Laps. Fiona Barton

Seda teeb variautor. Kui tegemist on suurema staariga, veedavad nad kuulsustega tunde, mõnikord ka nädalaid, meelitades neilt välja lugusid ja emotsioone. Mina sinna liigasse ei kuulu. Minu teemaks on pigem „X Factori” võitjad, seesugune värk. Mulle tundub, et suurem osa nende kohta käivast infost on pärit ajakirjadest ja ajalehtedest, ning ma nokitsen ja viimistlen, kuni kõik kõlab nagu muinasjutt. See pole kunagi kuigi rahuldustpakkuv, aga kui tegemist on kiire tööga mõne ootamatu uudise teemal – surm, skandaal, edu – tuleb seda nii teha.

      See on raske töö ja mõnikord, kui iga sõna juures pikalt juurdlen, nean neid miljoneid, kes ostavad kuulsuste elulugusid pelgalt selleks, et fotosid vaadata.

      Aga mulle makstakse piisavalt hästi ja see on minu enda raha. Pauli arvates on niisugune töö mu ande raiskamine, kuid saan seda kodust teha ja jään anonüümseks.

      Mitte keegi ei tea, kes on Emma Simmonds, olgugi et minu sõnu müüakse kõikjal üle maailma, tosinates keeltes. Minu nimi ei ilmu ealeski raamatu kaanel. Ja ma tahan, et nii jääkski. Paul väidab, et mind tuleks tunnustada, kuid ma vaid naeran selle peale.

      See toimib alati. Tal on niigi palju tegemist doktor Beechami ja tema skeemitamistega. Paul on murelikum, kui välja näitab, ja ma üritan tema enesekindlust tõsta. Kinnitan talle, kui hea õpetaja ta on ja kui väga tudengid tema loenguid armastavad.

      Kui see ei toimi, tuletan talle meelde, et ta päästis mu elu, kui mind oma tiiva alla võttis, ja see paneb ta alati naeratama. Mõtlen, kas ta mäletab veel neid algusaegu, üheksakümnendatel, kui üritasin elu joone peale saada. Olin teiste tudengitega võrreldes liiga vana ja teistsugune, et nendega seltsida. Ja siis veel Paul. Astusin esimese sammu kohe esimesel semestril, kuid tema armus minusse alles viimasel aastal. Kõik oli keeruline, sest ta oli minu tuutor, kuid mulle see siis ei lugenud. Arvasin, et doktor Paul Simmondsil on vastused kõikidele mu probleemidele.

      Ta oli minust kakskümmend aastat vanem ning imeliselt nutikas ja naljakas, seda omal kuival, akadeemilisel moel. Poissmees, triikimata särkide ja eri paarist sokkidega – ning täielikult töösse süüvinud.

      „Sa võlusid mind,” ütlen ikka Paulile ja ta naerab.

      „Mina? Ma ei suutnud kedagi võluda,” vastab ta.

      Aga see on tõsi. Iga kord kui ta millestki rääkis, suutis ta võluda. Vähemalt mind. Pealegi tundus alati, nagu ta räägiks otse minuga. Tema loengud Shakespeare’i traagiliste kangelannade psühholoogiast käisid kõik minu kohta. Istusin loengus ja tundsin, et ta mõistis mind ja mu sassis pead. Ma tõsimeeli uskusin, et ehk õnnestub tal mind terveks ravida. Vaene Paul. Milline vastutus.

      Ta ütleb ikka, et armus minusse kohe, kuid minu arvates teame mõlemad, et ta on meie suhte päriselust romantilisemaks mõelnud. Kui päris aus olla, siis ta oli alguses meelitatud sellest, kui näitasin loengutes huvi üles, ja hakkas mulle alles hiljem kaasa tundma, kui üritasin kirjatööde ja kolledžieluga toime tulla. Ta võttis mu oma tiiva alla, teaduskonna murelapse. Vaene Paul. Tal polnud aimugi, mida ta endale kaela tõmbas.

      Hakkasin Pauli linnakus jälitama ja kõikides tema loengutes saali tagaotsas istuma, ainult et saaksin tema lähedal viibida. Minu aastakäigu tudengid said sellest kohe aru ja mind märgates müksasid üksteist, sosistades oma õelaid märkusi.

      Lõpuks sai isegi Paul aru, et asi on kontrolli alt väljumas ning üritas minu käitumisest rääkida, osutades oma professionaalsele vastutusele ja utsitades mind omavanust poiss-sõpra leidma. Armas.

      „Emma,” ütles ta, „olen piisavalt vana, et su isa olla.”

      Jude oleks öelnud, et selles ongi asi, kui oleksin talle sellest rääkinud. Kuid ma ei rääkinud midagi. Ema ei kuulunud tollal mu ellu. Ma ei pidanud kellelegi ütlema, et nägin Pauli kui oma tugisammast ja ma ei kavatsenudki tal minna lasta. Paul rääkis mulle hiljem, et just minu haavatavus osutus määravaks. Tema meelest vajasin teda rohkem kui ükski teine naine, keda oli eales tundnud.

      Nii romantiline. Mitte nagu meie esimene salajane kohting räpases karri-kohas, kus kirju tapeet ja sitarimuusika summutas meie armuavaldused. Paul pidi vaat et karjuma.

      Meil tuli oodata, kuni olin kraadi kaitsnud, enne kui saime avalikkuse ette tulla, kuid kõik teadsid niigi. Teaduskonnas levisid kaks semestrit šokeerivad kuulujutud ning Paul pakkus välja, et kandideerib mujale, et saaksime koos uuesti alustada.

      „Ja me ei maini, et olid ikka veel tudeng, kui armusime,” selgitas ta. „Parem mitte. Mea culpa, aga magav lõvi ja kõik muu selline …”

      Olen alati arvanud, et see on naljakas ütlus. Magajat lõvi ära üles ärata. Sest magav lõvi ärkab lõpuks ikkagi, kas pole nii?

      8. peatükk

Neljapäev, 22. märts 2012KATE

      Tööline Peter helistas järgmisel hommikul, hääles kõhklus, ja nägi kurja vaeva, et end võõrkeeles väljendada.

      „Preili Waters?” alustas ta. „Olen Peter. John ütles, et tahate minuga rääkida.”

      Kate haaras toru pisut kõvemini pihku. Ta ei uskunud, et tööline võiks tegelikult ühendust võtta.

      „Peter, suur aitäh helistamast. Oled juhtunust kindlasti väga šokeeritud.”

      „Jah, väga šokeeritud,” nõustus noormees. „Kuidas te minust kuulsite?”

      „Noh, politsei andis juurdluse kohta pisut infot,” vastas Kate kähku. Mees teisel pool toru oli ilmselgelt närviline ja Kate ei soovinud temas mingeidki kõhklusi tekitada. Lihtsam oleks, kui nad kohtuksid. Ta saaks oma sarmi näost näkku suheldes paremini mängu panna.

      „Kuulge, telefonis on raske rääkida,” alustas Kate. „Keeruline on vestelda nii tundlikul teemal kui see. Kas võiksime kohtuda, Peter? Võin ise kohale tulla.”

      Peter kõhkles. „Tjah, hea küll,” sõnas ta. „Aga ainult natukeseks. Peatun praegu sõbra juures. Shepherd’s Bushis. Kas võiksime seal kohtuda? Näiteks jaama kõrval kohvikus?”

      „Muidugi. See on mulle üsna lähedal. Jõuan poole tunniga. Sobib?”

      Kate võttis toolilt juba oma käekotti. Gordon Willis tõstis pilgu. Ta kuulas iga vestlust pealt. See oli kindel mis kindel. Pealegi, Kate oli maininud politseid – Gordoni kiivalt valvatud valdkonda.

      „Mis teoksil?” küsis ta. „Midagi, mida ma peaksin teadma?”

      „Ei. Ainult üks surnud imik Woolwichis. See ilmus Standardis, Gordon,” sõnas Kate, üritades hoolikalt lugu pisendada, et igasuguseidki sekkumisi välistada. Krimimees oli tuntud sahkerdaja, kes otsis alati võimalust, kuidas teiste töid oma nime all avaldada.

      „Jah, ma nägin seda,” nendib ta. „Politsei arvates on see vana  – võib-olla isegi ajalooline.”

      „Tjah, mõtlesin, et heidan pilgu peale. Võib-olla on selle taga hea lugu, mis inimestes huvi ärataks.”

      „Plikade värk,” nentis Gordon ja naasis ristsõna juurde.

      Peter istus koolaklaasi taga, kui Kate tema laua juurde astus. Ta oli kriipspeenike ja niivõrd kahvatu, et Kate nägi ta naha alt veene paistmas. Peter tõstis pilgu, kui Kate lähenes, tõusis püsti ja surus naisel kätt. Tema käsi oli külm ja värises Kate’i peos.

      „Suur aitäh, et olid nõus minuga kohtuma, Peter. Olen väga tänulik,” sõnas Kate soojalt, kui nad istet võtsid. „Üritan lihtsalt vaadata, et lugu õigesti kirja saaks – beebi nimel.”

      Tabasin õigesse kohta. Peteri silmisse valgusid pisarad ja ta lõi pilgu maha.

      „See beebi oli nii väike. Nagu teda polekski seal mullas olnud,” ütles ta jooki põrnitsedes. „Ma ei teadnud, mis see on, mida ma näen. Siis märkasin …”

      Kate’ile jäid Peteri sõnad iseenesest meelde, sissejuhatus juba peas mängimas.

      „Miks sa seal kaevasid?” küsis ta, utsitades Peterit sellest painavast punktist edasi liikuma ja vestlust arendama. „Räägi mulle sellest päevast.”