Laps. Fiona Barton

lillepottidest liigutada. Need, millesse taimi istutatakse. Ta rääkis, et lillepoti edasi-tagasi liigutamine ajas mulla laiali. Ja ta märkas pisikest luud. See oli nii pisike, et Peter arvas, et see kuulub loomale ja võttis selle pihku. Aga seal oli veel tükke. Kui Peter taipas, mis see olla võis, hakkas ta röökima. Arvasin, et ta jäi jalast ilma või midagi. Ma pole kunagi niisugust karjatust kuulnud.”

      „Ta oli kindlasti nii ehmunud. Te kõik olite,” pomises Kate julgustavalt.

      Tema kaaslane noogutas väsinult. „Ta on väga usklik, see Peter. Ida-eurooplane, tead ise. Jahvatab alati muudkui hingedest ja muust sellisest. Igatahes, ma läksin kohale ja vaatasin. See oli nii pisike. Nagu lind. See oli millessegi mässitud, paberi- ja kiletükid külge kinni jäänud. Helistasin politseisse ja nad sõitsid välja.”

      „Kus see juhtus?” küsis Kate.

      „Terrassidega maja taga, mille mõni kuu tagasi lammutasime. Suured räämas vanad majad – mõned isegi viiekorruselised. Üüritoad ja -korterid. Kogu maja nägi välja, nagu variseks ise kokku, kui me poleks seda pisut müksanud.”

      Ta tõusis. „Igatahes, tööle tagasi. Tänud joogi eest, preili. Ja pidage meeles – ei mingeid tsitaate.”

      Kate naeratas ja surus mehel kätt. „Loomulikult. Aitäh jutuajamise eest, John. Sellest oli suur abi. Mis sa arvad, kas Peter oleks nõus minuga rääkima? Tahan lihtsalt mõningaid üksikasju üle täpsustada.”

      „Ma kahtlen,” vastas John.

      „Äkki saad talle minu numbri anda, juhul kui ta peaks tahtma minuga ühendust võtta?” küsis Kate, pakkudes oma visiitkaarti.

      John Davies pistis kaardi püksitaskusse ja noogutas hüvastijätuks. Ülejäänud töölised järgnesid talle.

      Kate istus ühtäkki vaikseks jäänud baaris edasi ja hakkas märkmeid tegema. Rahu ja vaikus ei kestnud kaua; pubiomanik astus ligi, et klaase koristada ja ajas tal mõtted sassi.

      „Kuulsin, et olete reporter,” alustas ta.

      Kate tõstis mehe suunas pilgu ja naeratas. „Jah, olen Kate, Daily Postist,” sõnas ta.

      „Graham,” ütles mees ühtäkki sõbralikult, nüüd mil lõunasöögirahvas oli lahkunud. „Millest te siis lugu teete ka?”

      „Imiku laibast, mis ehitusplatsilt leiti.”

      Pubiomanik istus Kate’i vastu nahktoolile.

      „Aa. Tjah. Hirmus lugu, matta beebi aeda,” nentis ta. „Paneb mõtlema, mis selle vaese pisikesega juhtus. Tähendab, kas keegi tappis ta?”

      Kate pani pastaka käest ja vaatas pubiomanikule otsa. „Täpselt minu mõte,” ütles ta. „Kes suudaks imikut tappa? Sellele ei kannata mõeldagi.”

      Nad istusid hetke vaikuses.

      „Kas tundsite inimesi, kes nendes majades elasid?” küsis Kate. „Politsei ajab neid nüüd kindlasti taga.”

      „Siis on neil tükk tegemist. Seal elasid enamasti üürnikud ja needki vahetusid iga viie minuti tagant,” rääkis Graham. „Tavaline lugu: omanik ei elanud siin – tal oli ümbruskonnas hulganisti kinnisvara, mida ta odavalt välja üüris. Need toad olid seest ilged. Seesugused kohad, kust inimesed võimalikult ruttu jalga lasevad. Igatahes, imikut ei maetud hiljuti. Üks politseinik ütles mulle seda, kui inimesi küsitles. See võis sinna sattuda nelikümmend või viiskümmend aastat tagasi.”

      „Tõesti? Kuidas nad küll teavad? See tähendab siis, et ammu enne teie siiatulekut?”

      Pubiomanik naeratas, üritades röögatust komplimendist mitte liiga meelitatud näida. „Vaevalt küll,” sõnas ta. „Kas soovite veel üht?” Ta osutas kleepuvate nirede poole Kate’i klaasis.

      „Aitäh. Kas saaksin seekord ainult mullivett? Ma olen autoga.”

      „Muuseas,” jätkas Kate, kui mehest sammugi maha jäämata leti juurde järgnes, üritades tähelepanu ülal hoida hoida, „kes siis pubi omanik oli? Seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel? Küllap nemad teadsid inimesi, kes sel tänaval elasid?”

      „Tegelikult olid need mu teise poole ema ja isa,” selgitas Graham. „Võtsime neilt järje üle. Toni saab ehk aidata, aga ta on tööl.”

      „Ärge muretsege, võin tagasi ka tulla,” vastas Kate.

      7. peatükk

Neljapäev, 22. märts 2012EMMA

      On lõuna ja ma vedelen ikka veel voodis, kuhu hommikul Paulist jäin. Õnnetabletid teevad tasapisi oma tööd ja tunnen mõnusat tuimust ligi hiilimas, nii et sunnin end tõusma. Mul on musta voodipesu lõhn küljes, nõnda seisan duši all, kuni sõrmeotsad hakkavad krimpsu tõmbuma, ja tõmban siis selga lohvaka dressipluus-kleidi, et oma keha varjata.

      Olen pannud rahustid tagasi vannitoa kappi ja sulgenud nende järel ukse. Ma vihkan tablette  – need tähendavad, et ma olen läbi kukkumas. Tahaksin need prügikasti visata, aga mis siis, kui ma nendeta hakkama ei saa?

      Võib-olla peaksin otsima seekord teistsugust abi – keemiast kaugemale vaatama. Ma vaat et naeran selle mõtte peale. See tähendaks ju rääkimist, eksju? Kellelegi oma mõtete välja ütlemist. Selgitamist, miks ma omadega nii sassis olen. Mis on selle kõige taga. See tähendaks lahtise prahi minema pühkimist ja mälestuste ümber paakunud paksu savikihi lahti kaevamist.

      Ema Jude pakkus kord välja, et läheksin teraapiasse – siis, kui halvad päevad olid alles alanud –, aga ma keeldusin autosse istumast, kui ta üritas mind nõustaja juurde viia. Korraldasime tänaval kohutava stseeni: ema karjus mu peale, et autosse istuksin, ja mina klammerdusin auto ukse külge. Jumaluke, kas see olin tõesti mina? Ma ju teadsin siis, et vaikus oli – on – ainus valik.

      Ma tean, et ma ei teeks praegu midagi teisiti. Selleks on liiga hilja. Suruksin kõik lihtsalt alla, võtaksin tablette, kuni olukord on taas kontrolli all ja jätkaksin tööga. Täidaksin elu muude asjadega, et hirmu tõrjuda, nii nagu tavaliselt.

      Enda moodi tavaliselt.

      Igatahes – ma kavatsen minna karni, et Paulile õhtusöögiks liha varuda ning kõrbenud ja ülessulatatud söök heastada. Sõna „liha” jääb kummitama. Liha ja veri. Tahan oksendada.

      Lõpeta, ütlen iseendale, pigistades läbi kleidi nahka oma kõhul.

      Juba karni sisse astudes on tunda vere lõhna, sellist metalset ja kõrile kleepuvat. Minus tõstab pead paanika, nõnda seisan tasakesi järjekorras, kasutades joogas õpitud hingamistehnikat. Sisse paremast sõõrmest, välja suu kaudu. Või hoopis välja vasakust sõõrmest?

      „Proua Simmonds,” ütleb lihunik üpris valjusti. „Mida teile täna?”

      Mediteerimisest üles ehmatatud, kogelen: „Ee, biifsteeki palun. Seljatükk.” Söön ise salatit.

      Lihunik näib pisut pettunud. „Ainult üks tükk? Sööte täna üksi?” muigab ta, õhetades oma totaka õlgkübara all.

      Saadan talle pilgu ja üritan siis naeruga olukorrast välja vingerdada, näitamaks teistele naistele siin poes, et sain naljast aru. Kuid see kõlab võltsilt. „Jah, George Clooney hüppas jälle alt ära,” sõnan.

      Pistan lihapaki kotti, maksan nõutud hingehinna ja lähen koju, et pisut tööd teha.

      Kell on viis ja Paul jõuab varsti koju. See mõte paneb mind kiiremini trükkima. Jätkan veel tunnikese ja naasen siis koduste toimetuste juurde. Veel ei saa lõpetada. Pean edasi tegutsema. Kui ma lõpetan, on mõtted jälle beebil. Tähelepanu hajutada, hajutada, hajutada.

      Tänan enamikel päevadel jumalat, et ta töö välja mõtles. Hakkasin toimetamisega tegelema umbes kümme aastat tagasi. Üks hea sõbranna töötas kirjastuses ja palus minult ühel nädalavahetusel kiire toimetamistööga abi. Olin alati pigem iseenda jaoks kirjutanud – kolledžis –, kuid see oli tõsine kirjatöö, ühe jalgpalluri üpriski lapsikute kritselduste tõlkimine südantliigutavaks proosaks. Selgus, et mul