Limonov. Emmanuel Carrère

kohtuma ja temast kirjutama, pole sul endal õiget ettekujutust sellest, milline positsioon tuleks võtta.

      Spartalikus kabinetis, mille akendel on kardinad ees ning kuhu mind viimaks sisse juhatatakse, ootab ta mind seistes, must kampsun seljas ja mustad teksad jalas. Käepigistus, kuid naeratust ei tule. Ta luurab. Pariisis sinatasime teineteist, telefonis aga ütles ta „teie” ja nüüd jäämegi teietama. Vähesele praktikale vaatamata räägib ta prantsuse keelt paremini kui mina vene keelt, niisiis otsustame prantsuse keele kasuks. Vanasti tegi ta tund aega päevas kätekõverdusi ja tõstis hantleid ning ilmselt teeb seda ikka veel, sest kuuekümne viie aastasena on ta jätkuvalt kõhn: lame kõht, nooruki kehahoid, mongoli sile, matt nahk, nüüd aga on ta kasvatanud ka hallid vuntsid ja halli kikkhabeme, mille poolest ta sarnaneb pisut vanaks jäänud d’Artagnaniga raamatust „Kakskümmend aastat hiljem” ning õige palju mõne bolševistliku komissariga, eriti Trotskiga – ainult et minu teada ei tegelnud Trotski bodybuilding’uga.

      Lennukis lugesin üle ühe tema parimatest raamatutest, „Hädavarese päeviku”, mille tagakaanel on kõnekas tutvustus: „Kui Charles Manson või Lee Harvey Oswald oleks päevikut pidanud, siis oleks see olnud umbes niisugune.” Kirjutasin sealt mõned lõigud märkmikusse ümber. Näiteks selle: „Unistan vägivaldsest mässust. Minust ei saa iialgi Nabokovit, ma ei hakka iialgi karvaste ingliskeelsete jalgade välkudes Šveitsi aasadel liblikaid taga ajama. Andke mulle miljon ning ma ostan relvi ja korraldan ülestõusu ükskõik millises riigis.” Sellist stsenaariumi kujutas ta ette kolmekümneselt, puruvaese emigrandina New Yorgi tänavatel elades, ja kolmkümmend aastat hiljem, palun väga, film on teoks saanud. Ta mängib selles rolli, millest on unistanud: ta on elukutseline revolutsionäär, linnatänavatel peetava partisanisõja spetsialist, Lenin soomusvagunis.

      Ütlen talle seda. Ta hakkab naerma, ilma erilise soojuseta, vaikselt ja kuivalt, õhku nina kaudu välja pahistades. „Teil on õigus,” möönab ta. „Elus olen ma oma plaani täitnud.” Kuid ta selgitab kohe: relvastatud ülestõus enam jutuks ei ole. Ta ei unista enam vägivaldsest mässust, vaid pigem umbes niisugusest oranžist revolutsioonist, nagu hiljuti Ukrainas aset leidis. Rahumeelsest, demokraatlikust revolutsioonist, mida Kreml tema sõnul kõige rohkem kardab ja mida ollakse valmis iga hinna eest maha suruma. Just sellepärast elab ta nagu tagaotsitav. Mõne aasta eest peksti ta pesapallikurikatega vaeseomaks. Üsna hiljuti pääses ta napilt atentaadist. Tema nimi on „Venemaa vaenlaste” nimekirjas üks esimesi – need on inimesed, keda tahetakse tappa, kelle võimule lähedased ametkonnad annavad rahva omakohtu kätte, levitades avalikult nende aadresse ja telefoninumbreid. Selles nimekirjas olid näiteks Politkovskaja, kes pumppüssist maha lasti; FSB endine ohvitser Litvinenko, kes pärast seda, kui oli oma ametkonna kuritegeliku tegevuse avalikult hukka mõistnud, polooniumiga mürgitati; miljardär Hodorkovski, kes saadeti Siberi vanglasse, kuna tal tekkis tahtmine poliitikasse sekkuda. Ja järgmine on tema, Limonov.

      Järgmisel päeval annab ta koos Kasparoviga pressikonverentsi. Saalis tunnen ära enamiku aktiviste, kellega tutvusin, kui tegin reportaaži Politkovskajast, kuid on ka palju ajakirjanikke, eriti välismaiseid. Mõned tunduvad väga elevil, nagu näiteks Rootsi võttegrupp, kes ei tee mitte lühikest uudist, vaid on tulnud kolmeks kuuks, väntama täispikka dokumentaalfilmi selle kohta, millest nad ise loodavad, et seda võib nimetada Teise Venemaa vääramatuks tõusuks. Tundub, et rootslased usuvad sellesse surmkindlalt ja loodavad oma filmi kõikjal maailmas korraliku raha eest maha müüa, kui Kasparov ja Limonov kord võimule tulevad.

      Laiad õlad, meeldiv naeratus, ilus Armeenia juudi nägu: kui nad kahekesi lavale astuvad, avaldab endine male maailmameister tugevamat muljet kui Limonov, kes oma kikkhabeme ja prillidega tundub mängivat külmaverelise strateegi osa, hoides sündinud liidri selja taha varju. Muuseas, just Kasparov asubki kohe asja kallale, selgitades, miks järgmisel, 2008. aastal toimuvad presidendivalimised on ajaloolise tähtsusega. Putini teine ametiaeg saab läbi, põhiseaduse järgi ta kolmandaks ametiajaks kandideerida ei saa, ja enda ümber on ta kõik nii maatasa teinud, et võimu poole pealt ei ole paistmas ühtegi kandidaati. Esimest korda Venemaa ajaloos on demokraatlikul opositsioonil võimalus midagi ära teha. Kuna meedia on suukorvistatud, siis ei ole teada, kui väga on venelastel kõrini oligarhidest, korruptsioonist, kõikvõimsast FSBst, aga tema, Kasparov, teab seda. Ta räägib ladusalt, mängib oma häälel nagu tšellol, ja mul tekib tunne, et võib-olla on rootslastel õigus. Ma tahan uskuda, et viibin millegi erakordse juures, mis võiks ehk sarnaneda Solidarnośći algusaegadega. Samal hetkel hakkab minu kõrval istuv inglise ajakirjanik irvitama ja sosistab mulle džinnilõhnalise hingeõhu saatel: „Bullshit. Venelased jumaldavad Putinit, nad ei mõista, mismoodi saab mingi mõttetu põhiseadus neid keelata, kui nad tahavad nii head presidenti kolmandat korda tagasi valida. Aga ärge unustage ühte asja: põhiseadus ei luba presidendiametit pidada kolm ametiaega järjest. Vabalt võib ühe korra vahele jätta, lasta mingil käpiknukul tooli soojendada ja pärast jälle tagasi tulla. Küll te näete.”

      See repliik mõjub mulle külma dušina. Äkitselt kaldub tõde jälle realistide poolele, nende poolele, kes teavad ja ei lase endale kärbseid pähe ajada, minu peene nüansitajuga sõbra Paveli poolele, kelle hinnangul mõjub kogu see Venemaa demokraatliku opositsiooni nali umbes nii, nagu tahaks keegi kabemängus vangerdada: sellist asja mängureeglid ette ei näe, midagi sellist pole iial olnud ja ei tule ka. Kasparov, keda olin hetk tagasi valmis kujutlema Venemaa Lech Wałęsana, osutub hoopis mingisuguseks François Bayrou’ks. Tema jutt tundub mulle nüüd nõretav, ilutsev, ning me hakkame inglasest naabriga käituma nagu viimases pingis istuvad pahad poisid, kes saadavad teineteisele nilbeid pilte. Näitan talle Limonovi raamatut, mille äsja ostsin. „Kangelase anatoomia”, mida pole tõlgitud kusagil peale Serbia, sisaldab värvikaid fotosid, millel näeme kõnealust kaitsevärvi riietes kangelast, kelleks on Limonov himself, poseerimas koos Serbia sõjardi Arkaniga, Jean-Marie Le Peniga, Vene populisti Žirinovski, palgasõdur Bob Denard’i ja nii mõnegi teise humanistiga. „Fucking fascist,” kommenteerib inglise ajakirjanik.

      Tõstame mõlemad pilgu Limonovile. Ta on Kasparovist pisut tagapool, kuulab, kuidas too kurdab võimude tagakiusamise üle, ega näi ootavat seda, mida iga poliitik sellisel miitingul ootaks: et kõneleja vait jääks ja et saaks ise sõna võtta. Tema lihtsalt istub seal, kuulab tähelepanelikult, sirge seljaga ja rahulikult nagu mediteeriv buda munk. Kasparovi soe hääletoon kõlab nüüd nagu mingi kõrvaline kumin: ma jälgin Limonovi dešifreerimatut näoilmet ja mida põhjalikumalt ma jälgin, seda enam jõuab mulle kohale, et mul pole vähimatki aimu sellest, mida ta mõtleb. Kas ta tõesti usub sellesse oranži revolutsiooni? Kas talle, lindpriile, marukoerale pakub lõbu mängida vooruslikku demokraati nende endiste dissidentide ja inimõiguslaste keskel, keda ta on kogu elu naiivseteks ullikesteks pidanud. Kas ta tunneb salamisi rahuldust teadmisest, et ta on siin nagu hunt lambakarjas?

      Leian oma märkmikust veel ühe katkendi „Hädavarese päevikust”: „Ma seisan kurjuse poolel: põrandaaluste ajalehtede, trükimasinal paljundatud lendlehtede, niisuguste parteide poolel, kel pole vähimatki šanssi. Mulle meeldivad miitingud, millest võtab osa ainult käputäis inimesi, mulle meeldib saamatute muusikute kakofoonia. Ja ma vihkan sümfooniaorkestreid. Kui ma kord võimule saaksin, laseksin kõigil viiuldajatel ja tšellistidel kõrid läbi lõigata.” Oleksin selle hea meelega inglise ajakirjanikule ära tõlkinud, aga seda polnud tarvis, ilmselt mõtles ta samal hetkel täpselt sedasama, sest ta kummardus minu poole ja ütles, sedakorda vähimagi pilkenoodita hääles: „Need tema sõbrad peaksid ettevaatlikud olema. Kui ta peaks juhuslikult võimule pääsema, siis esimese asjana paneb ta nemad kõik seina äärde.”

      Mingit statistilist väärtust sellel ei ole, aga olgu siiski öeldud: reportaaži tegemise käigus rääkisin Limonovist rohkem kui kolmekümne inimesega – nii võhivõõrastega, kes mind oma autos sõidutasid (Moskvas teevad enam-vähem kõik autojuhid ka mustalt taksot), kui ka oma sõpradega, kes kuuluvad ühiskonnakihti, mida võiks ehk enam-vähem nimetada haritud keskklassiks: kunstnikud, ajakirjanikud, kirjastajad, kes ostavad oma mööbli IKEAst ja loevad venekeelset Elle’i. Nad on kõike muud kui fanaatikud, kuid ometi ei öelnud mitte keegi tema kohta ainsatki halba sõna. Mitte keegi ei kasutanud sõna „fašism” ja kui ma ütlesin: „Noh, aga ikkagi, need lipud ja loosungid…”, siis kehitati õlgu ja leiti, et ma