Piirimaa. Arne Dahl

pakun, et ei ole. Ta tegutseb üksi.”

      „Aga see ei ole tal esimene kord? Sa jõudsid jälle liiga hilja kohale?”

      Berger hammustas keelde. Ta suunas Deeri laualambi kõrval paikneva valge tahvli poole. Seal oli kogu juhtum üles tähendatud. Nii palju, kui seda oli. Kolm nädalat ja mitte ühtegi asjalikku juhtlõnga, selle koha pealt oli Allanil õigus. See-eest hulganisti tupikuid.

      Ainult sellepärast, et keelduti ajalooliselt mõtlemast.

      Berger lasi valgusvihul rännata üle märkmelipikute, fotode, tšekkide, dokumentide, joonistuste ja noolte virvarri. Kõik oli käsitsi tehtud, vanamoodsalt, ilma igasuguse elektroonikata. Viimaks peatus laualambi tuhm valgusvihk kahel pliiatsijoonistusel. Berger laskis lambi lahti, läks tahvli juurde ja võttis joonistused magnetite alt ära. Ta pani need Deeri klaviatuurile ja üheskoos silmitsesid nad kaht stiliseeritud mehenägu. Deer osutas parempoolsele fantoompildile ja sõnas:

      „See on meil olnud esimesest päevast saadik. Kaubikuga mees, keda nähti enne Ellen Savingeri koolipäeva lõppu Östermalmil koolimaja juures. Kaks teineteisest sõltumatut tunnistajat kinnitasid üksmeelselt selle rekonstruktsiooni sarnasust. Ja nüüd on veel see uus pilt, Märsta naabri ütluste järgi, tema on siiamaani ainus, kes seda „metsa ääres elavat matsi” üldse näinud on.”

      „Ja mida sa nendest järeldad?” küsis Berger.

      „Kui see on üks ja sama mees, siis puuduvad tal igasugused isikupärased näojooned. See on lihtsalt neljakümneaastase valge mehe standardpilt. Teisest küljest annab see meile vähemalt vanuse ja etnilise päritolu. Ja peab ütlema, et see vastab ootustele.”

      „Veel midagi?”

      „Ei midagi,” ütles Deer pead raputades.

      „Kas ta näeb algaja moodi välja?”

      „Selle kohta on vist küll võimatu midagi öelda.”

      „Kui see on õige isik, siis pole see tal esimene kord, ja ka sina näed seda, Deer, nagu ma aru saan. See on talle näkku kirjutatud.”

      „Sa puistad nagu varrukast sedasorti raudseid tõendeid, mis Allanile väga meeldivad. Räägi nüüd, mida sa oled enda teada hoidnud, juhtides samal ajal hoopis teistsugust juurdlust.”

      Ja hirvepilk.

      Berger teadis väga hästi, et see ei olnud nõrkuse märk, vaid üks Deeri tõhusamaid vahendeid.

      „Allan keelas selle otsesõnu ära,” ütles ta. „Ja midagi niisugust ei ole, mis oleks meie juurdluse suunast kõrvale kaldunud.”

      „Mis ajast sa Allani keeldudest hoolid?”

      „Sellest ajast, kui ta ähvardas mulle kinga anda.”

      Nad vahetasid hämaruses kiire pilgu. Deer tegi grimassi, Berger suunas laualambi uue politseijoonistuse poole.

      „Erik Johansson?” lausus Berger ja põrnitses pilti. „Rootsi levinuim nimi?”

      „Jah, see nimi oli Märsta maja üürilepingus kirjas,” vastas Deer. „Üürimist vahendanud maakler üürnikuga ei kohtunud. Maja kuulub Argentinas elavatele välisrootslastele.”

      „Maakler …” ütles Berger. „Kuidas ta seda seletab, et ta üürnikuga ei kohtunud?”

      „Nad suhtlesid meili teel. Maakler väidab, et on selle meilivahetuse ära kustutanud. See võibki tõsi olla, kurjategija on üürinud maja üle kahe aasta ja nii vanad meilid kipuvad ikka kaotsi minema. Kuigi ma aiman, et maakler kustutas võimalikud tõendid sihilikult ära. Nimelt võrdles Samir algset kuulutust makstud üürisummadega. Vahe on kolm tuhat. Ilmselt maksis meie kurikael kolm tonni juurde, et ei peaks oma nägu näitama. Vahendusfirma võttis lisaraha silmagi pilgutamata endale, enne kui raha Argentinasse edasi kandis.”

      „Kas see meiliaadress võib meid edasi aidata?”

      „Samir võttis selle põhjalikult ette,” ütles Deer. „Ja laskis vist põhja.”

      Berger põrnitses „Erik Johanssoni” pilti ja ütles:

      „Lase veel korra seda salvestust.”

      Deer lasi. Nad kuulasid keskendunult „Lina Vikströmi” energilist häält. Kui see läbi sai, ütles Berger:

      „Minu meelest on kõige huvitavam dramatiseering.”

      „Ma mõistan, mida sa sellega öelda tahad.”

      „Kui kõneleja on Erik Johansson ise – ja ma olen päris kindel, et tal ei ole kaasosalisi –, siis oleks ju vabalt piisanud lihtsast telefonikõnest. Tal poleks olnud vaja nii püüdlikult näidelda.”

      „Mida see tähendab?”

      „Ma ei tea,” ütles Berger ja laksas käega vastu joonistust. „Igatahes mitte midagi head.”

      „Drama queen?”

      „Paremal juhul. Halvemal juhul mängib ta kogu aeg rolle, erinevaid rolle, ja teeb seda hästi. Jutuka white-trash-naabrina on ta nii veenev, et see ei saa olla tema esimene näitlejatöö.”

      „Nüüd ajasid sa ühiskonnaklassid segi,” naeris Deer. „See naine on ju Kagu-Aasias joogareisil. Aga sul on muidugi õigus, kogu töölisklass käibki Kagu-Aasias joogareisidel.”

      „Njah,” ühmas Berger. „Lina Vikström elab eriprojekti järgi ehitatud kolmekorruselises villas ja pärast lahkuminekut abikaasast, kes on ülemarst, võttis ta sellest ravimifirmast, mida ta juhib, puhkuse.”

      „Aa,” lausus Deer.

      „Aa,” kinnitas Berger. „Eesmärgiks ei ole realism. Meie kurikael on loonud omaenda Lina Vikströmi, tal on sügavalt savi, kes see naine tegelikult on. Ta ise on jumal. Tema otsustab, kes Lina Vikström on. Tegelikkus ei puutu asjasse. Ta teeb selle niimoodi ümber, nagu talle sobib.”

      „Ja kuidas muudab see meie pilti sellest, mis Ellen Salingeriga toimub?”

      „Ainult nii palju, et see mees lubab endale mida tahes.”

      „Mitte just meie tavapärane räpane pedofiil …”

      Berger viivitas ja vaatas Deeri.

      „Ma ei usu, et ta on pedofiil,” ütles ta.

      Deer vaikis ja silmitses teda. Pruunid silmad puurisid läbi hämaruse.

      „No nii,” ütles ta viimaks. „Nüüd võttis sinu salajane juurdlus meie juurdlusest erineva kursi.”

      Berger vaatas talle silma.

      „Mul ei ole mingit salajast juurdlust,” ütles ta.

      „Sa ei usu ju meie juurdlusse,” pahvatas Deer. „Me oleme kogu aeg lähtunud eeldusest, et selline näru, kes istub põhikooli juures ja ootab võimalust üht last ära röövida, on pedofiilinäru.”

      „Kuni see eeldus meid eksiteele ei viinud, polnud vahet. Nüüd ei ole ma selles enam kindel.”

      „Mis siis muutunud on?”

      „See mees on ju pretsioosne.”

      Deer oli tagasihoidlik ja lojaalne; just seda Berger tema puhul hindaski. Aga see pilk, mille ta nüüd raju poole pööras, polnud ei tagasihoidlik ega lojaalne.

      „Ma olen tavaline võmm,” ütles ta vihmajumalatele. „Mul ei ole mingit muud haridust peale politseikooli. Mu töölistest vanemad, kes uskusid sotsiaaldemokraatide kombel helgesse tulevikku, panid mulle selle õnnetu kõrgklassinime Desiré Rosenkvist. Aga ma olen oma suguvõsas esimene, kes on pärast gümnaasiumi edasi õppima läinud, ja mul on tulnud hullult vaeva näha, et kriminaalinspektoriks saada. Kas sina, üliinimesest võmm Sam Berger, seletaksid mulle, mis tähendab pretsioosne?”

      Berger vaatas tema veeviirulist peegelpilti ja sõnas:

      „Kas sul on mingi salajane otsekontakt Allaniga?”

      „Mis jutt see on?”

      Berger vahetas