Hea hunt. Sophie Brinkmanni triloogia. Kolmas raamat. Alexander Söderberg

ja naeris, kui Miles teda trepiastmetest alla aitas. Sophie ja Sanna tulid järele.

      Selle asemel, et lahkuda saatkonnast peaukse kaudu, keerasid nad paremale, avasid koodilukuga ühe ukse, läbisid mingi väiksema kontoriruumi ja peatusid järgmise koodilukuga ukse ees. Sophie lõi sisse neljanumbrilise koodi, avas, hoidis ust lahti ja lipsas teistele järele.

      Nad laskusid teisest trepist saatkonna keldrisse. Carl Hagman jäi uimasti tõttu kiiresti nõrgemaks. Nad kiirustasid läbi koridori, kõik aitasid kordamööda Hagmani tõsta ja lohistada.

      „Halloo!?”

      Nad pöördusid ümber. Lähenes valvur. Topeltlõug, tume ülikond, käes raadiosaatja.

      „Mida te teete siin all?”

      „See sell kustus seal üleval ära,” naeratas Miles.

      Valvur uuris teda.

      „Sa oled see arvutimees vä?”

      „Jah, ja see siin magab minu toas oma peatäie välja…”

      „Mitte pikalt, saatkond peab kolme tunni pärast tühi olema, sellised on reeglid.”

      Valvur pöördus Sophie ja Sanna poole.

      „Teid ma ei tunne.”

      „Me oleme koos Rootsi ärimeeste delegatsiooniga,” ütles Sophie. „See siin on meie ülemus.”

      „Te ei tohi kõrvalisi isikuid niiviisi ringi vedada. Külalised peavad jääma määratud kohtadesse.”

      Valvur oli üpris ninakas. Miles noogutas.

      „Jah, ma tean, arusaadav, aga see siin hakkas seal üleval riidu kiskuma, nii et vaata seda nagu päästeaktsiooni.”

      „Riidu või mitte, sitta mul sellest,” ütles valvur. Nüüd oli ta kõva kutt.

      „Kuidas palun?”

      Valvuris võis märgata ebakindlust.

      „Sa ei tohi külalistega ringi tiirutada, nagu pähe kargab,” ütles mees.

      „Mida sa enne ütlesid?” küsis Miles.

      „Sellel pole mingit tähtsust,” üritas valvur.

      „Sa oled üks osa sellest saatkonnast,” ütles Miles. „See tähendab, et sina, nagu me kõik, kes me siin töötame, hoolitseme selle eest, et see, mida me esindame, näeks ontlik ja viisakas välja. Kas ka see on sinu jaoks ainult sitt?”

      Valvur raputas pead.

      „Sel juhul sobib sulle mingi muu töö. Kas räägin turvateenistuse ülemaga?” ütles Miles, seekord vaiksemalt.

      Kõik ootasid.

      „Tahad sa seda?”

      Aeg tiksus. Valvur kõhkles. Seejärel pomises ei ja kadus.

      Nad kiirustasid lühikesest trepist alla. Carli seisund muutus halvemaks, jalad nõtkusid kordamööda. Lõpuks jõudsid nad tugeva metallukse juurde. Miles viskas võtme Sophiele, kes luku avas ja ukse lahti tegi.

      Sophie astus põiktänavale ja näitas ennast. Automootor käivitus. Kiviräbu krabises kummide ja asfaldi vahel, kui hall Volkswagen Passat nende juurde veeres.

      Sophie avas tagaukse ning Miles ja Sanna aitasid Carli autosse. Sophie läks ümber auto ja istus esiistmele.

      Rooli taga istus suur venelane Mihhail Asmarov. Ta heitis pilgu Sophiele.

      „Kõik läks hästi,” vastas Sophie küsimusele, mida Mihhail polnud esitanud.

      Mihhail sõitis välja teele. Nad elasid siit kiviviske kaugusel, väljaku ääres, lääne pool Karli silda.

      Carl Hagmani suust voolas sülge ja ta kingad lohisesid põrandal, kui Miles ja Mihhail teda läbi korteri vedasid.

      Albert istus ratastoolis külalistetoa ukse ees.

      „Albert, ütle Carlile tere,” sõnas Miles.

      „Tere, Carl, oled jälle purjus? Ma olen sinus pettunud,” ütles Albert.

      „Lõpeta, Albert,” noomis Sophie.

      Albert naeris, samuti Miles.

      Hagman heideti külalistetoa kaheinimesevoodile ja tal võeti riided seljast.

      Sophie käes oli kolm süstalt ja kolm klaasampulli.

      „Kus Sanna on?” küsis ta ja täitis esimese süstla.

      „Ta vahetab riideid,” ütles Miles, kes pani üles kaamera statiivi.

      Carl Hagman oli vaid aluspükste väel. Sophie istus tema kõrvale voodiäärele, otsis tema käsivarrest veresoont ja torkas nõela sisse. Polnud näha mingit reaktsiooni.

      Nad olid Carl Hagmani hoolikalt kontrollinud. Ta esindas täna õhtul saatkonnas omaenda väikest ettevõtet, mis oli spetsialiseerunud rahvusvaheliste andmebaaside kokkusobitamisele. Koostööd tegevatel ametiasutustel oli vaja kasutada üksteise andmebaase üle riigipiiride. Hagmanil oli nutikas programm, mille nimi oli „Links” ja mis tegutses, nagu nimigi ütles, lülina erinevate arvutikeelte vahel. Tema hiljuti loodud rakendus viis kokku riikide maksuametid ja globaalsed pangatoimingud. See oli see, mida nad tahtsid…

      Sophie tõstis Carli silmalau üles ja uuris pupilli. See tõmbles.

      „Ta ärkab kohe üles,” ütles Sophie.

      Miles tõmbas endale röövlisuka pähe.

      Sophie täitis klaasampullist teise süstla ja surus vedeliku Hagmani küünarõndlasse.

      Carl Hagman oli oma arvutiprogrammiga edu saavutanud ja tal oli silmapiiril lepinguid, uus villa linna põhjaosas ja naine, kes oli mehe endaga võrreldes ülekohtuselt ilus. Lapsed lähevad erakooli, Carl Hagman hakkab vastu võtma riiklikke ülesandeid… Ta oli või sees. Tal oli palju kaotada.

      Sophie tõmbas nõela välja.

      „See teeb ta füüsiliselt toimivaks, aga ta ise pole teadlik sellest, mis toimub.”

      Miles noogutas.

      Carl Hagmani pomin valjenes, nagu näeks ta und.

      Sophie tõusis püsti ja võttis kolmanda süstla.

      „Selle annad sa talle siis, kui te valmis olete, siis on temaga kõik jälle korras.”

      Sanna tuli tuppa, seljas vaid püksikud, sukahoidja ja võrksukad, muidu alasti.

      Sophie kallistas teda kähku, nende põsed riivasid üksteist.

      „Soovin edu,” ütles Sophie vaikselt ja lahkus toast.

      Sanna istus voodiservale, kohendas sukapaela.

      „Ma armastan sind, Sanna,” ütles Miles sukkmütsi seest kaamerasse.

      Sanna kummardus voodis lamava mehe poole.

      „Ma armastan sind, Miles,” ütles ta ja pistis oma rinna Carl Hagmanile suhu.

      Carl põrnitses teda.

      Miles pildistas.

      3

(Rooma)

      Auto aken oli lahti. Tsikaadid siristasid, jasmiin, lavendel, basiilik ja tsitruselised lõhnasid. Sonya Alizadeh istus pargitud Alfa Romeos rooli taga.

      Piiniad ja Süüria männid varjasid vaate mäel kerkivale majale. Nähtavus oli kesine. Läbi suure raudvärava nägi ta vaid üht osa valgustatud maja juurde viivast asfaltteest. Aeda ümbritses kahe meetri kõrgune müür.

      Sonya heitis pilgu käekellale. Peaaegu kell kümme õhtul. Viimaste päevade jälgimist arvestades väljub mees majast prügikotiga kella poole kümne ja poole üheteistkümne vahel, suitsetab samal ajal sigarit ning räägib telefoniga, tõenäoliselt armukesega; jutt käib vaikselt ja mõnda aega longib ta sihitult aias ringi.

      Leszek oli seespool müüri. Ta oli sellest kuskil kaugemal üle roninud ja ootas varjulises osas.

      Sonya laskis päikesekaitse alla ja vaatas end