Kord kuningalinnas. Raivo Seppo

nett, miski ei näinud liigne, miski ei valesti, kimargi voodikotil. Heast nimest Keedu ei taganenud, kui oligi ettevaatus asjatu: Tõnnilt ei kuulnud sõna, ei sedagi, et tema ilus olla või road oli keetnud maitsvad. Sedagi mitte, kuis Tõnn Tartu oli sõitnud, kuhu Parfjon teda tihti läkitas. Ainult mühatus puskis Tõnnist, et naine teisiti välja näeb. Küllalt temale, kellega elatakse mõned aastad; laulatus üksi võis neid ühendada. Kaks last peale, tülin, kes isale mõnikord nuttes kaebasid. Keedu võitles end õigeks. Sellest saab Tõnn aru, et tema kui mees ei mõista lapsi kasvatada, härraste moodi liiatigi, mida õnnistuseks on tema naine kõrva taha kirjutanud. Olgu ta lihtis tüdruk, mõistust temal jätkub, kui kaugele oldi jõutud moodides. Tõnn tahab ju, et tema lapsed poolenisti härralasteks kosuksid, edevamale järjele tõuseksid, milleks nemad vaeva on näinud. Tõnn ju tahab? Ju? Ju? Keedu kordas kaua, et Tõnn, alanud töömehepõlve paremas, kiriksandi teenistuses, ärkaks. Hästi nuusutatud lõhn sööbis igaühesse. Keedut uuena tähendades ei pahandanud Tõnn sestap, tunnustuse ütles suisa:

      „Kae, mis kaelariba oled sa endale ümber sidunud?”

      „Eks Maremjana-emand sõrmitse, lubas mullegi õppust anda. Sina ju tahad, et su naine on näpust osav?”

      „Miks ei taha…” rõõmles Tõnn kadeduses, milles ta ilusa naise pärast niigi kõõritasid sulased ja sulaspoisid alevis. Ei prouadestki leitud võrdset Keedule.

      „Homsest juba lähen mina emandalt kaema, kuidas nipsõmblemist tehakse,” luuletas Keedu, mängeldes rätikuga. „Koduskäimakuuegi põimiksin sulle – meeldib ju?”

      „Kelkimist nüüd…” torises Tõnn rohkem kombeks, Keedu ihad muudkui meeli pidi. Kui nad näguriks elasid, turgutas naine teda tegudele.

      Ühel päeval mossitas Parfjon. Koguni kingitust ei olnud võtnud ligi, harjutatud Keedu nurumas, kas tõesti pole ja miks? Pitsitas kingita seelikud kokku, vastukingitust ihnas. Üllatuseks Parfjon ei painanud. Kössitas pingil, vanavõitu ja murelik. Sedasi, et mure tahtis väljapeibutust, lohtu, muret kahekesi. Keedu istus põlvele; ei vastust ühti. Õõnsad ohked ja õhked, millesse Keedu oleks heitunud; Parfjoni õnnetus härmitas tedagi. Pinnides tilgutas Parfjon, et tšinovnikud olid kaupmehekoda tuhlanud, kirja pannud, mis üle. See võetakse heaks. Riik võttis alailma, ja armutult, seaduse järgi muidugi-mõistagi, talupoegadelt koormisi ja seljanahku, kaupmeestelt, mis virelusest enam. Noorema poja olid tšinovnikud jäägiks tembeldanud. Kroonusse tahtsid kihutada. Leidsid ta liigse suu olevat isale, liigse riigilegi sellisena. Oleks aga nekrutiks, oleks poju säästlikumalt kosutatud. Toida ja kata poega asjata, õpeta kaupmehekunste selgeks! Poiss ei olnud pealsete poolest helge, halugagi ei peksnud ta kõva vaimu kombelisemaks, aga petukaupa jagas ja isale sellega suurendas tema kaotust.

      „Mõtlesin aga mina,” lõi Parfjon äkitselt särama, „et sina kah saad kasu, tuvike, kui mina saan!”

      Keedu, kiikumisi mehe põlveümarikel, tundis end kui lembusega liimunult. „Meie saame…!”

      „Meie, tuvike, meie! Mina müün sinu mehe Grigoruška eest nekrutisse! Siis võin sind loksutamas käia, nagu sina sügeled, tšudotška!”

      Keedu kahvatas, aga põgusalt. „Minu mehe!?”

      Magusalt kudistas teda Parfjon, suudles ta tuliseks, kõigisse ihukoopaisse pungitas ennast. Kuidas võitleb sellise vastu mees, keda polnud olemas, kes kurnas end päevatööl, pimedas sündis naise jaoks, pimedas haihtus, nagu oleksid lõbud öötühjusse määratud. Kui Tõnn teda himustas, siis alati ühtviisi. Unustanud oli ta Keedu ilu, patuks pidas naist silmitseda ihuväel. Põlatud uhkuse suutis naine elustada vaid Parfjoniga.

      Libedalt nugis seega Parfjon temasse nagu uss hingeputke: „Poleks sinu mehekesel häda ühti. Kroonu leib on kibekas, aga korralik. Kontsu ep jää eal kätte. Ja sinu lapsukeste eest hoolitsen!”

      „Lapsed, oh, nemadki!” oli Keedu tänulik, kui mõeldi tema asemel. Kas Tõnn lastest hoolis, isa suuremeelsust ilmutas, aegagi leidis neile?

      Nii otsustati, Tõnnita. Miks pidi ta teadma? Targemad teavad sinu eest, ka need, kes pelgast rumalusest koos seisavad, tarkade kohale ent on sobitatud. Polk marssis alevist läbi ja korjas Tõnni üles. Haukuma hakkas teine, tagus püssidesse jäsemeid, kuni need verisena tolknesid, ja otsmikul tursus soon. Öösi lasti teda kuudis rahuneda, tõsineda, et kurta ei ole kuskile. Isegi kubiseb inimolevustest, kes õpetatakse kaeblema lapsest saadik, ja see oskus on terasene. Keedugi julgustas Tõnni kartsaaknal saatusele vastu, kui muredeta jookseks elu. Kroonu ise toidab nüüdsest lapsed! Meelekindlusega mees igavesele teele ajada näitas tema, ehtne soldatinaine, kuis peab kõndima keisririigi alam naisterahvas. Oleksid ülemadki naisterahvad seda imestamas, kes isamaad oma kunstilauludega ülistasid! Mõistmatult, kuid Keedusse armunult laskis Tõnn teoks minna. Kunagi murtuks tema kangekaelsus, kes ta oma leivaisadele küllalt oli teinud kahjutööd. Näe, murtigi. Mida oli ta lootnud elust? Vaikselt olla, härrade vihast pageda, ometi neile mängida suli. Parfjongi oli temale hästi vaadanud. Tema vankreid oli Tõnn laadinud-lossinud, linna vahet vedanud, kordagi laskmata end kiusata mõttest pluhti pista nagu mõned vooris käijad mehed. Ei takistanud naised-lapsed, kes pandina elutsesid härrade onnides – viskuti sõnastamata vabadusse. Tema naasis, Keedu pärast, ja laste, tundis ainsat kodu. Inimesed, kui neil just polnud liialist, rahuldusid sellega, mis oli. Võib-olla vääralt, ennast alandades vähenõudlikkuses. Mõnikord on tilgake täis tundeid. Tõnni ja Keedu vaheline oli iseteed kulgenud, armastusesõnata nagunii. Naist peeti; sedagi arutas Tõnn, kas oli ta vähe pidanud. Nagu poleks. Kuigi mitte vähese eneseveeneta oli ta Keedu keelitustele järele andnud. Naine, ei keegi teine teadis nende elukorra kergendust. Kust oli tema targaks saanud, seda ei lastud Tõnnil vaagida. Ei libisenud mõte, ei seltsinud tähendused, ta oli mees, keda järelpõlved ei tahtnud isikunagi näha, üksnes massina, nagu ei koosneks massid muust kui tuhandetest õnnetutest. Parfjon oli niigi plekkinud tema eest.

      Tõnnita vast lokkas Keedu põli, enda määrata. Kinke ei peljanud ta enam, hulbitas Maremjana ette Parfjoni andidega, naeris põhjusetult, kui pihku naeris emandat tolle kohtlaselt naeruga ühinedes. Meelsamini naeris Maremjana, mil tšuuditar iibas, ihult üldse ja ilmsesti lapsukese varal, kelle Keedu teadis Tõnni jao olevat. Maremjana oimas täpsemalt. Keedu ei märganudki, kui täpselt. Otsekui hetke oleks kestnud. Varatalvel, mil lumi juba kore, rihkus õue saan, sulasemajale kohane rahvas laadungis, naine rohkemate lastega, priskem Keedust. Kuid temal oli mees, elamu tõeline tingimus. Parfjon valvas, et Keedu kodinad ühte nopiks, aga ei ülearu. Kinke tassida paistis liig naisele, kel lapsed seelikusabas, need laskis härra maha jätta. Õnneks kõlbas seegi, et ulualuse jõudis otsida validama pakase eel.

      Neh, halb naine oli too Keedu olnud, sarjas Gerdruta, sest milline naine kerjab talikorterit, ihu lapsine? Kõlvatu, nii teisiti temast. Ainult selles oli Gerdruta toiminud õigesti, et ta keisriprouat avitas oma mehe tollele andes. Poleks Katrina saanud valitsedagi, roohütiks oleks varisenud keisriproua maja! Vääristatud imetletavas teos, kidus Gerdruta kõne kiriksandile ja raha jäi alles. Kirikusse võis minna vaid pahameeleks, tunnistama, et Joosevit polnud ikka istutatud häbipinki. Uue aja kiriksand ei hoolinud hilberdisi kinni võtta. Pole seega säherdusel asja kõrtsiema südamesse, kui tema ilmaga koos hukka oli veerenud.

      IV. SALASILMAD

      Pikapersele Tõnn siiski ei tõtanud, venitas päevi-öid, katsus järele puualuseid, kuni need lohkudena küdesid suvesoojas, kontide pehkides nii ligi maad. Teeveeris tunti teda sandina, kel soldati tunnismärk, aga teisiti Vene soldatitest ei tükkinud ta jõlama ega vägitegusid kuulutama. Viimaks ajas kihk kõnnile, keerutama kõrtsi ringis, mälestuste vangis, vaim Keedust lahti laskmata. Nüüd pruukis kohata teda; sunniga viidetud aastad näisid tähtsuseta. Ja komistas Tõnn lävest üle ilmakuulsas Pikaperse kõrtsis, voogas kui pühadevalgus tema matisse näosse, toa täitis sellega ning toa otsas iselikul aujärjel istuva naise, kel silmad kui ootuses odastasid kiivalt ust. Valusat tuksus Tõnnisse, läkastavat suitsu nagu tareurud lehkasid, kummaliselt selgeks jättes nägemise, et ta puuslikus tundis ära oma Keedu, kõrge ja paksu kui kalmukate jumala. Aastad olid mudinud heasti, vinast paistis viirastusest pisuke siledam naine, aga tõde ta oli, mis surelikule anti Pikapersel vaadelda. Tõnn pidurdus, liuskas peaaegu jalad alt, kui tema ehm ei oleks kestnud viivu, miska jaksas lauanukast haarata, pinki