärkvele tõusma ja seesama osa teadis ka raudkindlalt, kus on tema automaat ja kindad.

      «Raun, PiX,» ütles Nurg uru moodi madala ja umbse magamisruumi ukselt tasa. Õrn ahjukuma teisest ruumist lasi aimata, et mehel oli relv õlal rippumas, ja selle asemel, et end juba varustusest lahti koorida ja magama kukutada, pööras ta ahjutuppa tagasi. Ootama, kuni vahetus päriselt valmis on.

      Kui sa oled kuninga jahialadele sattunud, lööb enesealahoiuinstinkt välja isegi hulludel nagu Nurg, mõtles Raun, ja tõmbas rakmed ümber.

      Nurgast läigatasid pimeduses Vandi silmavalged: «Kui palju kell on?»

      «Pool kolm,» vastas samuti varustust peale sättiv Phone-X Rauni asemel oma mõnusal moel, justnagu oleks kõik hästi, kontrolli all ja päris tore pealegi.

      Võib-olla tuli see alaline mõnus mulje lihtsalt sõduripealiku ümmargusest peakujust. Mees, kelle pea on mitte lihtsalt ümmargune, vaid ka nii laelt kui lõualt ja põskedelt ühesuguse harjasega kaetud, lihtsalt ei mõju nagu kondine ja kalk Tael või leebe suujoone, musta vuntsiharjase ning täiesti hullumeelselt pöörlevate pruunide silmadega Nurg.

      Sa hakkad teda kartma alles siis, kui ta sulle selleks tõsiselt põhjust annab, mitte lihtsalt niisama, näkku vaadates.

      «Vaata, ja siis on veel see,» kostis teisest ruumist Nuru hääl. «Konföderaat on sõbraga tühermaa serval tee ääres, müüvad tutsioblikaid. Sõber on siuke suur ja lollakas, seisab nagu töll ning miskipärast ihualasti.» Raun, kes oma magamiskoti kokku pakkis, ohkas endamisi, aga Tael teises ruumis ei andnud märku, et ta seda nalja varem kuulnud oleks. Nii et Nurg rääkis edasi ja tema hääl kandus läbi paokile jäetud ukse ka Rauni ja Phone-Xini: «No, ja Uniooni patrull läheb mööda. Tutsioblikaid loomulikult ei hakka ostma, aga konspiratsiooni mõttes teevad juttu. Küsivad kella. Konföderaat toksab sõbra kõlguteid, vaatab, kuidas munad ja munn õõtsuvad, ja ütleb: «Viie pärast kümme.» Unioonlane tänab ja läheb edasi. Vaatab vaikselt kontrolli mõttes oma kella. Kuram, ongi viie pärast kümme.»

      Selle aja peale oli Phone-X omadega valmis saanud, ahjuruumi astunud ja kõrgus nagu pisut vimmas mägi pimedas ukseavas, Raunile vaevu nähtav. «Ma tean seda lugu. Sa rääkisid seda siis, kui me sügisel seda ilusat kiirgusfooniga prügipõldu tühjaks tegime.»

      «Mina ei tea,» lausus Tael, kui paus pikemaks venis ja Nurg kõhkles. «Räägi lõpuni, mul tuleb parem uni, kui ei pea mõistatama, mis edasi juhtus.»

      «Nojah,» jätkas Nurg kerge irvega, kuna Raun pealiku tagant vaikselt ahjuruumi imbus, aknast välja piilus ning siis laua ligi pingile istus. «Mõni päev hiljem tuleb sama patrull jälle tagasi ja näeb: sama konföderaat koos sellesama palja sõbraga on jälle tee ääres ja müütab märgkurke. Neil on eelmise korra värk meeles, nii et küsivad jälle kella. Konföderaat tõukab jälle sõrmega sõbra mune …»

      Raun haigutas ja mõtles, kui hea oleks üks tee teha. Ta oli küll kolm tundi magada saanud, aga ruum oli hämar, öisest kütmisest peaaegu soe ning pikk ühtlane ootamine ajas une peale. Naine piilus veel korra aknast välja. Seal oli tõusnud kahanev, lopergune kuu.

      Nad hoidsid sees pimedust, et välja midagigi näha oleks, ja õnneks oli aknaid ainult üks. Ikkagi tekkis sellele ligi liikudes väga ebameeldiv alastiolekutunne.

      «…unioonlane ei pidanud vastu. Uudishimu tahtis ära tappa. «Kuidas sa seda teed? Kuidas sa aru saad, palju kell on? No see ei ole loogiline!»

      «Eino, sõdurid, vaadake… kui ma need munad vaate eest ära nihutan, siis paistab piiripunkti kellapost täpselt kätte!»»

      Phone-X ühmatas valjusti naerda, kuigi teadis pointi nagunii. Tael naeratas, noogutas ja tõusis, et magamisruumi minna.

      Raun kergitas samuti suunurki, moe pärast. Ta oli seda lugu nii mitu korda eri variantides kuulnud, et varsti kasvavad tal kardetavasti endal kellad kõrvust välja.

      Hommikupoolne valvekord venis nagu tatt. Ärevus, mis une ajal oli poole teadvust ärkvel hoidnud, hakkas päästmatult vaibuma, aga just see oligi kõige ohtlikum.

      «Sa oled kuningatega kunagi vastamisi olnud?» küsis Raun Phone-Xilt. Suur mees kehitas oma laia kumerat turja.

      «Eemalt olen näinud. See ei olnud üksik kütt, vaid selle… Jahialade piirkonna saadik. Kuradi suur oli küll, aga muidu nägi üsna inimese moodi välja ja käitus ka sinnakanti.» Ta sügas nina ja madaldas hääle peaaegu kuuldamatuks. «Ja ma olen näinud video pealt, kui kuradi ruttu nad liiguvad. See ei ole normaalne. Neil on midagi viga, masinavärk sees või muud sihukest, see on kindel.»

      Raun noogutas. Ta oli seda kuulnud – ja muudki.

      «Ega inimene nende vastu põhimõtteliselt ei saagi. Ainult eritehnikaga,» arvas ta.

      «Nad rikuvad tehnika ka ära, keegi ei tea, kuidas. Muidugi ei toimi see alati ja päriselt, aga kuningate vastu tõrguvad relvad üle mõistuse tihti. Masinad jäävad seisma. Häirekellad ei hakka tööle.»

      Raun vaikis ja seedis kuuldud informatsiooni.

      Ta oleks end palju julgemini tundnud, kui pealik poleks relvatõrgetest hinganudki.

      «Noh, aga kui küsimuse all on, kumb on kiirem, kas kuningas või kuul – ja mõni relv ikka lahti läheb viimaks – siis üldjuhul on kuul ikkagi kiirem,» võttis Phone-X asja julgustavalt kokku.

      Jah, kui Raun oleks seda päriselt uskunud, oleks aeg koiduni palju muretumalt kulunud. Nüüd