Limonov. Emmanuel Carrère

ühejalalisi või suisa jalutuid. Kõikjal näeb karjakaupa saatuse hooleks jäetud lapsi – sõjas hukkunute või rahvavaenlaste lapsi, nälgivaid lapsi, lapsvargaid, lapsmõrtsukaid, metsistunud lapsi, kes liiguvad ringi ohtlike kampadena ja kelle pärast on kriminaalvastutuse – see tähendab surmanuhtluse – iga vähendatud kaheteistkümnenda eluaasta peale.

      Poisike imetleb oma isa. Talle meeldib vaadata, kuidas isa laupäeva õhtuti oma teenistusrelva õlitab, kuidas mundri selga tõmbab, ja miski ei tee talle suuremat rõõmu kui luba isa saapaid viksida. Ta lükkab käe õlast saadik saapasse, määrib viksi hoolikalt laiali, kasutab toimingu iga etapi jaoks spetsiaalseid harju ja lappe, see on päris kopsakas komplekt, mis võtab komandeeringusse sõites enda alla poole Venjamini kohvrist ning mida tema poeg hoolikalt lahti ja kokku pakib, mille eest ta hoolitseb, oodates seda kuulsusrikast päeva, kui ta endale samasuguse saab. Tema silmis on ainsad mehed, kes mehe nime väärivad, sõjaväelased, ja läbi käia kõlbab ainult sõjaväelaste lastega. Muid ta ei tunnegi: Punaarmee tänava NKVD majas elavad ohvitseride ja allohvitseride pered suhtlevad omavahel ja tsivilistidest nad suurt ei pea: need on ühed igavesed ohkijad ja distsiplineerimata inimesed, kes jäävad ette hoiatamata keset kõnniteed seisma, sundides sõdurit trajektoori muutma, et ta saaks jätkata oma määrustepärast, ühtlast ja energilist sammu: kuus kilomeetrit tunnis, Eduard kõnnib niiviisi elu lõpuni.

      Unejutuks räägitakse Punaarmee tänava lastele lugusid sellest sõjast, mida venelased ei nimeta mitte Teiseks maailmasõjaks nagu meie, vaid Suureks Isamaasõjaks, ja nende unenäod on täis kaevikuid, mis pulbitsevad surnud hobustest ja võitluskaaslastest, kelle pea mürsukild nende endi silme ees otsast viis. Eduard kuulab neid lugusid vaimustunult. Samas märkab ta, et kui ema neid lugusid jutustab, näib isa end kuidagi ebamugavalt tundvat. Kunagi ei ole neis juttu temast ega tema vägitegudest, vaid ikka Eduardi onust, Raja vennast, ja poisike ei julge küsida: „Aga issi, kas sina ka sõjas käisid? Kas sina ka võitlesid?”

      Ei, ta ei võidelnud. Enamik temavanuseid mehi on surmaga silmitsi seisnud. Sõda, kirjutab tema poeg kunagi hiljem, proovis neid hambaga nagu kahtlast münti, ja et nad alla ei andnud, teavad nad – nemad ei ole valeraha. Tema isa kohta see ei käi. Tema ei ole surmaga silmitsi seisnud. Tema oli terve sõja aja tagalas ja naine ei jäta seda talle meelde tuletamata.

      Naine on karm, oma ühiskondlikust positsioonist teadlik, mingit tundlemist ta ei salli. Mis poega puutub, siis on ema alati vastase poolt. Kui poiss on peksa saanud, siis kiidab ta ründajat: nii saab pojast mees, mitte mingi eit. Eduardi üks esimesi mälestusi on sellest, kuidas tal oli viieaastaselt tõsine kõrvapõletik. Kõrvast jooksis mäda, ta oli mitu nädalat kurt. Dispanserisse, kuhu ema ta viis, tuli minna üle raudtee. Ta ei kuulnud midagi, kuid nägi rongi, musta, kiiresti lähenevat, tossavat metallkoletist, ja äkitselt tekkis tal irratsionaalne hirm, et ema tahab ta rongi alla tõugata. Ta hakkas karjuma: „Emme! Kallis emme! Ära tõuka mind rongi alla! Palun, ära tõuka mind rongi alla!” Lugu rääkides rõhutab ta, kui oluline oli sõna „palun”, just nagu oleks ainult see viisakus pannud ema saatuslikust plaanist loobuma.

      Kui ma Eduardiga kolmkümmend aastat hiljem Pariisis läbi käisin, meeldis talle ikka öelda, et ta isa oli tšekist, kuna ta teadis, et see tekitab ebamugavustunde. Kord, kui ta oli jälle sama naudingu kätte saanud, ütles ta meile pilkaval toonil: „Jätke järele, ärge kujutage siin mingit õudusfilmi ette, mu isa oli sama nagu sandarm, muud midagi.”

      Kas tõesti?

      Vahetult pärast revolutsiooni, kodusõja ajal, oli Trotski Punaarmee ülemjuhatajana sunnitud kasutama ka tsaaririigi sõjaväelasi, kes olid elukutselised, relvakäsitsemise spetsialistid, ainult et „kodanlikud spetsialistid” ja sellistena mitte kuigi usaldusväärsed, mistõttu ta moodustas poliitiliste komissaride üksuse, kelle ülesandeks oli neid kontrollida, vajadusel nende käsklusi tühistada ja vastuhaku korral nad kõrvaldada. Nõnda sündis „topeltvõimu” põhimõte, mille järgi iga ülesande täitmiseks on vaja vähemalt kaht inimest: üht, kes ülesande täidab, ja teist, kes tagab, et ülesanne täidetakse kooskõlas marksistlike-leninistlike põhimõtetega. Sõjaväest alguse saanud põhimõte laienes kogu ühiskonnale ning aegamisi selgus, et teise mehe valvamiseks on vaja kolmandat, kolmanda valvamiseks neljandat ja nii edasi.

      Venjamin Savenko on selle paranoilise süsteemi pisike mutrike. Tema töö on valvata, kontrollida, ette kanda. Eduardil on õigus, see ei tähenda tingimata kohutavaid repressioone. Nägime, et lihtsa NKVDlasena pidas ta terve sõjaaja vabrikuvärava ees valvet. Rahuajal ülendatakse ta alamleitnandi tagasihoidlikku auastmesse ja töötab natškluba’na, mis võiks tähendada „klubijuhatajat”, kuid mis käesoleval juhul tähendab sõdurite vaba aja ja kultuurielu sisustamist, näiteks Nõukogude Armee aastapäeva puhul tantsuõhtute korraldamist. See sobib talle hästi: ta mängib kitarri, laulab hea meelega, tal on omal kombel peen maitse. Ta kasutab isegi läbipaistvat küünelakki: alamleitnant Savenko on tõeline dändi ja nagu tema poeg tagantjärele oletab, võinuks tema elu kujuneda märksa huvitavamaks, kui ta oleks julgenud oma võimukale naisele pisut rohkem vastu hakata.

      Paraku ei kesta NKVD stiilis nightclubbing, mis Venjaminile päris hästi istub, kuigi kaua, sest koha saab endale keegi kapten Levitin, kellest saab enda teadmata Savenkode verivaenlane ja Eduardi isiklikus mütoloogias ääretult oluline tegelane: intrigaan, kes töötab sinust kehvemini, kuid lööb elus paremini läbi, tema õnneseeneülbus alandab sind, kusjuures mitte ainult ülemuste, vaid, mis veelgi hullem, sinu oma perekonna silmis, nii et su enda väike poeg, kes räägib teiste ees küll lojaalselt, kui väga tema vanemad kapten Levitinit põlgavad, ei suuda süütundele vaatamata alla suruda salajast mõtet, et tema isa on kergelt käpard, väikest viisi hädavares, ja et Levitini pojal on ikka vedanud küll. Hiljem arendab Eduard välja teooria, mille kohaselt on igal inimesel elus oma kapten Levitin. Tema enda oma ilmub peagi meie raamatusse luuletaja Joseph Brodsky kujul.

      3

      Kui Stalin 1953. aasta 5. märtsil sureb, on Eduard kümneaastane. Tema vanemate ja kõigi nende eakaaslaste elu on möödunud Stalini varjus. Igale küsimusele, mis neil tekkis, oli tal valmis lühike ja konkreetne vastus, mis ei võimaldanud mingit kahtlemist. Nad mäletavad neid hirmu- ja leinapäevi, mis järgnesid Saksamaa rünnakule 1941. aastal, ja sedagi päeva, mil ta esimesest jahmatusest üle sai ja raadios sõna võttis. Pöördudes oma kaasmaalaste, meeste ja naiste poole, ei öelnud ta neile mitte „seltsimehed”, vaid „sõbrad”. „Sõbrad”: see sõna, nii lihtne, nii lähedane sõna, mille soojus oli juba meelest läinud ja mis tohutu katastroofi ajal hinge paitas, oli venelastele niisama tähtis nagu olid meile Churchilli ja de Gaulle’i sõnad. Kogu riik leinab meest, kes selle kuuldavale tõi. Koolilapsed nutavad, sest nad ei saa anda elu, et pikendada tema oma. Eduard nutab koos kõigi teistega.

      Tol ajal on ta armas väike poiss, tundlik, pisut nõrga tervisega, ta armastab oma isa ja kardab oma ema ja mõlemad on temaga väga rahul. Ta on pioneer, oma klassi rühmanõukogu esimees, igal aastal kirjutatakse tema nimi autahvlile, nagu ohvitseri pojale kohane. Ta loeb palju. Tema lemmikud on Alexandre Dumas ja Jules Verne, kes on mõlemad Nõukogude Liidus väga populaarsed. See on meie muidu nii erineva lapsepõlve ühine joon. Ka minu eeskujuks olid musketärid ja krahv Monte-Cristo. Ma tahtsin saada kütiks, maadeavastajaks, meremeheks – või täpsemalt öeldes vaalapüüdjaks, selliseks nagu Ned Land, keda romaani „Kakskümmend tuhat ljööd vee all” järgi vändatud filmis mängis Kirk Douglas. Oma triibulise särgi all pungitavate rinnalihaste ja tätoveeringutega, lõõpiva oleku ja hea enesevalitsemisega oli ta füüsiliselt jõult üle nii professor Arronaxist kui ka süngest kapten Nemost. Samastuda võis ühega kolmest: teadlase, mässaja või tegudeinimesega, kes on ühtlasi rahvamees, ja kui mulle oleks antud valida, oleksin tahtnud olla viimane. Aga mulle ei antud valida. Vanemad tegid mulle üsna varakult selgeks, et ei, vaalapüüdja ei tule kõne allagi, et parem on saada teadlaseks – ma ei mäleta, et kolmas variant, mässaja, oleks tol ajal üldse jutuks tulnud –, seda enam, et ma kannatasin tugeva lühinägelikkuse all: katsuge ise, prillid peas, vaalale harpuuniga pihta saada!

      Prille pidin ma kandma kaheksandast eluaastast peale. Eduard samuti, aga tema kannatas selle pärast rohkem kui mina. Sest temale tegi see puudus võimatuks mitte ameti, mis on lihtsalt lapse fantaasia, vaid töö, mis