Kaheksakümne päevaga ümber maailma. Verne Jules

ja finantsässad.

      „Noh, Ralph,“ küsis Thomas Flanagan, „kuidas on lood selle varguseasjaga?“

      „Ah,“ vastas Andrew Stuart, „pangal tuleb vist suu oma rahast puhtaks pühkida.“

      „Ma arvan vastupidi,“ tähendas Gauthier Ralph, „et me saame selle varga kätte. Politseiinspektorid, kõvad poisid, on saadetud kõikidesse Ameerika ja Euroopa suurematesse sadamatesse. Sel isandal on raske läbi lipsata.“

      „Kas siis varga kirjeldus on olemas?“ küsis Andrew Stuart.

      „Kõigepealt, see pole varas,“ vastas Gauthier Ralph tõsiselt.

      „Kuidas, keegi tegelane pani lihtsalt viiskümmend viis tuhat naela pangatähtedes taskusse?“

      „Ei,“ vastas Gauthier Ralph.

      „Ah et see on siis härrasmees?“ küsis John Sullivan.

      „Morning Chronicle väidab, et see on džentelmen.“

      Seda märkust ei teinud keegi muu kui Phileas Fogg, kelle pea kerkis paberikuhja kohale. Samal ajal tervitas ta kolleege, kes temale samaga vastasid.

      Sündmus, mida erinevad Ühendkuningriigi ajalehed ägedalt arutasid, oli toimunud kolm päeva tagasi, 29. septembril.

      Inglise Panga peakassiiri laualt oli võetud pakk viiekümne viie tuhande naela väärtuses pangatähti. Vastuseks imestamisele, et kuidas sellise varguse sai nii lihtsalt toime panna, vastas panga asedirektor, et kassiir oli samal hetkel registreerimas kolme šillingi ja kuue penni laekumist, ja et kõigel ei saa ju korraga silma peal hoida.

      Et selle sündmuse asjaolusid paremini selgitada, tuleb tähendada, et see suurepärane asutus, Inglise Pank, näib oma klientide väärikust niivõrd austavat, et ei kasuta valvet ega isegi trelle. Kuld, raha ja pangatähed vedelevad laudadel ja on nii-öelda esimesele sisseastujale vabalt taskusse pista. Ei saa ju ometi kahtluse alla seada oma külastajaid. Üks paremaid inglise harjumuste uurijaid rääkis niisugusest juhtumist. Ühes Inglise Panga saalis, kus ta kunagi juhtus olema, köitis ta pilku kassiiri laual lebav seitse-kaheksa naela kaaluv kullakang. Ta võttis kullakangi kätte, uuris lähemalt, andis naabrile, too kolmandale, ja niiviisi rändas see käest kätte pimeda koridori lõppu ega jõudnud oma kohale tagasi enne poole tunni möödumist, kusjuures kassiir ei tõstnud isegi pead.

      Kuid 29. septembril ei läinud asjad hoopiski nii. Pangatähtede pakk ei tulnud tagasi, ja kui haruldane kell, mis rippus operatsioonisaalis, lõi viis, mis tähendas töö lõppemist büroodes, ei jäänud Inglise Pangal muud üle kui kanda need viiskümmend viis tuhat naela kahjude registrisse.

      Kui vargus oli vajalikul moel tuvastatud, saadeti kõige vilunumad kriminaalpolitseiagendid tähtsamatesse sadamatesse, Liverpooli, Glasgow’sse, Le Havre’i, Suessi, Brindisisse, New Yorki jne lubadusega edu puhul välja maksta kahe tuhande naela suurune preemia ja viis protsenti leitud rahasummast. Oodates teateid, mida kiiresti käivitunud jälitamine pidi võimaldama, tuli inspektoritel pidada hoolega silma peal kõigil saabuvatel või lahkuvatel reisijatel.

      Nagu väitis Morning Chronicle, oli põhjust oletada, et varguse toime pannud isik ei kuulunud ühtegi Inglismaa vargajõuku. Selsamal 29. septembril nähti üht hästiriietatud, maneerikat ja auväärset džentelmeni selles väljamaksete saalis, kus vargus toimus, ringi kõndimas. Uurimine võimaldas anda selle mehe kohta küllalt täpse isikukirjelduse, mis Ühendkuningriigi ja kogu Euroopa detektiividele kiiresti laiali saadeti. Mõned helged pead, Gauthier Ralph nende hulgas, olid kindlalt veendunud, et varas ei pääse.

      Nagu arvata võis, oli see teema päevakorral nii Londonis kui ka tervel Inglismaal. Arutati, vaieldi ägedalt, kas metropoli politseil on selles suhtes edu või mitte. Polnud ime, et ka Reformi klubi liikmed mainitud teemat arutasid, seda enam, et Inglise Panga asejuhataja viibis nende hulgas.

      Lugupeetud Gauthier Ralph ei kahelnud jälitamise tulemustes, leides, et pakutud preemia innustab agente ja piitsutab nende leidlikkust tagant. Kuid kolleeg Andrew Stuart ei jaganud kaugeltki tema kindlat usku. Vaidlus käis vistilaua ümber istuvate härrade vahel, Stuart oli Flanaganiga paaris, Fallentin Phileas Foggiga.

      Mängu ajal härrased ei rääkinud, kuid roberite vahepeal jätkus katkenud jutuhoog veelgi ägedamalt.

      „Mina arvan küll,“ ütles Andrew Stuart, „et varga šansid on suuremad, ta on kindlasti osav tegelane!“

      „Mis te nüüd!“ vastas Ralph. „Pole maad, kuhu ta võiks peitu pugeda.“

      „Kuidas niimoodi?“

      „Kuhu ta teie meelest võib sõita?“

      „Ma muidugi ei tea,“ vastas Andrew Stuart, „aga maailm on ikkagi küllalt lai.“

      „Ta oli seda varem …“ ütles Phileas Fogg poolihääli ning lisas siis:

      „Teie kord on tõsta, härra,“ ning ulatas kaardid Thomas Flanaganile.

      Roberi ajal jutuajamine katkes, kuid õige pea jätkas Andrew Stuart:

      „Kuidas varem! Kas maakera on siis väiksemaks tõmbunud või?“

      „Muidugi,“ vastas Gauthier Ralph. „Mina arvan samuti nagu härra Fogg. Maa on väiksemaks muutunud, sest selle võib nüüd kümme korda kiiremini läbida kui sada aastat tagasi. Ka otsingud käivad nüüd kiiremini.“

      „Aga ka varga kadumine!“

      „Teie kord käia, härra Stuart!“ teatas Phileas Fogg.

      Kuid umbusklik Stuart ei saanud rahu, ja kui partii oli lõppenud, tähendas ta:

      „Peab tunnistama, härra Ralph, et te leidsite naljaka tõestuse selle kohta, nagu oleks maailm väiksemaks muutunud. Et selle võib kolme kuuga läbi käia …“

      „Ainult kaheksakümne päevaga,“ teatas Phileas Fogg.

      „Tõepoolest, härrased,“ lisas John Sullivan, „kaheksakümne päevaga sellest ajast peale, kui Suurel Hindustani raudteel avati Rothali ja Allahabadi vaheline lõik. Siin on Morning Chronicle’is ilmunud ajaarvestus:

      Londonist Suessi läbi Colle del Montcenisi’ ja Brindisi, rong ja laev … 7 päeva;

      Suessist Bombaysse, laev … 13 päeva;

      Bombayst Calcuttani, rong … 3 päeva;

      Calcuttast Honkongi (Hiina), laev … 13 päeva;

      Honkongist Yokohamasse (Jaapan), laev … 6 päeva;

      Yokohamast San Franciscosse, laev … 22 päeva;

      San Franciscost New Yorki, rong … 7 päeva;

      New Yorgist Londonisse, laev, rong … 9 päeva;

      Kokku … 80 päeva

      „Tõepoolest kaheksakümmend päeva!“ hüüdis Andrew Stuart, kes oli tähelepanematusest tihi trumbiga võtnud. „Aga arvesse pole võetud halba ilma, vastutuult, katastroofe merel ja raudteel jne.“

      „On küll võetud,“ vastas Phileas Fogg, jätkates mängimist, sest nüüd käis vestlus juba ka mängu ajal.

      „Isegi kui hindud või indiaanlased rööpad üles kisuvad,“ hüüdis Andrew Stuart, „kui nad peatavad rongi, röövivad selle paljaks, skalpeerivad reisijad?“

      „On arvestatud,“ vastas Phileas Fogg ja viskas kaardid lauale, sõnades: „Kaks suurt trumpi.“

      Andrew Stuart, kelle kord oli kaarte jagada, korjas need kokku ja lausus:

      „Teoreetiliselt on teil õigus, härra Fogg, aga praktikas …“

      „Ka praktikas, härra Stuart.“

      „Tahaksin näha, kuidas see teil välja kukub.“

      „See oleneb teist. Sõidame koos.“

      „Taevas tule appi!“ hüüdis Stuart. „Aga ma veaksin nelja tuhande naela peale kihla, et niisugune reis sellistel tingimustel on võimatu.“

      „Vastupidi, vägagi võimalik,“