Hea hunt. Sophie Brinkmanni triloogia. Kolmas raamat. Alexander Söderberg

naishääl teatas, et algab pardaleminek Air France 480 lennule Limasse.

      8

(Praha / Stockholm)

      Mootorid mürisesid, kui lennuk stardirajal kiirendas ja end õhku rebis. Rattad tõmmati lennuki keresse Sophie alla. Praha kadus silmist, kui lennuk pilvevalli põrutas ja suuna loodesse võttis.

      Sophie kartis lendamist. Mitte paaniliselt, aga teda valdas alati ärevus. Keegi oli talle öelnud, et lennuhirm on irratsionaalne. Mida iganes see siis tähendas, aga hirm jäi…

      Lennuk murdis end rahulikku ja päikselisse taevasinasse, sättis end otseks. Piloot lülitas turvarihmamärguande välja, aga Sophie jättis rihma peale. Keeldus söögist ja joogist. Kaks ja pool tundi hiljem maandus ta päikesest üleujutatud Arlanda lennuväljal Stockholmis.

      Passijärjekord liikus aeglaselt. Sophie näppis oma veinpunast passi, avas selle ikka ja jälle, et kindel olla, et see oli õige.

      Passis oli Sophie Brinkmanni nimi. Foto oli neli aastat vana. Tema õige isikukood ja tema õige allkiri…

      „Järgmine!”

      Passikontroll klaasi taga viipas talle kolme sõrmega.

      Sophie astus üle valge joone ja läks neli sammu lähemale, andis oma passi.

      Rootsi politseinik luges isikuandmeid, silmitses tema nägu, skaneeris passi lugeja all ja andis selle tagasi.

      „Tere tulemast koju,” ütles mees.

      Samal hetkel, kui Sophie viie kuu järel esimest korda Rootsimaa pinnale astus, kihutas tema identiteet politsei ja migratsiooniameti serveritesse ning läbis filtrid, sest tema nimi ja isikukood klappisid. Tulemus toimetati maailmaruumi, kus see tiirutas geostatsionaarses satelliidis, enne kui see tagasi maa peale laskus ning ühte Belgia serverisse maandus. Seal krüpteeriti tema andmed ja saadeti Interpoli peakorterisse Lyoni ning Europoli peakorterisse Haagi.

      Sophie jõudis saabuvate lendude halli. Mees seisis seal ja ootas, nagu oli kokku lepitud. Hallisegused juuksed üle pea kammitud, terased silmad kilpkonnaluuvärvi ümmarguste prillide taga. Moodsalt habetunud, suu pingul, lipsuga ülikond, kuigi oli juuni keskpaik.

      „Sa oled advokaat,” ütles Sophie.

      „Ja sina oled Sophie Brinkmann.”

      Nad andisd teineteisele kätt.

      „Thomas Rosengren,” tutvustas mees ennast.

      Takso viis nad Stockholmi.

      „Ma ei tea sinust midagi muud peale nime,” ütles mees. „Ma ei tea, kuidas ma saan sind esindada. Tõenäoliselt mitte kuidagi, nagu ma saadud juhendist aru sain.”

      Stockholmi aktsent kõlas peaaegu ninakalt. Aga Thomas Rosengren polnud ninakas. Ta oli meeldivalt otsekohene, selge jutuga ja vahetu.

      „Mida sa sellest arvad?” küsis Sophie.

      „Sellest, et mul pole vaja midagi teha?”

      „Ega kirjas polnud ju ometi nii öeldud?” ütles Sophie.

      „Ei, kirjas oli öeldud, et ma pean sinuga kaasa tulema, olema su kõrval, kuni sa ütled, et sul pole mind enam vaja.”

      „Olgu peale,” ütles Sophie pooleldi naeratades.

      „Aga see on ju jabur. Mis kasu sellest on, kui ma ei tea, mis probleem sul on?”

      „See pole sinu otsustada,” ütles Sophie.

      „On ikka küll, kui ma pean sind advokaadina esindama.”

      „Aga võibolla sa ei peagi,” ütles Sophie.

      Advokaadi otsaesisele tekkis sügav korts.

      „Kas raha on kohale jõudnud?” küsis Sophie.

      Mees noogutas ja ütles siis:

      „Miks mina?”

      „Sest sa oled tuntud advokaat.”

      „Tuntud? Ainult selle pärast?” puhkes Rosengren naerma.

      „Jah, seekord ainult selle pärast. Ära pane pahaks, Thomas.”

      Sophie naeratas kergelt.

      Prostituut oli voodil neljakäpukil.

      Kriminaalkomissar Tommy Jansson võttis teda tagantpoolt. Ta tegutses sihikindlalt, naine jahvatas samal ajal lakkamatult ja emotsioonitult mehe pirakast riistast ning parimast ja tugevaimast mehest, keda ta terves oma elus oli kohanud.

      „Jää vait!” kähvas Tommy ja püüdis keskenduda, et jõuda haripunkti.

      Tommy sulges silmad, lisas tempot ja püüdis manada silme ette fantaasiapilte, mis aitaksid teda sihtmärgini. Aga pilte ei tulnud. Ta ei teadnudki enam, mis teda võiks sütitada… Võibolla mitte miski… Nii nagu prostituudigi puhul, oletas ta. Ta tahtis vaid kliimaksini jõuda, see oli ta siht. Ta kiirendas, pigistas silmad kinni, peletas mõttedki peast nii hästi, kui suutis. Kõik ainult ühe asja nimel…Pükstes, mis ripendasid ta pahkluu ümber, hakkas piiksuma telefon.

      „Kurat võtaks…” sisistas mees. Ta lisas kiirust, üritas veel meeleheitlikult jätkata. Aga kõik oli mokas.

      Ta ohkas pettunult ja ronis maha, tõmbas püksid üles, õngitses viiesajalise ja viskas selle voodile.

      „Tuhat krontsi,” ütles naine ärritunult.

      „Järgmine kord saad rohkem,” pomises Jansson.

      Naine lamas voodil alasti. Hennaga värvitud juuksed, kahvatu nahk ja lõikearmid käsivartel. Ta nimi oli Cassandra. See tähendas langenud inglit, oli Jansson mõni kuu varem nende esimesel kohtumisel teada saanud.

      Silmi kissitades otsis Tommy telefonist meili saatjat. Ta lähinägemine oli udune. Kaks kuud tagasi oli ta lõpetanud sellega võitlemise ja hankinud lugemisprillid. Ta avastas, et need olid tal pealael. Ta sättis need ninale ja heitis üle prillide kiire pilgu naise poole.

      „Lõpeta lobisemine seksi ajal, Cassandra,” jätkas mees. „Sellel pole mulle mitte mingit mõju, olen sulle sada korda öelnud.”

      „Ära mölise, kuradi idioot,” ütles naine, tõusis voodilt ja kadus vannituppa.

      Tommy Janssoni telefonis oli meil, mis oli saadetud automaatteatena Europolist. Tekst ja info olid lühikesed. Sellest luges Tommy, et rahvusvaheliselt tagaotsitavale Sophie Brinkmannile kuuluv passinumber ja isikukood olid registreeritud tubli tund aega tagasi Stockholmis Arlanda lennuvälja passikontrollis.

      Autosõit eeslinnast politseimajja Stockholmi kesklinnas võttis tavaliselt kakskümmend viis minutit. Tommy võis läbida vahemaa veerand tunniga, kui ta kasutas alarmi ja sõitis bussiradadel, kui need olemas olid.

      Tommy valis sitapea Eddie Bomani numbri. Eddie vastas teisele signaalile.

      „Oota politseimaja ees, olen veerand tunni pärast seal.”

      „Kuhu me läheme?” pomises Eddie.

      „Pole sinu asi.”

      Tommy lõpetas kõne, keeras bussirajale ja andis gaasi.

      Eddie Boman… Kolmekümneaastane võmm, kes töötas uurijana Tommyga sama koridori peal. Eddie oli olnud väliteenistuses, Tommy oli värvanud ta krimiosakonda. Aga Eddiet polnud võetud Tommy rühma uurijaks, vaid ta tegi seda, mida Tommy tal teha käskis. Sest Tommyl oli tema kohta teada üks saatanlik luukere, millega ta Eddiet lõa otsas hoidis.

      Eddie ootas päikeselõõsas Kungsholmil politseimaja ees. Pikkust meeter kaheksakümmend, laiad õlad, väga lühikesed juuksed. Ta ronis esiistmele. Koos temaga tuli pahvak meesteparfüümi.

      „Sa haised nagu mingi kuradi prantsuse lits, Eddie, ” ütles Tommy. „On sul see Colt, mille ma sulle andsin?” jätkas ta.

      „Jah, all garaažis, kindalaekas… minu autos,” vastas Eddie vaikselt.

      Colt oli must automaatpüstol, mille omanikku polnud võimalik välja selgitada. Tommy oli hankinud selle eelmisel aastal ühelt albaanlaselt, kes pidas kesklinnas