Piirimaa. Arne Dahl

tle>

      1

      Haavalehed värisevad. Ta kuuleb seda, kuigi jookseb läbi rinnuni ulatuva aasarohu, nagu pole eales jooksnud.

      Enne seda kohta, kus aas avardub, muutub sahin eriti valjuks. Ta võtab hoo maha. Puud on ühtäkki nii pealetükkivad, et on tunne, nagu tahaks keegi mõnest teisest ajast sisse tungida. Aga siis ta komistab ja sahin muutub taas vaiksemaks. Selleks ajaks, kui ta tasakaalu tagasi saab, on eespool lehviv kuldkollane juuksepahmakas kõrge rohu sisse peaaegu ära kadunud ja ta peab veelgi rohkem pingutama, et mitte maha jääda.

      On niisugune suvepäev, milletaolisi tuleb ette haruharva. Sulgkerged pilved lõikavad erksinisesse taevasse peeneid jooni, iga rohukõrs kiiskab isemoodi roheliselt.

      Nad on jooksnud kaugele, kõigepealt bussipeatuse juurest üha üksildasemaks muutuvat teed mööda aasale ja nüüd vaevutajutava kauge veesillerduse poole.

      Ta mõistab, et nii kiiresti joostes on võimatu paadikuuri näha, aga teab, et see on seal, rannaäärsete puude varjus, rohekaspruun ja inetu ja imeline.

      Tema ees lehviv kuldkollane juuksepahmakas liigub nüüd aeglasemalt. Ta teab juba ette, et hämmastub, kui see pöördub. Ta hämmastub ikka ja jälle, tal ei õnnestugi eales hämmastumast lakata. Ja just siis, kui nurgelise profiili esimesed piirjooned nähtavale ilmuvad, kuuleb ta seda jälle.

      Läheduses ei ole haabu. Ometi ei kuule ta äkitselt enam muud kui haavalehtede sahinat, millest saab sosin, millest saab laul.

      Kuskil on keegi, kes tahab temast midagi.

      Siis seisavad nad silm silma vastu.

      Tal jääb jälle hing kinni.

      2

      Pühapäev, 25. oktoober kell 10.14

      Haavalehed värisesid ja kuigi taevas oli vihmast pime nagu keskaeg, tundus habisevate lehtede vahelt välja tungivat natuke liiga vali sahin. Berger raputas pead, tõrjus kõik ülearused aistingud eemale ja tõi pilgu vägisi puulatvadest alla. Tema selga toetav puitsein, nii pehkinud, et tundus lausa pude, muutus kohe jälle rõskeks.

      Ta heitis pilgu teistele varemetele, mis paistsid vaevu läbi tugevneva paduvihma. Iga hoone juures kükitasid kaks kolleegi, igaühel tilkuv kuulivest seljas, igaühel relv käes. Kõik vaatasid Bergeri poole. Ootasid märguannet. Ta pööras pead ja nägi pärani hirvesilmi. Mööda Deeri nägu voolas vesi, nagu oleks kogu tema pea üksainus nuttev silm.

      Kuus politseinikku varemete vahel paduvihma käes.

      Berger piilus nurga tagant välja. Väikest maja ei olnud näha. See oli paistnud, kui nad kõrvalteelt ligi hiilisid ja õues hargnesid. Aga enam ei paistnud. Vihm oli selle neelanud.

      Ta hingas sügavalt sisse, polnud midagi parata.

      Siis noogutus lähima vareme poole; kaks meest sukeldusid küürutades rajusse. Uus noogutus teisele poole; järgnesid veel kaks meest, kadusid nagu sogase supi sisse. Seejärel läks Berger ise, selja taga nuuksumist meenutav hingamine.

      Maja polnud veel näha.

      Üksteise järel hakkasid vihma seest paistma jooksvad kolleegid, neli küürakil kogu, kes olid iseäralikult tõsised, kuigi ta nägi ainult nende selgi.

      Laudhaaval ilmus hämust nähtavale maja. Tumepunane, valgete nurkadega, mustad rullkardinad, mitte ühtegi elumärki. Ja järeleandmatu vihm.

      Nüüd on ligi. Kõik on ligi. Võib-olla on koguni lõpp ligi.

      Berger teadis, et ta ei või niimoodi mõelda. Käesolev hetk on kõik. Siin ja praegu. Mitte mingi muu koht, mitte mingi muu aeg.

      Nad kogunesid kollakaks tõmbunud ja kooruva värviga verandale viiva trepi juurde. Kaks vihmaveetoru sülitasid kaskaadidena nende jalgadele vett. Kõik oli läbi ligunenud.

      Pilgud pöördusid jälle temale. Ta luges nad üle. Neli, ja selja taga Deeri hingamine. Berger viipas ta enda ette ja vaatas kümnesse silma. Seejärel noogutas. Kaks meest keerasid trepi poole, lühema helerohelised silmad põlesid adrenaliinist, pikemal oli käes taraan.

      Berger hoidis neid tagasi. Sosistas meeldetuletuse:

      „Arvestage, et seal võib olla lõks.”

      Vihmast oli äkitselt saanud nende liitlane. Selle põrin katusekividel summutas trepist üles minejate sammud. Taraan tõusis, mitu relva vinnastati ühel ja samal hetkel. Alles siis, kui uks sisse löödi, tungis vihmapõrinast läbi teine heli. Murduva puidu tuhm raksatus.

      Avanes suur pimedus.

      Heleroheliste silmadega mees lipsas pimedusse, hoides relva üleval. Möödus paar sekundit. See aeg tundus hulga pikem.

      Berger kuulis läbi põrina oma hingamist, kummaliselt aeglast. Aeg venis.

      Tormimürast lõikus läbi üks häälitsus. Algul tundus, et see ei ole inimhääl. Siis sai sellest pigem hämmastust kui valu väljendav häälitsus. Surmahirmu puhas noot.

      Heleroheliste silmadega kiirreageerija tuli pimedusest välja. Ta oli näost kriitvalge. Tema teenistusrelv kolksatas verandale. Alles siis, kui ta külili vajus, muutus häälitsus karjeks. See ei kõlanud nüüdki inimhääle moodi. Veri segunes veranda restpõrandal veega, kui kaks kolleegi mehe eemale lohistasid. Tema õlavartest turritasid välja kaks noatera.

      Berger kuulis omaenda oiet, sellest kostvat valu, see valu ei tohtinud aga kinnituda, ei tohtinud takistada. Ta heitis kiire pilgu pimedasse majja ja tõmbas pea tagasi uksepiida varju. Ta pööras end ümber. Deer kükitas akna all maas, relv laskevalmis, taskulamp käes, pruunid silmad klaasselged.

      „Lõks,” sosistas Deer.

      „Jälle liiga hilja,” ütles Berger valjusti ja astus majja.

      Mehhanism oli esiku seina küljes. See oli välja visanud mingid noad. Teatud kõrgusele, teatud suunas. Deer näitas valgust vasakule, paokil ukse poole. Küllap vist elutuba.

      Verandalt kostev kisa väljendas nüüd valu, mitte enam puhast hämmastunud surmahirmu. Selles oli midagi paradoksaalselt lootusrikast. Niimoodi karjus mees, kes aimas, et jääb siiski ellu.

      Berger võttis taskulambi välja, aga enne kui ta selle põlema pani, viipas ta sellega paremal asuva trepi poole, andes märku kahele kiirreageerijale, kes neile järgnesid. Ta vehkis lambiga, et varjata selle värisemist.

      Kolleegid suundusid trepist üles, valguselaigud põikasid korraks trepikoja lakke ja siis läks taas pimedaks. Berger vaatas Deeri poole ja noogutas. Nad pöördusid koos vasakul asuva paokil ukse poole. Uksepraost paistis pilkane pimedus.

      Nad võtsid peeglid välja, varrega tahavaatepeeglid, ja uurisid nendega seesmist uksepiita. Mingeid lõkse ei paistnud. Berger lipsas esimesena pimedusse, Deer kohe tema järel, nad katsid teineteist. Hämaras valguses ilmus nähtavale lage ja kõle elutuba, väike steriilne magamistuba, niisama puhas köök. Seal ei olnud mitte mingit lõhna.

      Köök kustutas viimase lootuse. Nii puhas.

      Ja nii tühi.

      Nad pöördusid esikusse tagasi ja kaks politseinikku tulid samal ajal trepist alla. Esimene raputas ainult pead.

      Esik oli nüüd valgem. Vigastatud mees ei karjunud enam, vaid oigas. Restpõrandal lebasid kaks pikka kitsast pidemeta noatera. Vihm oli neilt ja kogu verandalt vere maha pesnud.

      Nii puhas.

      Berger tõstis pilgu. Kaugemal suundus kiirabiauto suure hooletusse jäetud õue värava poole, kus seisid juba kaks plinkivate vilkuritega politseibussi ja nende kõrval mitmesuguste meediafirmade autod. Piirdelintide taha hakkas kogunema uudistajaid. Ja vihm oli kõigest uduvihm.

      Bergeri pilk langes verandatrepile – selle kõrgus oli siiski peaaegu kaks meetrit – ja ta astus uuesti esikusse. Ütles:

      „Siin on kelder.”

      „Oled kindel?” küsis Deer. „Keldriust ei ole.”

      „Ei ole jah,” kostis Berger. „Otsi luuki. Kindad kätte.”

      Nad panid kilekindad kätte, läksid lahku, tõmbasid rullkardinad üles. Valgus imbus sisse läbi veenirede filtri. Berger tõmbas voodi seinast eemale, lükkas kummuti kõrvale.