Kaheksakümne päevaga ümber maailma. Verne Jules

hüüdis Andrew Stuart, keda kaasvestleja põikpäisus ärritama hakkas.

      „Olgu, mängime parem edasi.“

      „Sel juhul jagage uuesti,“ vastas Phileas Fogg, „teil läks segamini.“

      Andrew Stuart korjas kaardid värisevi käsi uuesti kokku, viskas need siis äkki lauale tagasi ja pahvatas:

      „Olgu, härra Fogg, ma vean nelja tuhande naela peale kihla! …“

      „Kallis Stuart,“ ütles Fallentin, „rahunege ometi. See pole ju tõsiselt.“

      „Kui ma vean kihla, siis teen seda tõsiselt,“ teatas Andrew Stuart.

      „Olgu!“ vastas härra Fogg ning sõnas kolleegide poole pöördudes:

      „Mul on kakskümmend tuhat naela vendade Baringite pangas. Ma olen valmis selle summaga riskeerima.“

      „Kakskümmend tuhat naela!“ hüüdis John Sullivan. „Kakskümmend tuhat naela, millest võite ettenägematu viivituse tõttu ilma jääda!“

      „Ettenägematut pole olemas,“ vastas Phileas Fogg rahulikult.

      „Härra Fogg, kuid kaheksakümmend päeva, see on minimaalselt arvestatud aeg!“

      „Hästi kasutatud miinimum on täiesti piisav.“

      „Kuid selleks, et mitte hilineda, tuleb teil matemaatilise täpsusega rongilt laevale ja laevalt jälle rongile karata!“

      „Eks ma siis kargagi matemaatilise täpsusega.“

      „Ärge tehke nalja!“

      „Üks õige inglane ei naljata kunagi, kui tegu on nii tõsise asjaga nagu kihlvedu,“ vastas Phileas Fogg. „Ma vean kahekümne tuhande naela peale ükskõik kellega kihla, et ma sooritan reisi ümber maailma vähemalt kaheksakümne päevaga ehk tuhande üheksasaja kahekümne tunniga ehk saja viieteistkümne tuhande kahesaja minutiga. Kas võtate kihlveo vastu?“

      „Võtame vastu,“ vastasid härrad Stuart, Fallentin, Sullivan, Flanagan ja Ralph, olles omavahel kokku leppinud.

      „Tore,“ jätkas härra Fogg.

      „Rong Doverisse väljub kell kaheksa nelikümmend viis. Ma sõidan sellega!“

      „Kas täna õhtul?“ küsis Stuart.

      „Täna õhtul,“ vastas Phileas Fogg, ja vaadanud taskukalendrisse, lisas: „Täna on kolmapäev, 2. oktoober, pean olema Londonis, sellessamas Reformi klubi salongis laupäeval, 21. detsembril kell kaheksa nelikümmend viis õhtul, vastasel korral kuuluvad vendade Baringite pangas minu arvel olevad kakskümmend tuhat naela tõe ja õiguse nimel teile, härrased. Siin on tšekk sellele summale.“

      Koostati protokoll kihlveo kohta ja kuus asjaosalist kirjutasid sellele alla. Phileas Fogg säilitas kõigutamatu rahu. Ta muidugi ei vedanud kihla selleks, et teenida, ta pani mängu kakskümmend tuhat naela – poole oma varandusest –, pealegi riskeeris ta teise poolega, et täide viia see raske, lausa teostamatu projekt.

      Mis puutub ta vastastesse, siis nemad olid ilmselt erutatud mitte niivõrd sellise suure panuse tõttu, vaid rohkem selle pärast, kas niisugustel tingimustel ikkagi võib kihla vedada.

      Kell lõi seitse. Härra Foggile tehti ettepanek vistimäng lõpetada, et ta saaks ärasõiduks valmistuda.

      „Ma olen alati valmis!“ vastas kõigutamatu härrasmees, andes kaardid kätte.

      „Ruutu trump,“ ütles ta. „Teie kord käia, härra Stuart.“

      NELJAS PEATÜKK,

milles Phileas Fogg paneb oma teenri Passepartout’ imestama

      Kell seitse kakskümmend viis, võitnud kaardimängus kahekümne viie gini ringis, jättis ta oma auväärsete kaaslastega hüvasti ja lahkus Reformi klubist.

      Päevaprogrammi hoolega läbi uurinud Passepartout imestas väga, nähes härra Foggi süüdlaslikul moel sellisel ebatavalisel ajal koju tulemas. Ülestähenduste järgi pidi majaperemees koju jõudma alles keskööl.

      Phileas Fogg läks kõigepealt üles oma magamistuppa, siis hüüdis:

      „Passepartout!“

      Passepartout ei vastanud. See kutse ei võinud olla määratud temale. Polnud õige kellaaeg.

      „Passepartout!“ hüüdis härra Fogg uuesti, häält tõstmata.

      Passepartout läks üles.

      „Ma pidin teid teist korda kutsuma,“ ütles härra Fogg.

      „Aga veel ei ole kesköö,“ vastas Passepartout, kell käes.

      „Ma tean seda,“ vastas Phileas Fogg, „ja ma ei tee teile etteheiteid. Me sõidame kümne minuti pärast Doverisse ja sealt Calais’sse.“

      Midagi grimassitaolist ilmus prantslase ümmargusele näole. Ilmselt oli ta valesti kuulnud.

      „Kas te sõidate ära?“ küsis ta.

      „Jah,“ vastas Phileas Fogg. „Me läheme ümbermaailmareisile.“

      Silmad suured, kulmud kergitatud, käed laiali, ühesõnaga kõigi imestust ja nõutust väljendavate sümptomite saatel pomises teener:

      „Ümbermaailmareisile?“

      „Kaheksakümne päevaga,“ täpsustas härra Fogg. „Nii et me ei tohi minutitki kaotada.“

      „Aga pakid? …“ küsis Passepartout hämmelduses pead väärutades.

      „Ei mingeid pakke. Ainult üks reisikott kahe villase särgi ja kolme paari sokkidega. Teile seesama. Muu ostame teelt. Tooge mu vihmamantel ja reisitekk alla. Pange jalga tugevad jalanõud, kuigi meil tuleb jalgsi vähe käia, või ei tule üldse. Minge!“

      Passepartout oleks tahtnud vastata, aga ei saanud. Ta väljus härra Foggi toast ning läks enda omasse, vajus tugitooli ning kirus:

      „Tore lugu küll! Ja mina lootsin siit rahulikku elu leida! …“

      Aga ta hakkas kohe masinlikult ärasõiduks ettevalmistusi tegema. Reis ümber maailma kaheksakümne päevaga! Kas tal on tegu hulluga? Ei … On see nali? Olgu, nad lähevad Doverisse, olgu, Calais’sse, nojah. See ei saanud ometi olla vastumeelt temasugusele tublile noormehele, kes polnud viis aastat jalga kodumaa pinnale saanud. Võib-olla minnakse koguni Pariisi, ta vaataks meeleldi jälle seda kaunist pealinna. Selline peenike härrasmees peatub seal ilmtingimata. Jah, seda küll, aga kuidas sellest aru saada, et niisugune džentelmen, lootusetu kodusistuja, reisima läheb!

      Kella kaheksaks oli Passepartout’1 tagasihoidlik reisikott oma ja isanda riietega valmis seatud, seejärel astus ta ikks veel segaduses olles toast välja, pani ukse hoolikalt kinni ning läks härra Foggi juurde.

      Härra Fogg oli valmis. Tal oli kaenla all kuulus Bradshaw’ raudteede ja veeteede teatmik, mis pidi neile andma reisi ajal vajalikku informatsiooni. Ta võttis Passepartout’ käest koti, tegi selle lahti ning pistis sinna paksu paki pangatähti, mis olid maksvad kõikides maades.

      „Ega te midagi ei unustanud?“ küsis ta.

      „Ei midagi, härra.“

      „Minu vihmamantel ja reisitekk?“

      „Nad on siin.“

      „Hästi, võtke kott.“

      Härra Fogg andis koti Passepartout’le tagasi.

      „Olge sellega ettevaatlik,“ lisas ta. „Siin on sees kakskümmend tuhat naela.“

      Kott oleks Passepartout’ käest maha kukkunud, justkui need kakskümmend tuhat naela oleksid olnud kuldmüntides.

      Majahärra ja teener läksid trepist alla, keerasid välisuksele kaks keerdu peale.

      Voorimeeste peatuspaik oli Savile Row’ lõpus. Phileas Fogg ja ta teener istusid troskasse, mis hakkas kiiresti liikuma Charing