Hea hunt. Sophie Brinkmanni triloogia. Kolmas raamat. Alexander Söderberg

suuna põhja, Toscanasse viivale kiirteele, benediktlaste kloostri poole… Hector Guzmani juurde.

      4

(Praha)

      Sophie istus kontoris ja ootas märguannet, et nad on valmis saanud. Seejärel võib ta enda ees oleva monitori sisse lülitada ja näha, mis sealses ruumis toimuma hakkab.

      Ta vaatas ringi. See kontor oli olnud nende töökohaks viimase poole aasta jooksul. Seinad olid selle tunnistajateks.

      Kolm neist olid kaetud dokumentide, lipikute, fotode, teadetega ja olid omavahel ühendatud rõõmsavärviliste paeltega. Ühel seinal olid sinised paelad, teisel punased, kolmandal seinal paelu polnud, oli vaid kaks pilti. Need kolm seina olid kolm erinevat juhtumit, mis kõik olid üksteisega seotud.

      Tema ees oleval seinal olid sinised paelad, see oli Tommy sein. Mõrvad, väljapressimised, rahaülekanded – kõik oli ühenduses kriminaalkomissar Tommy Janssoniga, Milesi endise ülemusega. Tommy Jansson oli üritanud Milesi tappa, aga Miles oli imekombel pääsenud. Tema kolleegil Antonia Milleril nii hästi ei läinud. Kuul tabas teda otse pähe. Sophie oli siis seal… Nad olid sunnitud põgenema kõigi ja kõige eest… Milesil oli õnnestunud oma venna kaudu saada valenime all töökoht Rootsi Suursaatkonnas Prahas.

      Aga nad polnud saavutanud seda, mida nad soovinud olid. Informatsioon seintel polnud täielik. Nüüd sõltus kõik kõrvaltoas olevast Carl Hagmanist.

      Teisel seinal olid punased paelad…

      Hectori sein.

      Üksikasjalik informatsioon Hectori ärist ja organisatsioonist, mida Sophie tundis. Siin oli nii palju infot mõrvadest, väljapressimisest ja illegaalsetest äridest, et neist piisanuks Hectori ja kõigi ta kaaslaste eluaegseks vangistuseks.

      Seinad… otsekui kaks politseijuurdlust.

      Sophie vaatas Hectori fotot, mis oli otse keskel. Mehe silmad vaatasid otsejoones teda. Siis jälle Tommy sein… Tommy põrnitses teda samuti.

      Sophie oli nende mõlema jahiloom, aga erinevatel põhjustel.

      Oli veel kolmas sein. See oli kesine, kõigest kaks fotot. Jens ja Lothar. Sellel seinal polnud nime ega värvilisi paelu. Selle peaks nimetama Lothari seinaks, sest tema oli kõige tähtsam…

      Iga sein tähendas üht eesmärki.

      Saada lahti Tommyst.

      Saada lahti Hectorist.

      Päästa Lothar ja Jens…

      Aga see viimane polnud tõenäoline.

      Ta vaatas jälle Lothari ja Jensi fotosid seinal. Pilk hakkas värelema, ta keeras pea ära.

      Nende saatused olid otsustatud. Sophie teadis seda. Miles ja Sanna teadsid seda. Mihhail teadis seda. Albert ei teadnud…

      Koputus seinale äratas Sophie mõtetest. Märguanne sellest, et nad olid oma räpase tööga ühele poole saanud. Et Sanna oli lahkunud, et Miles oli kolmanda süstiga Hagmani üles äratanud, näidanud talle pilte, ähvardanud saata need tema naisele, sõpradele, töökaaslastele… Käskinud tal tööle hakata.

      Sophie vajutas enda ees oleva monitori sisse. Mustvalge pilt, mis tuli laes olevast kaamerast, näitas Milesi ja Carli. Milesil oli peas röövlisukk. Carl Hagman oli saanud püksid jalga ja särgi selga, tema ees laual oli kolm arvutit. Kõik paistis minevat plaanipäraselt.

      Miles lükkas laual oleva paberi Hagmani ette.

      „Me soovime ülevaadet pangaülekannetest, mis tehti umbes aasta tagasi Liechtensteinis. Ühelt isikult on kantud raha teisele isikule, kes on püüdnud seda varjata. Meil on vaja kogu ahelat. Me tahame teada, kuhu need summad läksid ja kas kogu raha või osa sellest laekus mõne Rootsi panga arvele. Soovime andmete ühendamist konto omanikuga. Me vajame nime.”

      Heli oli hea, Sophie kuulis kõike selgelt. Isegi Carli pominat, kui too ütles:

      „See võtab aega.”

      „Meil pole palju aega.”

      Carl töötas arvutitega.

      „Aga kui see ei õnnestu, kui ma ei saa teid aidata?” küsis ta.

      „Siis lendab kuradile see elu, mida sa praegu elad, pildid saadetakse su suguseltsile, töökaaslastele, klientidele…”

      „Ka siis, kui mul on võimatu teha seda, mida te palute?”

      „Jah,” ütles Miles. „Ka siis, kui see on võimatu. Ja ka siis, kui keegi meie arvutit jälitab, või kui sa midagi sellest ainsalegi elavale hingele välja lobised. Hakka nüüd pihta ja ära enam päri.”

      Carl istus hetke liikumatult, masendunult. Seejärel tundus ta oma saatusega leppivat ja hakkas tööle, vajutas klahvidele ning kirjutas koodid eraldi aknasse.

      Ta muutus aegamööda kiiremaks ja kontsentreeritumaks, tegutses vilunult ning kindlalt erinevates küberruumides. See käis tõhusalt, energiliselt, kirglikult. Sophie leidis, et Carl Hagman oli nagu kala vees..

      Sophie tundis kergendust, Carl ei tõrkunud. Kui ta oleks keeldunud, oleks Sophie pidanud Mihhaili sinna tuppa saatma. Ja siis oleks asi inetuks läinud.

      „Ema?”

      Albert oli uksel tema selja taga.

      „Tere, poja,” ütles Sophie. „Tule sisse.”

      Poeg veeres sisse ja jäi tema kõrvale seisma. Nad vaatasid mõlemad ekraanile.

      „Mis toimub?” küsis Albert vaikselt. Tema bassihääl oli nüüd püsiv, see pidigi selliseks jääma. Sophie heitis talle kiire pilgu, sättis juukseid tema kõrva ääres. Noormehe ülakeha oli hästi treenitud, rinnalihased olid särgi all selgelt näha, biitsepsid suured ja soonilised. Aga jalad olid peened ja nõrgad…

      „Ma ei tea… See võtab aega.” Sophie märkas, et ta sosistab.

      „Mis saab Milesist?” Alberti pilk oli ekraanil.

      „Kõik läheb hästi.”

      „Aga kui see ei õnnestu?”

      Sophiel polnud aimugi…

      „Sel juhul jätkame,” ütles ta rahulikult.

      „Siis toome Lothari ja Jensi ära…” ütles Albert, nagu ikka.

      „Kohe, kui saame,” vastas Sophie… nagu alati.

      Aga ta valetas oma pojale, oli seda kogu aeg teinud. Rohkem või vähem, leides, et pojal polegi vaja teada. Et teda kaitsta, sisendas ta endale. Aga nii see ei olnud. Üha enam hakkas Sophiele selgeks saama, et ta kaitses iseennast. Sophie Brinkmann meeldis talle iga päevaga aina vähem.

      Albert oleks nagu tema mõtteid kuulnud, ta silitas käeseljaga kergelt ema põske, nagu rutakaks lohutuseks, ja veeres toast välja.

      Albert oli muutunud. Selles eas muutusid kõik poisid. Aga Alberti muutus oli teistsugune. Ta oli muutunud siiramaks, avameelsemaks… ehtsamaks. Aga osa temast oli siiski kadunud. Enne seljavigastust oli ta olnud kindel, enesestmõistetav, muretu. Siis kandus ta lihtsalt vooluga kaasa, lastes oma hoiakutel, enesetundel ja elukäsitusel ennast kujundada. Nüüd oli olukord teine, peaaegu vastupidine. Albert oli mõistnud, et ta oli sunnitud end ümber kujundama, looma endale mingisuguse staatuse, ratastoolis istudes ei tulnud see iseenesest, kui tahes sõbralikult ümbruskond ka temasse ei suhtunud. Tema puhul tähendas see intelligentsust… arukust, teravmeelsust… leidlikkust, kroonituna huumorimeelega, mis seda kinnitas. See saigi kõige tähtsamaks, intelligentne huumorimeel. See oli tema pääsemine, selles võis ta olla keegi. Aga Sophie ei suutnud ikkagi loobuda igatsusest oma endise Alberti järele. Ja Sophie arvates tundis Albert sedasama.

      Kaks tundi hiljem lõpetas Carl äkki töötamise.

      „Olen valmis, see oli keeruline ja raske. Aga mul õnnestus. Mu programmil vedas…”

      Sophie kuulis tema hääles uhkust.

      „Ma jälitasin summat, mis kadus Liechtensteinis,” jätkas