Tasakaalutrikk. Joanna Trollope

ütles ta. „Teeme endale mõnusa nädalalõpu.”

      Grace pigistas tema kätt. Ta teadis vaatamatagi, et see on elegantne, pikk ja tugev nagu kõik, mis Jeffi juurde kuulus. Mehe käed olid ahvatlevad just nagu tema hambad ja ripsmed ja erakordselt ilusad paksud juuksedki.

      „Ma tõesti tahan, et sellest tuleks imeline nädalalõpp,” ütles Grace ja tal oli tõsi taga.

      Jeff tõmbas käe tagasi ja asetas uuesti roolile. „Tulebki.”

      „Kena hotell …”

      „Oh, ega me hotellis peatu,” lausus Jeff. „Kust mul see raha? Matt annab meile oma diivani.”

      „Aga ma mõtlesin …”

      „Sina ei mõtle kunagi madalamalt kui viis tärni, Grace. Muidugi mitte. Aga see on mu sõbra esinemine, see on päriselu, nõnda elab selles kuradi riigis üheksakümmend protsenti inimesi.”

      Grace püüdis kujutleda, nagu hoiaks Jeff tal ikka veel käest kinni. „Ma olen Matti diivaniga igati rahul,” ütles ta. „Ausõna. Kena, et ta meid enda juurde võtab.”

      „Ta meeldib sulle.”

      „Kindlasti meeldib.”

      „Jube äge trummar. Võimas.”

      Grace neelatas. „Ta mängib homme õhtul, eks?”

      „Ja täna õhtul on väike jämm. Kõik nii nagu vanastigi: impro ja ideed hommikuni välja.”

      Grace avas suu, ent pani selle siis jälle kinni. Kas see pidi tähendama jämmimist ja trummiimprovisatsioone diivaniga ühes ruumis? Grace kobas taskus telefoni.

      „Jeff.”

      „Mis on?”

      „Ma pean tegema ühe väikese kõne.”

      „Pagan võtaks, on ju reede õhtu! Kas sa ei saa ennast isegi reede õhtul tööst välja lülitada?”

      „See pole tööjutt.”

      „Mis jutt siis?” küsis Jeff järsult.

      „Pean emale helistama.”

      „Miks?”

      „On üks … väike kriis. Perekondlik häireolukord. Lubasin õele.”

      Järgnes uus vaikus. Võttes seda nõusolekuna, hakkas Grace valima Susie numbrit. Seda tehes märkas ta, kuidas Jeff lülitas sisse vasaku suunatule, keeras auto kõvale teepeenrale ja jättis järsult seisma.

      Grace’i sõrm peatus. „Mida sa teed?”

      „Peatan auto.”

      „Aga miks?”

      Jeff põrnitses otse enda ette. „Ma ei kavatse sellega leppida.”

      „Millega leppida?”

      „Sellega, et see su kuradi perekond hõivab kogu meie ühise aja. Perekond ja see kuradi perefirma. Ausalt, Grace, võiksid juba ükskord täiskasvanuks saada, selle asemel et olla iga päev ja iga minut teiste lükata ja tõmmata.”

      Grace ootas hetke ja vastas siis lapsikult. „Ma ju ei ole.”

      „Noh, aga mida sa praegu teed? Just praegu? Kui oleme teel veetma Edinburghis ühist nädalalõppu, nagu meil plaanis oli?”

      „Aga,” lausus Grace tasakaalukalt, „see on pakiline asi, lubasin õele, et räägin sellest emaga. See puudutab kinnisvara. Tahame vältida üht mõttetut kulutust.”

      „Teie perekonnas muust ei mõeldagi kui rahast.”

      „See on nii ebaõiglane …”

      „See on tõsi!” karjus Jeff.

      „Tahtsin teha ainult ühe kõne …”

      „Oma kuradi emale! Jälle!”

      „Kas me ei võiks edasi sõita?” küsis Grace.

      Jeff põimis käsivarred rinnal vaheliti. „Ei või. Enne kui sellega on ühel pool.”

      „Enne kui mu kõnega on ühel pool?”

      „Ei,” ütles Jeff, lastes end istmel losakile, käed rinnal risti, „enne kui oled selgeks saanud, mis sulle tähtis on.”

      Grace ei vastanud. Ta värises veidi ja kõigest paari jala kaugusel mööda kihutavad sõidukid panid ka nende auto värisema.

      Jeff jätkas, pilk otse ette suunatud. „Nii on see olnud algusest peale. Sa katsud leida minu jaoks oma elus ajaraasukesi, kui su kuradi perekonnal sind parajasti vaja ei ole. Mina pean alati leppima sellega, mis teistest üle jääb. Enne, pärast ja vahepeal on nemad, oled lihtsalt nende mängukann ja nad võivad teha sinuga, mida tahavad, sest väike Grace armastab oma mänguasju ning kui ta korralikult ei käitu, võtab pere need temalt ära nagu niuhti. Kurat võtaks, mul on siiber, täielik siiber, et perekond on sulle nii palju tähtsam kui mina!”

      Grace torkas telefoni tagasi tasku ja surus selle kõvasti pihku nagu talismani. Siis küsis ta: „Mis sa arvad, kui palju Manchesterini veel jääb?”

      „Pole aimugi. Võib-olla nelikümmend minutit,” mühatas Jeff.

      „Ole siis kena ja pane mind seal maha,” ütles Grace. „Pane mind Manchesteris maha ja ma sõidan rongiga tagasi Stoke’i.”

      Teine peatükk

      Parlour House seisis tänava lõpus. Hoone oli ehitatud mahedat tooni tellistest, selle keskel oli väikese frontooni ja sammaskojaga uks, kummalgi pool üks valgete raamidega aken ja ülakorrusel kolm akent. Välisukse kõrval rippus vanaaegse laterna reproduktsioon – see peab kaduma, mõtles Susie – ja tänava poole jäävale külgseinale oli kruvitud ovaalne must raudplaat, millel seisis valges reljeefses kirjas PARLOUR HOUSE.

      Väike värav, tellistest aiamüür, lapike karedat rohtu ja jugapuu. See kõik oli nii lihtne ning Susie silmale ääretult meeldiv.

      Ja maja oli tühi. Selle omanik, väsinud ootamast, et see ostetaks algselt määratud ebareaalselt kõrge hinnaga ära juba siis, kui ta ise sees elas, oli kolinud New Forestisse tütre lähedale bangalosse. Temast olid jäänud maha roosad vaibad, liistornamentidega köögimööbel ja latern. Agendi jutu järgi polnud omanik Staffordshire’ist pärit, vaid oli tulnud siia keraamikatööstuse piirkonda siis, kui tema mees sai töökoha ühes hotellisisustust valmistavas ettevõttes, ja jäänud ka pärast seda, kui kaasa kõigest kaks aastat pärast pensionile minekut suri.

      „Mina olen Barlastonis sündinud,” ütles Susie agendile.

      Agent naeratas. „Moran pole siinkandis just levinud nimi.”

      „Sain selle abielludes,” vastas Susie. „Mu neiupõlvenimi oli Snape.”

      „Aa,” sõnas agent, kes oli sündinud Birminghami äärelinnas.

      „Barlaston oli Snape’isid täis. Aga siis abiellusin ma Moraniga.”

      Agendi ilme jahenes pisut. Teksade, saabaste ja soengu järgi oli talle jäänud Susiest mulje kui nooblimast ja seltskondlikumast kliendist. Paraku meenutas too käitumise poolest rohkem neid inimesi, kes uurivad arvutist oma sugupuud. Tõtt-öelda ei läinud talle korda ei selle naise päritolu ega nimi. Teda huvitas üksnes, et klient lepiks uue, alandatud hinnaga, teeks talle ettemakse ja vabastaks ta sellest neetud majast. Omanik oli kohutavalt tüütu, helistas Lyndhurstist mitu korda nädalas ja tahtis teada, miks ei saa ta ikka veel oma prisket rahasummat. Agent püüdis ilmutada huvi. „Barlaston oli toona ilmselt kena koht.”

      „See on ka praegu kena koht,” ütles Susie pahaselt.

      Agent mõtles Barlastoni väsinud moega kaubatänava poekesele, mille ees olev silt kuulutas PENSIONI PLANEERIMINE, ja lausus viisakalt: „Muidugi, kui olete siin sündinud …”

      „See on väga ilus küla,” jätkas Susie. „Wedgwood tegi läbimõeldud otsuse, kui oma tehase siia kolis. Töölistele mõeldes.”

      Agent ei lausunud sõnagi.