Piirimaa. Arne Dahl

Oma kuramuse amatöörlikkusega.”

      Berger silmitses Allanit. Esimest korda oli tal tunne, et ülemusel on õigus, mõnes mõttes. See häiris teda. Allanil oleks raudselt olnud õigus – kui need eeldused oleksid paika pidanud. Siis oleks see olnud amatöörlik.

      „See mees kutsus meid külla,” pomises ta viimaks.

      „Mis jutt see nüüd on?” ohkas Allan.

      „Vaata seda pilti nüüd tagantjärele. Ootamatud uued ütlused tunnistajalt, kolm nädalat hiljem. Üks aadress Märsta külje all, metsa ääres, kus keegi oli vilksamisi näinud noort tüdrukut ühe poissmehe pool, keda keegi ei tunne. Meie, pühapäeval valves olijad, pidime kiiresti tegutsema. Paljud funktsioonid olid rivist väljas, sest oli pühapäev. Näiteks ei suutnud Märsta vald – hoolimata minu taganttorkimisest – leida hoone jooniseid. Esimene asi, mida me sinna jõudes kohtame, on mehhanism – nojaa, lõks –, mis on palju peenem, kui sa arvata oskad. Eks ole, Allan?”

      „Noaterad õlavartesse. Ma oskan sellest nii mõndagi arvata.”

      „Kaks seika. Esiteks. See on mõeldud politseile, otseselt kuulivestiga politseinikele, oluline on sihtida vestist mööda. Teiseks. Aga mitte pea kõrgusele. Mitte tapmiseks, vaid mõnitamiseks. Et karmid kiirreageerijad oleks pikali maas ja vähkreks surmahirmus. Ja kõik on väga täpselt välja timmitud. Meie mees on perfektsionist.”

      „Sa vist ei ole küsinudki, kuidas Ekmanil läheb.”

      „Ekmanil?” pahvatas Berger.

      „Kiirreageerijal, kes need noad käsivartesse sai.”

      „Kuidas tal läheb?”

      „Ei tea. Räägi edasi.”

      „See lõks on lehv paki küljes. Pakk on mitmekihiline, mitme paberi sees. Pakk pakis. Pärast pakipaela peame läbima esimese kihi, salaluugi köögi põrandas. Minema alla, sinna kuramuse keldrilabürinti. Seal on veel üks pakk, mille peame lahti tegema, seinast läbi tungima. Alles siis, kui oleme lehvi lahti harutanud ja avanud kaks teineteise sees olevat pakki, laseb ta meid oma pühamusse.”

      „Ma mõistan, mida sa öelda tahad,” sõnas Allan. „Aga see on tagantjärele avanev pilt. Siis sa seda ju ei teadnud. Sul oleksid pidanud olema joonised, et võimalikult tõhusalt rünnata.”

      „Ma aimasin, et see on pakk,” ütles Berger.

      „Muidugi. Üliinimesest võmm Sam Berger. Miks sel juhul nii kole kiire oli?”

      „Sest oli mikroskoopiline võimalus, et häire on õige. Et me saame tõepoolest Elleni päästa ja röövija kinni võtta.”

      Kriminaalkomissar Allan Gudmundsson tõusis oma minimaalselt kaunistatud ülemusekabinetis püsti ja ütles:

      „Järjekindel mõtlemine ei ole sinu tugev külg, Sam, aga ma lasen sul seekord pääseda. Ja ma ei saa sulle mõtteid ja arvamusi ette dikteerida. Aga ma saan anda sulle selged korraldused selle juhtumi uurimise suuna osas. Suund on selline, et veidi rohkem kui kahe nädala eest rööviti Stockholmis Östermalmil põhikooli vanema astme koolimaja juurest Ellen Savinger. See on kõik. Sina ja su suur rühm ei ole kaugemale jõudnud. Ei ole leidnud ainsatki asjalikku juhtlõnga.”

      „Mis on ilmne märk sellest, et see pole tal esimene kord, Allan.”

      „Aga selle kohta pole isegi mitte kaudseid tõendeid, Sam. Ainult umbropsu oletused, mida sul on rangelt keelatud oma rühmaga jagada. See keeld on tänasest alates veelgi kategoorilisem. Tänu tänasele niinimetatud operatsioonile. Kui sa korraldusi ja keelde eirad, siis saad kinga.”

      „Ma eeldan, et sa teed nalja.”

      „Kas ma olen naljamehe nägu?”

      Pilgud haakusid teineteise külge. Jäid pidama. Klintš. Kui Allan tegi nalja, siis läks tal korda seda väga hästi varjata. Viimaks pööras ta pilgu Bergerilt, ohkas sügavalt ja vangutas pead. Ta küsis:

      „Mis on sinu järgmine samm?”

      „Arutan juhtumi Deeriga läbi niipea kui võimalik, me peame uuesti otsast peale hakkama.”

      „Sa ei või täiskasvanud ja võrdväärset kolleegi „kallikeseks” kutsuda, see on jabur, Sam. Kuluaarides on juba kuulda nurinat seksismi üle.”

      „Tema nimi on Desiré Rosenkvist,” ütles Berger. „Võmmi nimi ei saa ometi olla Desiré Rosenkvist. Deer on Desiré lühike variant ja kirjutatakse kahe e-ga. Deer nagu hirv või metskits. Tal on ju hirvesilmad.”

      „Ahah, nii palju siis seksismi tagasitõmbamisest,” ütles Allan ja viskas ta kabinetist välja.

      Berger tabas end naeratamast, kui sammus mööda hämarat koridori ja keeras ära samba juurest, mis andis mõista, et sealt algas avatud kontor. Sinna oligi jäänud ainult Deer. Naine tõstis pilgu ja vaatas Bergerile otsa.

      „Said sõimata?” küsis ta.

      „Kõvasti,” kinnitas Berger. „Näiteks kästi mul lõpetada sinu Deeriks kutsumine.”

      „Ta võiks ka minu arvamust küsida.”

      „Sest kaalul on ju sinu heaolu.”

      Naer. Nõrk, rohkemat polnud vaja.

      „Kuula,” ütles Deer veidi aja pärast ja tegi arvutis klõpsu.

      Arvuti ütles selle peale üpris ägeda naisehäälega:

      „Ma olen muideks täitsa kindel, ma nägin just präägu seda, teate küll, seda tüdrukut, läbi akna … No ma ei ole ju päris kindel, et see oli tema, aga tal oli kaelas see, ma ei tea, roosa nahkpael selle viltuse kreeka ristiga, ma ei tea, kas see on õigeusklike oma, aga ta on ju loomulik blondiin, tal ei saa kreeka juuri olla.”

      Deer peatas sõnadevalingu ja küsis:

      „Mida see „roosa” siin tähendab?”

      Berger kehitas õlgu ja ütles:

      „See otsustas asja. Selle peale me liikvele läksimegi.”

      „Jaa,” lausus Deer mõtlikult. „See polnud ju kreeka rist, vaid vene oma, aga õigeusklike oma küll, nii et seda võis ta meediast näha. Aga mitte seda, et nahkpael oli roosa, seda me neile ei öelnud. Kui lähedal peab inimene seisma, et näha, et kellelgi on kaelas roosa pael?”

      „See naine ei seisnud mitte kuskil,” ütles Berger. „Sest mingit naist pole olemas.”

      Deer silmitses teda viivu ja pani siis helifaili uuesti käima:

      „Ah jaa, aadress, jajah. No see viimane maja metsa ääres, varemete kõrval, mulle ei tule präägu meelde, mis tänav see on, aga see mees, kes seal elab, on igavene mats, teda pole kunagi näha, ja kui on, siis põikab kõrvale. Vaat tema oleks küll võimeline …”

      Deer katkestas ettemängimise ja sõnas:

      „Pärast tuleb tänava nimi talle muidugi meelde ja ta ütleb meile täpse aadressi. Kriminalistide hinnangul tehti kelder tühjaks vähemalt kaks ööpäeva tagasi, arvatavasti veel varem. Niisiis ei saanud see tänahommikune tunnistaja Ellenit just präägu läbi akna näha. Tunnistaja väidab, et elab samas piirkonnas, ja selles naabermajas, mille aadressi ta ütles, elab tõesti keegi Lina Vikström. Lina Vikströmi ei saanud me kätte, sest ta viibib Kagu-Aasias. Ilma mobiiltelefonita eneseotsingureisil. Väga joogalik.”

      „No näed,” ütles Berger. „See on midagi uut.”

      „See, et ta nimetas ennast tolleks kättesaamatuks Lina Vikströmiks, näitab kohalike olude head tundmist.”

      „Ja üht-teist veel.”

      „Põhiküsimus on aga mitmeharuline,” ütles Deer. „Kas tal on naissoost kaasosaline? Kas tunnistaja hääl on hoopis röövija enda hääl, mis on häälemoonutajast läbi lastud? Või ongi meie röövija naisterahvas?”

      „Helieksperdid ei ole midagi öelnud?”

      „Veel mitte. Aga kui on kasutatud häälemoonutajat, siis on