Esme Lennoxi kadumine. Maggie O'Farrell

Luke sirutab käe, haarab naisel randmest, siis käest, siis õlast ja tõmbab üle läve enda poole. Suudleb ta kaela, üks käsi ukselingil, teine libisemas naise jaki sisse, pluusi alla, ümber piha, üle rindade, piki selgroo õnarusi. Ta poolenisti kannab, poolenisti tirib Irise trepist üles, nii et naine kontsadel komistab. Luke saab tal küünarnukist kinni ning nad tuhisevad klaasuksest sisse.

      „Muide,” ütleb Iris mehel lipsu eest rebides ja seda kõrvale heites, „on teil siin turvakaamerad?”

      Luke raputab pead ja suudleb naist. Ta kohmitseb seeliku luku kallal, vandudes pingutusest. Naine surub oma käed mehe kätele ja lukk annab järele, seelik libiseb maha ning Iris lennutab selle kõrgele õhku, ajades Luke’i naerma.

      Iris ja Luke kohtusid kaks kuud tagasi pulmapeol. Iris vihkab pulmi. Lausa kirglikult. Kogu seda edevates riietes ringi patseerimist, eraviisilise suhte ritualiseeritud avalikustamist, lõppematuid kõnesid, kus mehed räägivad naistest. Kuid see pidu oli üsna nauditav. Üks ta parimaid sõbrannasid abiellus mehega, kes üle pika aja Irisele meeldis; pruut kandis kaunist tualetti, ei mingeid kõnesid ega fotograafide tüütut kamandamist.

      Otsustavaks sai Irise kleit – palja seljatagusega roheline krepdešiinist kokteilikleit, mida ta oli selleks puhuks ekstra kohendanud. Ta oli juba mõnda aega sõbraga juttu ajanud, pannes samas tähele meest, kes end küljetsi nende kõrvale poetas. Mees vaatas peotelgis ringi rahuliku enesekindlusega – rüübates šampanjat, lehvitades kellelegi, libistades sõrmedega läbi juuste. Sõbra sõnade peale: „Vapustav kleit, Iris,” märkis võõras neile pilkugi heitmata, isegi nende poole pöördumata: „See ei ole tegelikult kleit. Kas seda ei kutsutud vanasti pihikuks?” Alles siis vaatab Iris talle sügavamalt silma.

      Mees osutus heaks armukeseks, nii nagu Iris oligi arvanud. Hooliv, aga mitte liiga innukas, kirglik, aga mitte klammerduv. Kuid täna hakkab Irisele tunduma, et mehe liigutustes on justkui liigset kiirustamist. Ta avab silmad ja piidleb meest pilukil laugude vahelt. Luke’i silmad on suletud, ilme joovastunud, keskendunud. Ta vinnab naise laualt sülle ja tõstab põrandale, ning – jah, Iris näeb, näeb päris selgesti – saadab pilgu kellale arvuti kohal.

      „Püha jumal,” ütleb mees pärast – Irise meelest liiga ruttu, veel enne kui nende hingamine on rahunenud, enne kui südamed enam rinnus ei puperda –, „võiksid sa igal õhtul siia sisse astuda?”

      Iris veeretab end kõhuli, tundes nahal vaiba karedat torget. Luke suudleb naise seljaõnarust, silitab mõne hetke peoga edasi-tagasi. Siis upitab end püsti, kõnnib laua juurde ning Iris jälgib, kuidas mees riidesse paneb. Tema liigutused on kuidagi pakilised, kui ta püksid jõnksuga üles tõmbab ja särgi selga sikutab.

      „Kas kodus oodatakse?” Endiselt põrandal lesides, ütleb Iris rõhuga välja iga silbi.

      Mees viskab pilgu kellale, mida parasjagu randme ümber kinnitab, ja teeb grimassi. „Ma ütlesin, et mul läheb tööl kauem.”

      Naine sirutab käe vaibale kukkunud kirjaklambri järele ja, asunud seda sirgeks tõmbama, meenub talle miskipärast, et prantsuse keeles kutsutakse neid trombones.

      „Tegelikult peaksin talle helistama,” pomiseb Luke. Ta istub kirjutuslauale ja haarab telefoni. Oodates trummeldab ta sõrmedega, seejärel naeratab Irisele – lai, kiire naeratus, mis hajub kohe, kui öeldakse: „Gina? Mina siin. Ei. Mitte veel.”

      Iris viskab välja venitatud kirjaklambri kõrvale ning küünitab käe aluspükste järele. Luke’i naine ei häiri teda, ent ta ei taha ilmtingimata pealt kuulata nende kõnelusi. Ta korjab põrandalt ükshaaval oma rõivad ja paneb riidesse. Ta võtab juba istet, et saapalukud kinni tõmmata, kui Luke viimaks lõpetab. Põrand lööb mehe lähenevate sammude all vappuma. „Sa ei hakka ometi minema?”

      „Hakkan.”

      „Ära mine.” Mees põlvitab, põimides käed naise piha ümber. „Mitte nii ruttu. Ütlesin Ginale, et ei jõua veel niipea koju. Võiksime toitu tellida. Tahad sa süüa?”

      Iris kohendab mehe särgikraed. „Ma pean minema.”

      „Iris, ma jätan ta maha.”

      Iris kangestub. Ta üritab toolilt tõusta, kuid mees hoiab temast kõvasti kinni. „Aga …”

      „Ma jätan ta maha, et olla sinuga.”

      Hetke on naine tumm. Siis hakkab mehe sõrmi piha ümbert lahti kangutama. „Jumala eest, Luke. Ärme parem räägi sellest. Ma pean minema.”

      „Ei pea sa kuhugi minema. Jää veel natukeseks. Meil on vaja rääkida. Ma ei suuda enam niiviisi. See ajab mind hulluks – muudkui teesklen Ginaga, et kõik on korras, kuigi tegelikult tahan ma ainult …”

      „Luke,” ütleb Iris, pühkides mehe särgilt oma juuksekarva, „ma lähen nüüd. Lubasin Alexiga kinno minna ja …”

      Luke laseb kulmu kibrutades naise vabaks. „Te saate täna Alexiga kokku?”

      Luke ja Alex on kohtunud üheainsa korra. Nad olid Luke’iga nädala jagu käinud, kui Alex ootamatult ukse taha ilmus. Niipea, kui Iris mõne uue mehe leiab, kordub sama. Iris oleks võinud vanduda, et vend tundis seda oma kuuenda meelega.

      „See on Alex,” oli ta kööki naastes tutvustanud, lõug ärritusest pingul, „minu vend. Alex, see on Luke.”

      „Tere!” Alex oli küünitanud üle köögilaua ja pakkunud tervituseks kätt.

      Luke oli venna käe vastu võtnud. Tema laiade sõrmenukkidega näpud neelasid Alexi pihu. Irist rabas meeste füüsiline erinevus: Luke’i tume, kogukas mesomorfne keha Alexi kiitsaka, heleda ektomorfi kõrval. „Alexander,” sõnas ta peanoogutusega, „väga meeldiv.”

      „Alex,” parandas Alex.

      „Alexander.”

      Iris tõstis pilgu Luke’ile. Tegi ta seda meelega? Ta tundis end äkitselt kõhetuvat, kahanevat tema kohal kõrguvate meeste kõrval. „Tema nimi on Alex,” pistis Iris vahele. „Istuge nüüd maha ja teeme ühed joogid.”

      Luke võttis istet. Iris tõi Alexile klaasi ja läigatas pisut veini sisse. Luke vaatas ühelt teisele. Ta naeratas.

      „Mis on?” päris Iris pudelit lauale asetades.

      „Te ei ole üldse sarnased.”

      „Ja miks peakski?” lõikas Alex vahele. „Me pole veresugulased.”

      Luke näis olevat segaduses. „Aga mina arvasin, et …”

      „Ta on mulle pool…” Alex vaatas vilksamisi Luke’i poole. „Poolõde,” selgitas ta. „Minu isa abiellus tema emaga.”

      „Ahaa.” Luke kallutas pead. „Või nii.”

      „Kas Iris ei rääkinud?” küsis Alex kätt veini järele sirutades.

      Kui Luke vannituppa siirdus, nõjatus Alex tooli seljatoele, süütas sigareti, vaatas köögis ringi, pühkis laualt tuhakübemeid, kohendas särgikraed. Iris mõõtis teda pilguga. Kuidas ta julgeb niiviisi istuda ja laevalgusteid jõllitada? Iris võttis oma salvrätiku, voltis pikaks ribaks ja laksas vennale piki varrukat.

      Alex pühkis särgiesiselt sinna pudenenud tuha. „Täitsa valus oli,” märkis ta.

      „Tore.”

      „Niisiis.” Alex tõmbas sigarist mahvi.

      „Mis niisiis?”

      „Kena pluus,” jätkas mees, pilk endiselt mujal.

      „Minul või tal?” virutas Iris vastu.

      „Sinul.” Alex pööras pea naise poole. „Enesestki mõista.”

      „Tänan.”

      „Ta on liiga pikk,” teatas Alex.

      „Liiga pikk?” kordas Iris. „Mis sa sellega mõtled?”

      Alex kehitas õlgu. „Mina küll ei kujuta ette, kuidas ma saaksin läbi inimesega, kes on minust nii palju suurem.”

      „Ära